Newsletter

Stay informed on our latest news!

Savonarola tuleriit

Mart Kivastik

MA EI PÕLE NIIKUINII
Noor mees kaotab oma armastatud naise.
Kättemaksuks muudab ta maailma.
Kättesaamatu armastus annab mehele vihalepaneva jõu,
et murda kõik seadused ja reeglid.
Ja siis tuleriidale minna.
Inimesed armastasid teda, aga tema ei armastanud inimest.
Hiljem öeldi, et tal polnud ühtki süüd.

Tõsidus on kerge.

HÄVITAGE OMA RIKKUS JA ÜLBUS, SIIS TE EI PÕLE, EI TUNNE VALU

Arsti perest pärit noormees, kelle kehalt avastab kohalik preester ristimisel 3000 geniaalsusemärki, ja kelle elu peaks kulgema justkui jumala õnnistatud lillede teel, põleb tuleriidal.

Kui tema armastatud ingellikul neiul, kuulsa filmilavastaja Bertolucci pere tütrel, keelatakse vaese arstiüliõpilasega kohtuda, sest ta pole võrdne võrdseimate seas, lööb Savonarolas välja õigluseleek. Leek, mis võib põletada kõik halva ja hea ja mõnikord ka iseenda. Luhtunud armastus viib mehi võimule. Kättemaksuks pühendub Savonarola ühiskonna puhastamisele.

Tema loitsivad pöördumised rahvale nõuavad priiskamise pidurdamist. Ja ta sõnad tabavad neid südamesse. Justkui kirurgi noaga lõikab ta oma kõnedes lahti rahva hinge, kes enam ei kannata härraste üleolekut. Juhtub midagi enneolematut: selle ilma vägev, Euroopa suurte pankade, tööstuse, laevanduse, teaduse, valitsejatekodade ja poliitika hall kardinal, juht ja omanik härra Lorenzo Medici kingib oma sõiduvahendid ja jalutab öösel üksi läbi hullunud tänavate koju. Seejärel saab ta südameataki ja lahkub meie seast. Ta annab Savonarolale, kelle mõtted teda lõpu väravast läbi viisid, kaasa õnnistuse ning lisaks meeletu koguse maailma imepärasemaid inimeste poolt loodud kunstiteoseid. Raamatukogud, Michelangelo, Leonardo da Vinci, Botticelli jne.

Savonarola, kes vihkas igasugust vaba käitumist ja loomingulist tegevust, mis polnud seotud ideoloogilise täiuslikuks saamisega, kehtestas null-tolerantsi.

Töö ajal ei tohi naerda.

Naudingu ja mõnu pärast ilusate piltide tegemine on patt.

Igal asjal peab olema mõte.

Omandit pole vaja, kui ei osata sellega midagi kasulikku teha.

Rääkida oma haigustest, väljaheidetest ja seksiasjadest on jälk, sest kõik inimesed teavad niikuinii, mis need on.

Loomade tapmine ja nendega enda ehtimine ja rahuldamine on kuritegu looja vastu.

Savonarolale tekkis hulganisti mõttekaaslasi. Eriti noori, kel tegevust ja väljavaateid polnud, kuna põhipositsioonid olid isade poolt selles riigis juba hõivatud. Kurjategijad likvideeriti nüüd kohapeal. Karusnahkades daamid said keset tänavat keppi, nii otseses kui kaudses mõttes. Enne aga võeti neilt kuld ja hõbe ja versatsid ja gutsid. Erinevalt Che Guevarast põletasid need rünnakrühmlased kogu kokku kröönitud kraami avalikel tuleriitadel. Nad ei võtnud endale suurt midagi. Keegi neist ei saanud kunagi jõukaks ega elanud senjoori elu.

See ilmselt oligi see maagiline jõud, mis pani rahva temasse uskuma ja teda järgima. Savonarola oli vaene ainelises mõttes, kuid ta rikkus oli õpilastes, sõprades ja jüngrites. Kõik ilu, luksus ja mõnu põletati kõigi silme all tõestamaks, et inimene saab paremini hakkama kui tal pole mänguasju. Olgem nagu lapsed – tänavalt leitud hobusejunn muutub meie kujutlusvõime jõul lennumasinaks, millega võib sekundi jooksul jõuda maakera ükskõik millisesse maakera punkti!

Savonarola ei sallinud seetõttu ka Leonardo da Vinci katsetusi tehnika vallas.

Küll aga oskas ta hinnata tellitud freskosid, mida maalermeister justkui muuseas kirikute ja kloostrite seintele paiskas.

Inimeste elu siin ilmas pole aga ainult ideoloogiate järgimine. Inimene vajab õhku, eksimusi, viltupanekuid ja möödalaskmisi. Vajab mõttetut pidu ja siis pohmelli selle järel. Vajab mustust.

Savonarola valitses riiki kümme aastat. Kõik käisid koolis ja õppisid ainult viitele. Keegi ärimeestest ei valetanud ja nende ettevõtmised luhtusid. Naised ei petnud mehi, kuna meestel polnud armukesi. Ja jube rutiin oli igas eluavalduses. Kodus süüa ei tehtud, vaid osteti kohaliku juudi käest turult. Telekast tuli iga päev üks ja sama reklaam, uudis ja naljasaade. Kodus polnud lastele enam muinasjutte vaja rääkida. Nad jäid alati kohe magama kui kästi. Ja inimestesse kogunes äng...

Kui olla ei saa, ollakse teisiti. Maa-alustesse koobastesse siginesid Puhta Elu vastased. Mängiti raha peale, lastele keerati taha, teatrietendus seisnes selles, et reaalselt mürgitati inimene ja ta suri kõigi silme all. Ristile pandud Jeesus oli päris mees, kes rahuldas nunnasid, munkasid ja ka tavalisi möödakäijaid. Kunstiteosed, mis olid Savonarola mõttes pühad, kaeti rõvedate lisandustega ja kui oskusi polnud, siis värviplekkidega. Rüvetati seda, mis oli avalikult püha.

Ühel hetkel ei pidanud rahva raev ennast aga paisu taga kinni. See tulvas välja ja nõudis Savonarolalt tõestust. Rahvas küsis: "Miks sa arvad, et see on õige, mis sa räägid, kui meie tunneme end nii halvasti? Mehed on loiud, naised on loomad, lapsed on võimetud?"

Kuna Savonarola kehal oli 3000 geniaalsusemärki ja Visconti ise kinkis talle sündimisepäeval videokaamera, siis arvas ta, et inimesed on hulluks läinud. Ta hüüdis: "Põlegu ma siinsamas, kui ma valetan!" Tehti tuleriit, aga ta ei saanudki lõõmavatesse leekidesse astuda, sest Jumalate tuletõrjebrigaad saatis rahva meelehärmiks kohale ootamatu paduvihma. Hoolimata sellest ta siiski põletati ja poisikesed loopisid kividega ta söestunud keharonti. Savonarola kondid korjas kokku ta armastatud naine ja sellest on Michelangelo raiunud marmorisse "Pieta". Viimse pihtimise vastu võtnud vana, elukogenud preester pidi aga sügava ohkega tunnistama, et vaatamata piinamistele ei ilmnenud Savonarolal mingit pattu. Ta oli puhtaim inimene, keda siin ilmas kohatud on. Savonarolast sai hiljem pühak. Leonardo da Vincist geenius. Rahvas on aga endiselt rahvas. Kõik nad määravad meie elamise seadusi aga tänapäevani.

"Ma ei põle niikuinii", ütleme me kõik, uhked ja ülbed – ainult sel põhjendusel, et me elame.

Esietendus 22. jaanuaril 2005 suures saalis.
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 45 minutit.
Etendusel on sünkroontõlge vene keelde. Kõrvaklapid palume küsida piletööride käest.

Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu
Tantsuõpetaja Oksana Titova
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres

Osades: Mait Malmsten, Jan Uuspõld (külalisena), Margus Prangel, Tõnu Kark, Riina Maidre, Sulev Teppart, Mirtel Pohla (külalisena), Anti Reinthal, Hendrik Toompere jr, Martin Veinmann, Tiit Sukk, Kaie Mihkelson, Tõnu Aav, Raimo Pass, Mari Lill, Ott Sepp ja koer Morris Mihkelson (külalisena).

Dates Start time Kirjeldus Stage