Newsletter

Stay informed on our latest news!

Staariparaad Draamateatris (kultuur.err.ee)

STAARIPARAAD DRAAMATEATRIS
Tõnu Pedaru

Head uudised või halvad uudised? Draamateatri värskelt esietendunud “Teed juuakse kell viis” Ita Everiga peaosas, on välja müüdud!

Aga elu läheb edasi, juba uue 2014. aasta 10. jaanuarist on võimalik jahtida märtsis, teatrikuul jätkuvaid etendusi.
Seniks aga siia mõned mõlgutused ja pikitud pildikesed, et kõik, kes talve jooksul löögile ei pääse, teaksid enamvähem, millest nad seni ilma jäävad.
Eesti Draamateatri suures saalis jooksev Graham Linehani must komöödia „Teed juuakse kell viis“ on ka tükk, millega teater tähistab Ita Everi 60 aasta lavajuubelit. (Meie grand old ladyt saab näha peaosades veel ka „Tuhk ja akvaviidis“ ning „Augustikuus“) Peaosaväärilise rolli nii mahus kui mõjus teeb ju ka Lembit Ulfsak, keda samuti näeb teisteski tükkides teatrilaval. Ja jumala eest, minge vaadake kinos “Mandariinid”ära!

Kavalehelt loeme...
Armsalt proua Louisa Wilberforce’ilt, kes elab oma rämedalt kähiseva papagoiga Kings Crossi raudteetunneli lähedases majas, palub peavarju enam kui kahtlase väärtusega kvintetitäis keelpillimängijaid. Naabrivalvas Proua Wilberforce, kes on kohaliku politseijaoskonna ametnikud surmani ära tüüdanud oma lõputute kahtlustustega, millest vähemalt poole ajendiks on elav fantaasia, ei näe muusikutejõugus aga esiotsa midagi kahtlustäratavat. Vastupidi, heauskne majaproua on vaimustuses...kuni hakkab selguma üürnike tõeline taust. Muusikud osutuvad kriminaalideks, kes valmistuvad ülikavalaks pangarööviks. Kas loo edasine sündmustik on tapvalt naljakas või ka naljakalt tappev, see jäägu juba laval lahti harutada.

Olen näinud Graham Linehani dramatiseeringu aluseks olevat 1955. aasta legendaarset krimikomöödiat „Ladykillers“ ja ka 2004. aasta vabalt kohandatud uusversiooni komöödiameistritelt vendadelt Coenitelt, aga juba väga ammu ja pole enam kõik täpselt meeles. Mis oli tore, sest Linehani Inglismaal välja toodud edukas dramatiseering on siiski filmiversioonidest ka veel erinev.
Ootused olid enne etendust õigustatult kõrgendatud. Lugu on ju end tõestanud ja hea, kuigi liin mulle endale põhiosas tuttav-teada, aga esitajateks tõeline staariparaad: Itale sekundeerivad Lembit Ulfsak, Ain Lutsepp, Tõnu Kark, Martin Veinmann, Egon Nuter jt.
Nojah, tavaliselt tähistatakse sõnadega “staar” ja “paraad” pigem midagi ülespuhutut, sisutult pompoosset ja nartsissistlikku, mis küll ilmselt vajalik kellegi identiteediloomeks.
Mõistagi, ei midagi sellist, ei mingit tühja paatost “Teed juuakse kell viis” tegevuse käigus Draamateatri suures saalis.

Pigem vähem, aga paremini: tempokas, hea rütmiga süžee laialilaotamine, korralikult kooshoidev tervik, nutikalt lansseeritud nali siin ja seal. Poolajale (vaheajale) minnakse täpselt õigel ajal ja jätk teise vaatuse alguses haarab teatepulga täpselt üles laetud pingete/ootustele vastavalt, luues head eeldused heaks finišiks. Peale selle, et juhuslikult komistava ebaõnne läbi paljastub muusikute tõeline pale, jääb veel lahendada tähtis hetk – millal siis ikka on õige teeaeg. Lõpp ise on tegelikult ju kosutav happy end, kui mustas komöödias see üldse täiel määral võimalik.
Suurepärased näitlejatööd ja mängupilt tervikuna, mis sellest, et mõni mees isegi puterdas. Oli teine etendus, ja ega ei häirinud küll.
Nalja aga oli nii ajaloolises plaanis, 50te aastate, sõjajärgsete meeleolude kandjad ja teemad. Mis tänasel päeval pigem naljakad aga ka täna kui rusikas silmaauku ütlemisi. Näiteks – “panga asutamine ja panga röövimine” – kumb on neist siis kuritegu? Või kui gäng end esikukapis peidab ja perenaise ning politseinikule põhjendavad oma olemist kapis sellega, et ”oleme artistid.”
Lihtsalt viimasepeal äge oli esimest vaatust lõpetav ja teist vaatust alustav nn sunnitud keikka ehk kontsert pangaröövlite- moosekantide esituses. 50-dad oli aeg kui läänes omandas keskklass oskust hinnata nö avangardset helikeelt ja free jazzi ning Hruštšov teatas NSV Liidus, et abstrakset kunsti võib teha ka eesel oma sabaga.
Mulle meeldis see gängibänd – mis esitas tõesti siis mitte Boccherinit, mida nad tõepoolest ei oska ja mida vanaprouale varem maki pealt mängiti, vaid puhast kakofoonilist avangard müra või midagi sarnast. Ma oleksin ilmselt rõõmuga edasi kaifinud, kuidas Ulfsak, Lutsepp, Kark, Veinmann ja Nuter saagivad keel suust väljas oma keelpille veel pool tunnikest.

Toos ja annus olid üsna piisavad ja kirglikud ja kirgastavad, nii et vanaprouad võisid veenvalt rõõmu tunda siiralt innuga esitatud kakofoonilisevõitu tükist. On loomulik, et publikuks olnud kübaratega daamid, eesotsas Ester Pajusooga, kes kiitsid ehk ootamatultki esitust, olidki tegelikult tõesti iseeenesest sarmikate härrasmeeste tähelepanust liigutatud ja võtsid komplimendina nendele osutatud au.

Vaid Ita kehastatud Louisa Wilberforce jäi kõigutamatuks, mõistagi. Proua Wilberforce nõudis, et pangaröövlid end politseile üles annaksid ja raha tagastaksid. Itale on tuttav roll, kus tema ümber sehkendavad kõiksugu kelmid ja skeemitajad. Noh, alustades „Tuhk ja akvaviidist“, aga muidugi suurepärane filmiroll Hardi Volmeri “Elavates piltides.”

Tundub, et must komöödia sobib eestlastele ka rahvatükiks. Eestlased püstitavad agaruse ja hardusega surmale ja leinale monumente, aga ka selline “lahkumissümfoonia”, kus rahaahnusest ja kahtlustest küllastatud “moosekandid” üksteise järel läbi situatsioonikoomika ja leskproualt üüritud maja ülemise korruse toaakna igavikurongi satuvad, võib olla arusaadav ja kosutav. Ilmselt “Eesti matusega” ei võistle, aga muidu võib briti must komöödia kohalikku publikut veel pikalt kokku tõmmata. Kui vaid meie näitlejaile ikka tervist ja pikka iga juurde antakse.

kultuur.err.ee, 11.11.2013