Newsletter

Stay informed on our latest news!

Stalini käsi juhib Bulgakovi meeli (EPL)

25.09.2013

STALINI KÄSI JUHIB BULGAKOVI MEELI
Andres Laasik

Draamateatri värske lavastus „Kollaborandid" on tõsise sisu ja suurepäraste näitlejatöödega tõeliselt õnnestunud.

Draamateatri hooaja algust tähistab John Hodge'i väga hea näitemängu „Kollaborandid“ õnnestunud lavastus Merle Karusoolt koos kirjanik Mihhail Bulgakovi ja kommunistliku diktaatori Jossif Staliniga Hendrik Toompere juuniori ja Guido Kanguri kehastuses. Tõsine aines ja suurepärane esitus on esindusteatri väärilised.

Mõneti on selle teose lavastamine Merle Karusoo puhul ootamatu, sest elust endast pärit lugude tegija on seekord võtnud teha fiktsiooni sellest, kuidas Mihhail Bulgakov kirjutas näitemängu „Batum“ – kiidulaulu noorest Jossif Džugašvilist, kellest hiljem sirgus rahvajuht Stalin. Aga et selline näitemäng tõepoolest olemas on, on olemas ka probleem – miks ja kuidas teos loodi. Õieti ongi huvitavam võtta kokku andeka ja targa inimese koostööd kurja võimuga kui keskpärase ja rumala oma. Inimene mõistab ja saab aru, aga ikka teeb valesti.

Unenäoline lugu
Briti väärt näitemäng on mitmetasandiline, teos napsab motiive Goethe „Faustist", Bulgakovi „Meistrist ja Margaritast", Venemaa kolmekümnendate lõpu poliitikast ja mujaltki. Lugu on ebareaalne ja unenäoline, tunda on autori innustust Bulgakovi maagiat täis teostest. Lavastuse tõstab heas mõttes maast lahti Urmas Lattikase originaalmuusika ja Teet Kase seatud tants. Stiliseeritud muusika ja gruusia tantsud on osa vaimu ja võimu võitluse mängust, mis laval toimuma hakkab, kui NKVD ohvitser Vladimir (Jaan Rekkor) tungivalt tellib Bulgakovilt näitemängu Stalinist tema juubeli puhul.

Intellektuaale kantseldav Stalin on Eesti teatrilaval juba olnud. Tõnu Kark mängis teda 1988. aastal Noorsooteatri lavale jõudnud Pownalli „Meistriklassis", kus ta õpetas Šostakovitšit ja Prokofjevit muusikat looma. Nüüdne Stalin on Kanguri mängituna muinasjutulisem, tema ähvardav loomus on peidus. Ta ei ole pealetükkiv, on pigem leebe, kuid tema manipuleeriv olemus on sama. Toompere mängib väga hästi välja Bulgakovi plindrisoleku ja laseb kirjanikul vaikselt võimu tuules näitemängu tegevuse käigus allapoole veereda. Merle Palmiste mängib täpselt väljamõõdetud sarmiga kirjaniku muusat. Näitemäng on kirjutatud hästi selleski mõttes, et ka päris pisikesed rollid annavad näitlejale võimaluse värvikalt luua, nii et see pakub tihedat tööd nii Mari-Liis Lillele kui ka Sulev Teppartile, kumbki teeb laval neli rolli. Väga hea on Indrek Sammul, kes mängib noort Stalinit kehastavat näitlejat.

Peale suure kunstiväärtuse on Draamateatri „Kollaborandid" aktuaalne, väljapaistev lugu, kus ilmneb suure inimese konformism. Nii paneb lavastus mõtlema tänasele Eesti ühiskonnale koos selle hirmu ja tugevama poole hoidmisega. Loomulikult on paralleelid Stalini ajaga kohatud, tema mõõtu pole meil ei Savisaar ega Ansip, Toomas Hendrik Ilvesest rääkimata. Aga väikseid Bulgakoveid on meil küllaga, sest kes ütleks ära magusast präänikust, mida võim lahkelt pakub. Väljamõeldud kauge lugu on tegelikult meie elust enesest.

Eesti Päevaleht, 25.09.2013