Newsletter

Stay informed on our latest news!

Teatri sünd on ime (PM)

01.12.2016

TEATRI SÜND ON IME
Heili Sibrits

Kaks Eesti rahvusteatri tiitlit ihaldavat teatrit tõid novembri lõpus lavale heas mõttes rahvatükid. Eesti Draamateatris esietendus 27. novembril samanimelisel filmil põhinev Georg Malviuse „Armunud Shakespeare“. Päev varem tuli Vanemuises lavale Ain Mäeotsa lavastatud „Mamma Mia!“, ABBA lauludele üles ehitatud muusikal, mis on siinsele publikule eelkõige tuttav filmina.

Mõlemad lavastused on sisult pretensioonitud, armastust ülistava ja seebiseriaalilikult lihtsa narratiiviga, kuid teostatud ambitsioonikalt ning juba enne esietendust välja müüdud. Nii Vanemuine kui ka Eesti Draamateater on saanud aastateks repertuaari menuki, mis ei valmista vaatajatele pettumust. Aga kui peaks valima, siis soovitan eelistada Eesti Draamateatrit.

Agadeta lavastus

Eesti Draamateatri „Armunud Shakespeare“ on lavastus, kus puuduvad agad – lavastaja Georg Malviuse töö on professionaalne, kolmetunnine etendus jookseb tempokalt, Elizabethi ajastu kujutamisel kasutatakse ära suure lava kõik võimalused, Rasmus Puuri originaalmuusika on võrratu ning ka kõige väikesemate rollide detailid on lõpuni viimistletud.

1998. aastal linastunud filmil põhineva näidendi lugu on imelihtne. Will Shakespeare’il puudub inspiratsioon, kuid näidendi tähtaeg on kohe käes. Noor kirjanik leiab muusa kirglikult teatrit ja näitlemist armastava aadlipreilis Violas, kes lavale astumisest võib vaid unistada – Shakespeare’i-aegses teatris mängisid naiste rolle mehed. Et mitte niigi nappi sisu reeta, saan vihjata, et Viola poolt on saatus ning ta unistus täitub. Shakespeare’i ja Viola põletava armuloo taustal keevad veel tulisemad äri- ja õunkonnaintriigid ning maailmaesietenduseni jõuab „Romeo ja Julia“.

Peategelase Shakespeare’i rollis näeb sel kevadel lavakooli lõpetanud Karmo Nigulat. Nii Nigulale kui muusat Violat mängivale Piret Krummile on „Armunud Shakespeare’i“ rollid esimene suur töö Eesti Draamateatris. Kui lavastaja Nigulat-Krummi rollidesse valides riskis, siis see risk tasus end igati ära.

Karmo Nigula mängib Shakespeare’i tundlikult, tuues välja 20-aastase näitekirjaniku kõhklused, poisikeseliku süüdimatuse ja mängulusti, aga ka pühendumuse ja teatrikire.

Seda kõike võib öelda ka Piret Krummi kohta, tema Viola on unistav-õrn-naiivne, kuid samas enesekindel ja julge tütarlaps, kes armastuse ja teatri vahel valides kõhklematult eelistab teatrit.

„Armunud Shakespeare“ pole mitte kahe noore armulõõma lugu, vaid igavest pühendumust, vihkamist ning kirge peitev suhe, see on armastuskiri teatrile.

Säravad rollid

Eesti Draamateatri „Armunud Shakespeare’is“ pole suuri ega väikeseid rolle – näiteks vaid mõned napid hetked laval viibiv Maria Klenskaja on vaieldamatult suursugune, enesekindel kuninganna Elizabeth, kelle jõud ei peitu ainult positsioonis, vaid elukogemuses. Lahedad sutsakad teevad ka Marta Laan ja Liisa Saaremäel lõbutüdrukutena. Ülematu on aga Viola amme rollis Ülle Kaljuste, kelle mängus on nii emaliku hoolt kui ka lõbunaise elukirge. Kui Klenskaja Elizabeth tõi lavale kaasa väärikuse, siis Kaljuste amm elujõu ja lusti.

Kolme esimese puhul võib öelda, et uusi nüansse need rollid Vaariku, Malmsteni või  Sammuli näitlejaportreedesse ei lisa… Ei peagi. Meeste mängus on hoogu, kirge ning laval oldud hetkedel on nad täpselt need, kes peavad olema. Rajaveer aga annab lootust, et kui lavastajad julgevad teda usaldada, siis oskab sel sügisel teatriga liitunud näitleja vältida  stampidesse vajumist.

„Armunud Shakespeare’is“ teeb kaasa 21 näitlejat (ja viis muusikut), seega kõigile leheruumi ei jagu, kuid kõrvalosatäitjatest tuleb kindlasti esile tõsta nüansirikka rolli loonud Lauri Liivi. Kokutav õmbleja Wabash oli ju tegelikult loo seisukohalt täiesti asendatav, kuid mitte Liivi loodud tegelane. Eesti lavad, eriti muusikalilavastused vajavad hädasti Liivi kogemuste ja oskustega näitlejat-lauljat.

Üks „Armunud Shakespeare’i“ rosinaid on Rasmus Puuri 16. sajandi helidest inspireeritud muusika, mida ansambel (Tiit Kikas, Villu Vihermäe,  Peeter Klaas, Anto Õnnis ja Valter Soosalu) etenduse ajal esitab. Ajastutruudust oli taotletud ka lavakujunduses ja kostüümides. Pisut häiris lavakujunduse (kunstnik Ellen Cairns) võbelemine – pöördlaval edasi-tagasi liigutatavad ja sageli kahekorruselised ruumid värisesid näitlejate sammude rütmis.

Tegemist olevat aga paratamatusega, sest kui Eesti Draamateatri suurel laval soovitakse korraga kasutada pöördlava ja teisaldatavat kujundust, siis polevatki võimalik võdisemist vältida. Kahju, sest nii meenutatakse saalis istujatele, et see kõik ei juhtu siin ja praegu, vaid papist ehitatud teatris.

Ent kui võrrelda Eesti Draamateatri „Armunud Shakespeare’i“ 1998. aastal valminud filmiga, siis võitjaks tuleb teatriversioon, seda nii peaosaliste veenvuse kui ka loo jutustamise hoogsuse poolest. Eesti Draamateatris töötavad suurepärased näitlejad, kelle sütitamiseks ja tervikliku lavastuse valmimiseks on vaja tugevat lavastajat. Georg Malviuse „Armunud Shakespeare“ ei paku küll ühtegi uut lähenemist, kuid sellegipoolest ei jäta tulemus tolmunud teatri muljet. Verivorsti, pohlamoosi, sealiha ja hapukapsasteta on ju raske jõule ette kujutada?

„Armunud Shakespeare“ on teater kõigi lisadega. Kõigi Eesti repertuaariteatrite mängukava rikastaks 101 protsenti professionaalselt teostatud meelelahutuslik lavastus. Malviuse lavastus sobib kogu perele, saalist lahkutakse kerge hingega ning naeratus näol.

Üks „Armunud Shakespeare’i“ tegelasi, impressaario ja teatriomanik Philip Henslowe vastab küsimusele, kuidas prooviperioodi suure segaduse kiuste midagi publikuküpseks saab: „See on ime!“ Ime sündi Eesti Draamateatri laval näebki.

Postimees, 01.12.2016