Newsletter

Stay informed on our latest news!

Teispoolsused mõlemad need.../ Postimees

Kuigi kõnealuse lavastuse alusteksti autor Andrus Kivirähk on ka ise öelnud, et ei ole selle loomisel lähtunud niivõrd ajalootõest, kuivõrd Juhan Viidingu luuletusest «See kaunis maja» (samuti «Ööliblika» motiividest – mõlemad luuletused on ka lavastuse kavalehel ära toodud), mõjub näidend esmalugemisel ikkagi ebalavaliselt literatuursena.

 

Mitte et luulekeel ise lavalist elusust välistaks, kuid lugu kõnetabki meid ennekõike ühismällu salvestunud luuletus(t)e kaudu ja põimib selle kujundeid kohati kunstlikuna mõjuval viisil Nikolai Vassiljevi (Tiit Sukk) ja Aleksei Bubõri (Ivo Uukkivi) fantaseeritud loomeprotsessiga.

Eluandvast puhvetipidajast Enest on ehtkivirähklikult arendatud välja ka maarahva esindajate esmavaatepunkt teatrihoone sünniloo juures, baltisakslaste liha ja vere hääbumise lugu kujutatakse rehepapliku muigega ning dialoog on tervikuna humoorikas, kuid siiski kummitas lugedes kahtlus, kuidas suudetakse lavastuses vältida selle rikkaliku materjali suubumist liigsesse sõnaohtrusesse.

Metateatraalne lugu

Merle Karusoo on seda suutnud ja mitte näidendit n-ö ületades, vaid rõhutades selles suureks komponente, mis seal küll algusest peale sees, kuid esmalugemisel ehk varjul. Selle kõnekus Eesti kultuuriloo ja teatrihoone sünniloo kontekstis ei seisne üksnes selles, et aluseks on Viidingu poeesia ja tõlgenduslikuks rõhuks põhjuse-tagajärje seoste pahupidipööratus, vaid ennekõike selles, et tegemist ongi eeskätt metateatraalse looga.

Teatrihoone loojaid vääriliselt meenutada tahtes ei saagi ju tegelikult mööda faktist, et just Viidingu luuletuses minetab too loometandemit märkiv nimeühend oma abstraktsuse. Arvestades meie viimastel aastatel hoogustunud pseudodokumentaalse dramaturgia buumi, ekspluateerib lavastus mõneti sedagi tõlgenduslikku lisavõimalust, et eestlaste pidamine teatrirahvaks ei tähenda üksnes meie suurt armastust selle kunstiliigi vastu, vaid ka selle seotust meie enesemääramis- ja ärkamisaegade teadvusega.

Ehk ongi meie mentaliteedile sobiv mõtestada ka keerukaid ajalooprotsesse teatrilava abil, neid selleks mõistagi kodustades ja kohandades. Seega ei seisnegi näidendi ja lavastuse tõetruudus mitte arhiiviandmeis, vaid selles, kui kujukalt on antud edasi nende teenekate arhitektide olemus just «Draamateatri-Vassiljevi» ja «Draamateatri-Bubõrina», nii nagu see ongi ju oluline meie teatriloo jaoks.

Hinnangu Wiera-märgilisele teatrile on Kivirähk andnud juba oma Rühka-loos, ent kui seal ümbritses saksik maneeriteater üht traagilist isikulugu, siis praegusel juhul on samasisulise teatripärandi lavaltpühkimine seotud juba jõulisema ajaloolise üldistusega.

Kogu Vassiljevi ja Bubõri Tallinna jõudmise saaga saab alguse nende kollisioonidest erinevate lavaliste armastaja-ampluaa kandjatega, Bubõril Kersti Heinloo kehastatud abikaasaga ja Vassiljevil Merle Palmiste armukeserollidega.

Nende sekeldustega on arhitektipaar tõmmatud teatriruumi, kuid Ennude (Raimo Pass) ja Enede (Elina Reinold) kui veretutele lavaklišeedele vastanduvate eestlaste eesmärk pole üksnes edukate arhitektide kaasamine teatrilukku, vaid nende abil ka eelmise perioodi pärandi minemapühkimine lavalt.

Siin- ja sealpoolsus

«Ei kaitse ingel teda, vaid kultuur» leiab lavavaste finaalis, kus sakslaste võsuke Margareta (Kersti Heinloo) päästetakse küll märtrisurmast, kuid see ei väära tema ajaloolisest paratamatusest tingitud hukku koos teiste papist ooperikangelastega Guido Kanguri, Mait Malmsteni ja Märt Avandi meisterlikus esituses.

Edevapoolset tõlgendust eestlaste suflöörirollist neis intriigides tasakaalustab aga lõputõdemus, mis meenutab siin- ja sealpoolsuse läbipõimumist «Ööliblika» luuletuses ning sel põhjendusel ka nihestatud kohamääratlust näidendi pealkirjaks valitud fraasis.

Uuslavastus
Andrus Kivirähk
«Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...»

Lavastaja Merle Karusoo. Kunstnik Pille Jänes. Helilooja Urmas Lattikas
Eesti Draamateatri esietendus
25. aprillil

Allikas: www.postimees.ee/256511/teispoolsused-molemad-need/