Newsletter

Stay informed on our latest news!

Tom Sawyer tahab päästa neegri, kuid jääb Draamateatri laval jänni/ Eesti Päevaleht

12.10.2010

Tom Sawyer vabastab Draamateatri väikesele lavale aheldatud neegri Jimi. Mitte niisama lihtlabaselt, vaid ikka nii, et sel žestil oleks tähendus.

Andrus Kiviräha „Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel” räägib kultuurist. Koolis käinud noor mees Tom Sawyer õpetab harimatuid sõpru Huckleberry Finni (Roland Laos) ja neeger Jimi (Jüri Tiidus) käituma nii, et ei oleks häbi tühiselt elatud päevade pärast. Õpetab neid ilmutama vaimseid pingutusi, andes üksiti vabaduse Jimile, kes on selle auga ära teeninud.

Tükk viib vaatajad 19. sajandi lõpu Mississippi kaldal asuvasse väikelinna kuskil lõunas, kus Tom kohtub koos Huckiga oma teise tädi Sally ja tolle mehe, onu Silasega. Ega näitemäng lähegi Mark Twaini loomingust väga kaugele. Kivirähk on lihtsalt luuletanud veidi juurde teosele „Huckleberry Finni seiklused”, kus neeger Jim ja tema vabastamise lugu on juba olemas.

Näidendi rollidest on paeluvaim väga huvitava laenguga Tom Sawyeri osa, milles astub üles (mitte nii väga huvitavalt) Hendrik Toompere noorim. See ei ole kindlasti läbikukkumine, sest tegelases on tunda hoogu ja fantaasialendu. Ometi jääb palju selles rollis põhjendamata, lahti mängimata.

Tom Sawyer on Kiviräha teose käimapanev jõud, kelle aktiivne eneseteostus seab ohtu ühise eesmärgi. Jimi vabastamine hägustub eesmärgina, sest selle vabastamise vaimne kontekst varjutab teo ja kavatsuse. Tom Sawyer pole siin sugugi Twaini päikesepoiss, vaid keeruline karakter, kelle vastuolulisus käitab näitemängu tragikoomilist sisu. Hendrik Toompere ei esitagi Tomi mingi vahva seikluse kangelasena. Temast õhkab seda vaimset hullust, mis loob Jimi vabastamisele dramaturgilise mõõtme. Ent hulluse analüüs puudub. Millest see hullus lähtub ja miks võimust võtab?

Lavastus ei räägi kuigi huvitavalt võimust, mis on Tomil Finni ja Jimi üle, kuid ilma milleta on tükis toimuvad sündmused mõeldamatud. Lavastuse Tom ei sütita, tal ei ole kaasvõitlejaid Finni ja Jimi, tal pole publikut.

Millest räägib alltekst?

Samal ajal on lavastuses, sealhulgas Tomi rollis mingi lavaline pinge. Rollidel on rõhuasetused, millest paistab suhe tegelastesse ja teemadesse, mida nad veavad. Eriti torkab see silma lõunaosariiklastest väikekodanlasi, tädi Sallyt ja onu Silast mängiva Marta Laane ja Anti Reinthali töös. Siin on värvikaid hetki, pikantseid lahendusi. Aga kas see lavastuslik rida peabki olema vaid kohati sünkroonis teksti sündmustikuga?

Lavakujundus toimib, ruum on soodne loomaks efektseid lahendusi, mida rollilahendused pidevalt pakuvad. Lava on täis moodsat elu, kogu aeg on midagi vaadata. Jääb tunne, et lavastuse vormidesse on peidetud veel üks omaette alltekst, mis kulgeb paralleelselt Kiviräha näitemängu sündmustikuga. Ainult et mis sõnumit see alltekst edastab?

Lavastus kahe usina noormehe ja ühe neegri tegemistest on intellektuaalselt jahe, kaasa pole siin elada kellelegi. Õnneks on näitlejatöödes avalduv tegevus hästi arusaadav ja selge, nii et kaasa mõtlemiseks on võimalust küllaga. Tõestatud on seegi, et neegri vabastamise loo peategelasi on võimalik mõista mitut moodi. Arvatavasti neid ka publikule huvitavamalt näidata, kui teeb Draamateater.

„Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel”
Autor: Andrus Kivirähk Mark Twaini teoste ainetel
Lavastaja: Hendrik Toompere noorem
Osades: Hendrik Toompere noorim, Jüri Tiidus, Roland Laos, Marta Laan, Anti Reinthal
Esietendus Eesti Draamateatris 10. oktoobril

Allikas: www.epl.ee/artikkel/585136