Newsletter

Stay informed on our latest news!

Tuhkatriinudele jäi laudalava kitsaks (PM)

08.08.2011

Margus Mikomägi
TUHKATRIINUDELE JÄI LAUDALAVA KITSAKS

Paul-Eerik Rummo 42 aastat tagasi Tartu Vanemuises esietendunud näidend „Tuhkatriinumäng“ on näidend küll, aga kirjutatud nagu luuletus. Eesti Draamateatri näitlejad saavad Margus Kasterpalu lavastajakäe all selle erilise luuletuse ettekandmisega eriliselt hakkama. Lavastus ja vaatamiselamus on ootamatu just draamateatri kontekstis.
Luuletust saab lugeda ja ka mängida, aga kui luuletust hakata ümber jutustama, kaotab see mõtte. Lavastaja ja draamateatri Tuhkatriinud – pean Tuhkatriinudeks ka näidendi mees-tegelasi, Printsi ja Peremeest – poeetilist ja piirideta mõtlemist ühesõnaliselt ja loosunglikult ümber ei sõnasta. Hästi palju jääb sõnade taha ja selleks, et seda tajuda, on vaja ruumi.
Näidendi autor Paul-Eerik Rummo vastab, kui küsin, mismoodi erineb näidendi kirjutamine luuletuse kirjutamisest:
„Lüürika puhul on tavalisim ettekujutus, et see on autori (luuletaja) isiklike tunnete väljendus ja sellisena olemuslikult midagi hästi subjektiivset. Dramaturgia seevastu pürib objektiivsusele, näidendi eri tegelaste kaudu nähakse situatsioone ja tõukejõude eri nurkade alt, koos- ja vastasmõjus. Kirjutamisel (komponeerimisel) eeldab see mõistuslikumat, insenerlikumat hoiakut, mis siiski ei tähenda, et ka niisugune konstrueerimistöö ei võiks käia intuitiivselt, poolilmutuslikult.
Ja muidugi on erinevus luuletuse ja näidendi vahel enamasti ka nende mahus. Mis ei tähenda, et mõne mõnerealise luuletuse valmimine ei võiks võtta (muu elutegevuse kõrval) rohkemgi aega kui mingi suurema struktuuri valmisehitamine.
Samas on isiklik tundeluulegi vaid üks luulevõimalusi, katsed tabada ja kirjeldada üldisemaid mina-üleseid realiteete pole kaugeltki võõrad ka luulele. Kirjandusteadus ja loomingupsühholoogia on alatasa kimpus, et kelle hääl see ikkagi on, mis ühe või teise luuletuse seest kostab.“
Kelle hääl kostab meie maailma Tuhkatriinude suus?

Sõnadetagune ruum
Lavastaja Margus Kasterpalu soov, mulle tundub, on seda näidendit lavastades määratleda määramatust. Taas ei tohiks siin seletada, mida ma selle väljendiga mõtlen. Aga isegi Saueaugu laudas, kuhu see lavastus olemuslikult ei sobi (olgu siin öeldud, et „Tuhkatriinumäng“ kolib suve lõppedes draamateatri väikesesse saali, kus selle koht tegelikult on), kõlab ja mõjub lavastus kohutavalt tänapäevaselt.
Just praegu räägitakse palju vandenõuteooriatest, sellest, et meid jälgitakse, et me ei tea, kes tegelikult maailma valitseb ja juhib, et me ei tea tegelikult mitte midagi. Või teisiti – teame kõike ega pane seda teadmist enda sees enam tähele. Just see meeleolu, see õhk on „Tuhkatriinu¬mängus“ olemas, et mitte öelda: õhk on kahtlus(tus)test paks.
Kasterpalu lavastusel on oma keel ja see keel ei ole võõras neile, kes on lugenud luuletusi. Draamateatri näitlejad oskavad seda „lindude keelt“ ise ja oskavad seda edasi anda nii, et kes kuulab, saab aru. See on suur oskus lindudel.
Seda lavastust tasub vaadata juba sellepärast, et taas kord tajuda aja halastamatust ja draamateatri suuri näitlejaid. Tõnu Oja on elu parimas vormis, tema Prints ja selle teisik on näitlejatööd, mis hoiavad lavastust koos. Guido Kanguri ikka laval ja elus huvitav, mängib peremehe kogumiskire ja süsteemikuse suureks ning ometi laseb aimata, et kõik see on mäng.

Kahtlev prints
Tuhkatriinud – Ita Ever, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Viire Valdma ja Britta Vahur... Lugejal tekib, ma loodan küsimus, kuidas julgen nii auväärseid ja suurepäraseid Tuhkatriinudeks nimetada. Siin on mitu seost ja põhjust.
Esiteks kahtleb Prints, kas ta ühel ööl 19 aastat tagasi sai ikka endale naiseks Tuhkatriinu. Teiseks on heade näitlejate elu ikka Tuhkatriinu muinasjutu moodi – see on ju miski võlu või võlurite asi, et igal õhtul astuda lavale ja seal olla kord kuninganna, kord kerjus, sügistuul, kooliõpetaja ja salakuulaja... Igaühel meist see ei õnnestu. Neile Tuhkatriinudele, kes siin, on seda antud. Ja on antud nii, et neist igaüks on isiksus ja igaüks eraldi teistega koos olla oskab.
Ja nüüd siis veel kord see, et Saueaugu lava jääb neile annetele füüsiliselt kitsaks. Vaim lehvib, aga mõtetel ei ole ruumi ja need põrkavad palkseintelt liiga kiiresti saali tagasi.
Tõele au andes on Saueaugu laval kogu aeg tunda, kuidas suured näitlejad hoolivad sellest, mida teevad, aga hingamisruumi peaks nii neil kui ka publikul enam olema. Niisamuti on kunstnik Aime Undi lavakujunduse ja helilooja Liisa Hirschi muusikaga – neisse on sisse mõeldud avarus, laudaseinad aga summutavad selle ära.
Tean, et „Tuhkatriinumängu“ etendused Saueaugul on välja müüdud, arvan teadvat ka selle põhjust, aga tundub, et päriselt lendama hakkab see etendus teatris, kuhu ta on ka lavastatud.
Hästi naljakaid kohti on selles poeetilises mõtteloos ka. Ja tahaks tervitada draamateatri direktorit Rein Oja, kes Saueaugu publikule meeldiva istumikingituse (pehmed toolid) tegi.