Newsletter

Stay informed on our latest news!

Tund, mis läheb hinge (ED ajaleht)

TUND, MIS LÄHEB HINGE
Marite H. Butkaite

Monolavastused võib laias laastus jagada kaheks – need, kus saab naerda ja need, kus ei saa. Kristel Leesmendi kirjutatud-lavastatud ja Viire Valdma mängitud „Tund aega, et hinge minna“ kuulub pigem viimasesse kategooriasse. Pärast pikka tööpäeva võib see mõjuda raskepäraselt, kuid siiski julgen seda lavastust soovitada mitmel põhjusel.

Laval on naine, nii tegelase kui ka näitlejana. Autor-lavastaja ja kunstnik on ka naissoost. Kuid nagu elus, ei saa naised ilma meesteta. Muusikalise kujunduse on teinud Tõnis Leemets ja näitlejanna kaudu jõuab lavale ka mees. Siiski on tegemist lavastusega, mida valitsevad naised. Augustis viibisin Stockholmis konverentsil, kuhu olid kokku tulnud naised üle maailma, kes teatripraktik ja kes näitekirjanik. See nädal oli täidetud esimeste lugemiste, etenduste ja vestlusringidega, mille üheks ühenduslüliks oli naine ja tema roll, nii elus kui ka kunstis. Aprillis Draamateatri väikeses saalis istudes tuli see taas meelde.

Mis eristab (teatris) naisi meestest? Ega suurt midagi ei eristagi, ühed inimesed kõik. Aga... Ehk see, et naised räägivad rohkem. Ka tunnetest. Võimalik. Osa minust tahaks lavastuse vaatamise meestele kohustuslikuks teha, sest laval on naine oma mõttemaailmaga ja ehk on hiljem meist kergem aru saada. Osa minust aga leiab, et asi pole ainult soos. Küllap mõtlevad mehedki samadest asjadest, aga välja ütlevad vähem. Lavastus on mõistetav inimlikul tasandil, ükskõik kummal pool sood olla. Täiskasvanud inimese elus tuleb ikka ette olukordi, kus ta on see, kellega tahetakse rääkida või see, kes tahab rääkida.

Viire Valdma etendatud Naine on see, kellega tahetakse rääkida. Laval on tunni pikkune hetk, kus ta mängib läbi eesoleva kohtumise mitmed võimalused ja oma mälestused. Lava on minimalistlik ja alasti, samamoodi emotsionaalselt alasti on Naine. Ta välja öeldud mõtted on ausad, kohati isegi valusad, ja omamoodi lihtsad. Miks mitte sõnastada see, mida sa niikuinii tunned, et seeläbi hakkaks parem? Laval on katarsis – hingeline puhastumine, konfliktist ja pingest vabanemine. See kandub ka saali, vähemalt korraks mõtled seikadele minevikust ja ehk hakkab kergem. Nagu raamatudki, annab teater võimaluse elada mitu elu ühes, kogeda ja seeläbi muutuda paremaks inimeseks.

Mul tuli meelde, et Eestis on väga tugevaid naisnäitlejaid. Aastaid tagasi säras (peaaegu) monolavastuses „Minu oivaline lahutus“ Ülle Kaljuste, nüüd on kord Viire Valdma käes. Tumedas ruumis on särav näitlejanna, kelle rollilahendus on sügav, psühholoogiline ja puudutav. Naine on nagu sibul, kes kiht-kihi järel vaatajale avaneb. Sama kehtib ka loo kohta, kild-killu haaval loksub see paika ja saab selgeks, mis siis lõpuks oli ja miks on nüüd seda hetke vaja.

„Tund aega, et hinge minna“ seostub mitme varasema lavastusega Eesti Draamateatri repertuaarist. Vormilt meenuvad „Minu oivaline lahutus“ ja „Aabitsakukk“ – laval või keskses rollis on üks näitleja –, sisu poolest aga „Kontakt“ ja ajalooks saanud „Naine ja hirmutis“. Seekord pole laval aabitsaid või lahutust, küll aga kontakti otsimisele reageerimine ja oma hirmude lahti rääkimine. Need on asjad, millest ei saa vaikida. Sest mine tea, ehk oleme ise ühel hetkel need, kellega tahetakse rääkida või kes seda ise soovivad. Tõde oleneb vaatepunktist ja väikese saali lavalt antakse üks võimalik vaade, mis ühendab endas kõiki inimlikke emotsioone. Aluseks olnud näidend on aus, nagu ka seda etendav näitlejanna ja lavastaja kulisside taga. Ja see ausus on asi, mis lähebki hinge.

Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013