Newsletter

Stay informed on our latest news!

Ühe talupere kosmoloogia Vaino Vahingult/ Postimees

18.01.2011

Eesti Draamateatris pühapäeval esietendunud «Pulmad» on üks Vaino Vahingu näidenditest, mis selle valmimise ajal (1977) lavastamata jäi. Lihtsalt ei sobinud tsensuurile – öeldi, et on vilets. Lavastama pidi tollal sama mees, kes praegugi – Ingo Normet. Miks just «Pulmad» ja miks mitte mõni teine Vahingu näidend, sest lavale toomata näidendeid on tal ju veel, tekkis siinkirjutajal korraks saalis istudes küsimus.

Eks Normet tahab alustatu siiski ära teha – võib-olla ka trotsist, sest mida muud võis tekitada ka Vahingu enese veendumus, et «Pulmi» on praktiliselt võimatu lavastada.

Teine põhjus võis olla ka teatav dialoogilisus, mida «Pulmad» oma teemaga Eesti teatripildis võib tekitada, sest möödunud aastal lavastati Vanemuises suure käraga Sofi Oksaneni «Puhastust». «Pulmade» raamistik, nagu «Puhastuse» omagi, võtab vaatluse alla ühe lõigukese eestlaste lähiajaloost, selle keerukad ning mitmekihilised sündmused.

Tähtis element – viin

Näidendi tegevus toimub aastatel 1949–1969 kuskil Eesti külas ja jutustab ühe talupere lugu. Alustatakse juuniküüditamise sündmustest ja jõutakse välja tavalise proosalise Nõukogude elu kujutamiseni. Vaino Vahing armastas toonitada oma apoliitilisust ja nii on «Pulmadki» apoliitiline näidend, kus poliitilised sündmused on vaid markeeringuks, mis Normeti lavastuses annavad endast teada läbi raadioaparaadi kostvate sotsrealistlike loosungite.

Lavastuse võitlusväli – Vahingu puhul see nii on – on eelkõige tegelaste siseelud ja omavahelised konfliktid, mis kõiguvad selguse ja deliiriumi piiril ning mis omandavad tihtipeale metafüüsilise mõõtme. Ülim olmeproosa vaheldub metafüüsilise poeesiaga, kiired vaheldumised tasandilt tasandile. Kui «Pulmade» tegelased räägivad maast, siis see on Maa, suure algustähega, kui veskist, siis see on Veski. Need on üks ja ainus, ja kui pole seda, siis pole midagi.

Kõiki «Pulmade» viit pilti iseloomustabki mingi n-ö vedela või deliirse elemendi olemasolu. Esimeses pildis on see ema Roosi (Mari Lill) religioosse ­sisuga hullus, mille põhjustajaks omakorda hirm küüditamise ees.

Teise pildi deliirseks südamikuks oleks viin, kui isa Oskar (Lembit Ulfsak) ja poeg Jaan (Ivo Uukkivi) viina juues ja seetõttu arhetüüpsematele teadvustasanditele jõudes arutavad küsimusi Maa ümber. Ivo Uukkivi Jaan on siin närviline, rabelev ja idealistlik ning tahab neilt võõrandatud maad tagasi saada. Lembit Ulfsaki Oskar aga tundub stoilise rahuga olukorrast üle seisvat. Tema eesmärk näib olevat viina võtta ja peagi surra, teda enam Maa ei huvita.

Viin on muidugi väga tähtis element kogu lavastuse vältel – juuakse vahetpidamata, juuakse end arhetüüpide juurde. Jaan teatabki ühel hetkel oma tuleviku töökohast Veskist rääkides, et tema veskist tuleb välja viin.
Kolmandas pildis täidavad deliirse rolli nüüd fantoompulmad ise – pulmad, mida päriselt ei toimu, vaid mis toimuvad Jaani ja tema vastse kaasa Hilda (Merle Palmiste) kujutlusis. Samas on need pulmad ka vana Oskari peied. Ja muidugi võetakse viina.

Pulmade-pildi ajal mõtlesingi, peaaegu hüpnotiseeritult näitlejate mängu vaadates, et isegi kui see tekst ei oleks nii hea, siis näitlejate täppismäng (eriti Uukkivi ja Ulfsaki dialoogid, kuid ka Uukkivi-Palmiste pulmaduett) psühholoogiliste poololekute edasiandmisel hoiaks ikka pinge üleval.

Kuid muidugi poleks sellist mängu, kui tekst näitlejatele korda poleks läinud. Nad mõistsid ja elasid teksti läbi ning selles avaldus midagi üldisemat ja suuremat – selles avaldus nii inimene kui ka temast suurem.

Neljandas pildis oli keskseks kujuks ehk juba see nõiduslik Veski oma peaaegu lakkamatu mürinaga, kus Jaan ja Hilda kahe lapsega elavad. Ivo Uukkivi Jaan oli läbinud järjekordse muutuse – algsest närvilisest ja kartlikust Maa-igatsejast oli saanud viinast läbiimbunud elujõuline veskimees. Merle Palmiste Hilda oli omandamas järjest kalgimat tooni, tema oma eksistentsi viinas ei lahustanud.

Vana hea teater

Viies pilt näitab Jaani ja Hilda leina – poeg Hako on hukkunud Nõukogude lennuväes. Eelmisest pildist on möödunud kümme aastat, Uukkivi Jaan oli umbes samasugune stoik kui ta isagi 20 aastat varem. «Mina jäin Maast ilma, aga sina, Hako, elust,» ütleb ta läbi pisarate.

Uukkivi roll oli kandvaim ja tema Jaani transformatsioonid tragikoomilise spektri erinevates osades olid kõige muljetavaldavamad. Merle Palmiste jäi viimase kahe pildi kalestumises võib-olla pisut staatilisemaks.
Hea tekst, hea lavastus, head näitlejatööd. Vana hea tekstipõhine teater näitab, mis ta võib. Seda on palju.

Uuslavastus
Vaino Vahing «Pulmad»
Lavastaja Ingo Normet
Kunstnik Liina Unt
Osades: Ivo Uukkivi, Lembit Ulfsak, Mari Lill, Merle Palmiste
Esietendus Eesti Draamateatris
16. jaanuaril

Allikas: http://www.postimees.ee/377916/uhe-talupere-kosmoloogia-vaino-vahingult/