Newsletter

Stay informed on our latest news!

Uku Uusberg armastab inimesi – meeletuseni kirglikult (PM)

UKU UUSBERG ARMASTAB INIMESI – MEELETUSENI KIRGLIKULT
Heili Sibrits

Pühapäeval esietendus Eesti Draamateatris Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud näidend «Kuni inglid sekkuvad», mis pakub nii nalja kui noore näitleja-lavastaja visiitkaardiks muutunud elavat muusikat ning siirust. Kõige lihtsamalt öeldes räägib lavastus, kus mängib teatri raskekahurvägi, inimesest. Kaugenemisest. Ning armastuse puudumisest. Aga mitte ainult.

Vastust küsimusele, millest täpselt näidend räägib, ei ole mõtet autorilt eneselt oodata. Sest Uusbergi arvates võib liiga selge reklaam vaataja kujutluspilti kitsendada. «Mida vähem vaataja teab, seda rohkem ta mõtleb,» usub Uusberg.

Kas sul lavastajana ei teki kadedust, kui näed, et neil on laval nii hea olla, aga sulle endale on nüüd selle lavastusega kõik?

See pole kadedus, kuid midagi seal on, midagi, mida ei oska sõnastada. Rõõm ja nukrus, lõpp ja algus. Ma usun väga, et parim teater on selline, kus ma etendust vaadetes ei märka lavastajat, et mind polegi seal olnud. Ka selle loo puhul liikusin ainult selles suunas. Mis see oma olemuselt tähendab, see on juba väga teatrispetsiifiline, et mis on üleüldse lavastaja töö. See jäägu saladuseks.
Minu alatine soov on, et vaataja sukelduks loosse, et kiinduks tegelastesse, elaks kaasa, läheks retkele. Lugu on suurem kui loo looja, seda ma tahan uskuda. Ja selles usus loon ma oma lugusid. Loon, sest nii on endale eriliselt oluline.
Teatriruumis on ambitsioon üleüldse üks kentsakas nähtus. Pole erilist redelit, mistõttu saavad tekkida sellised sisemised redelid. Minu suurimaks ambitsiooniks on nüüd ja alati mingisugune just-selle-lavastuse-õhk, ühine hingamine.

Sa oled lavastanud NO99s, Tallinna Linnateatris; «Kuni inglid sekkuvad» on sinu teine lavastus Eesti Draamateatris. Miks alles teine?

Siin teatris on hästi raske teha midagi, mis muutuks kõigile oluliseks. Ja mitte inimeste pärast. See on tingitud repertuaariteatri süsteemist. Siin toimub tõesti alati kella kolmeni proov, siis võetakse lava maha ning õhtune etendus tuleb peale. Aga kui lavastus vajab lava, siis ongi lugu täbar. Ei ole nii, et peaproovide ajaks võetaks õhtused etendused mängukavast maha. See omakorda aga eeldab väga suurt kodust tööd. Kuigi teen alati palju eeltööd, pole ma eales nii palju kodust tööd teinud kui nüüd, see oli täitsa absurdne.
Repertuaariteatri süsteemi tõttu on ka näitlejatele ligi pääseda raskem. Lühidalt öeldes polnud ma kolm aastat selleks valmis. Mul polnud piisavalt õigustust ja põhjendust, et olla nende näitlejate vääriline, sest ma pean neist väga lugu. Omandasin selle teatrimaja rütmitunnet ja helistikku, nii võib öelda küll.

Soovisid kirjutada ja lavastada näidendit, mida oleks näitlejatel hea mängida. Sina oled draamateatri palgaline näitleja, kas sa tunned puudust rollidest, mida sul endal oleks hea mängida?

Muidugi. See pole mingi kurb igatsus, teadvustan, et see ongi maru juhuslik, see näitleja tee. Pole just palju elukutseid, kus juhus määraks nii palju.
Mulle väga meeldib «Punast» mängida, nüüd läheb «Vombat» maha, ka see meeldis mulle väga.

Aga on ka selliseid rolle, mida ei taha teha?

Ei ole ka nii. Sest lõpuks mõtled ikka iga rolliretke positiivseks. See on näitleja, tegelikult iga inimese ägedamaid andeid, et ta suudab kohanduda, ära harjuda. Ohtlik anne on see muidugi kah.
Mina tahan näitlejana tunda, et mind on lavastajale vaja. Minul on alati igat näitlejat vaja. Trupp ja trupi koosolemine on väga oluline. Olles olnud mitmes trupis, olen kogenud igasuguseid variatsioone trupitundest. Empaatiast.

Empaatia jääb kõlama ka lavastuses «Kuni inglid sekkuvad».

See on mingi suurem sund, mis häälestab inimeseks olemise. Aga see sund on sageli kinni ainult lihtsas tehtes, lihtsas otsuses. Aga ma ei taha sellest rääkida ja intervjuud koormata.
Näidendis kah Väino räägib, et inimene saab tegelikult ainult ise aru saada, keegi ei saa talle olulisi suuri asju lihtsalt «sisestada». Lõpuks on inimene siiski ainult ise ja üksi oma peegli ees. Impulsid ainult, impulsse saab anda.

Kas usud, et teatriga, kunstiga võib inimesi ja maailma muuta?

Usun küll. Aga seda loomisel ainumaks eesmärgiks võtta poleks otstarbekas. Sest iga inimene on lõpuks ikka ise, ainult ise. Ei ole nii, et lahkud saalist uue inimesena. Aga pisikesed muutused, impulsid muudavad maailma paremaks. Ja neid impulsikesi võib üks teatrilavastus ju pakkuda küll.

Sinuga käib kaasas siiruse, uussiiruse mõiste. Kui palju oled neist siltidest väsinud?

Ma tõesti armastan teatrit ennast nii väga, et mu sisemine teatri-mina ei tegele sellega, mis või kuidas teised. Aga see elu-mina, tema loeb alati huviga kõiki arutlusi, kus püütakse mõtestada midagi, mis on suurem kui konkreetsed loojad, midagi, mis on õhus. Olen väga selle poolt. Aga liigne enesekindlus ei tohiks ühegi sildi sisse sõuda.

Millist teatrit vajavad publik ja näitlejad aastal 2012?

Et poleks bluffi, et asju ei tehtaks palga, raha pärast või seepärast, et näidata, kui andekas sa oled. Ja see kõik on otsapidi seotud sellega, et me oleme pragmaatilisemaks muutunud. Aga ärme muutu.

Kas teatris oleks vaja rääkida eurost ja majanduskriisist?

Ma ei tea... Kui on hea lugu, siis võib ükskõik millest rääkida. Aga kas ta peaks…

…ühiskonnas toimuvaid protsesse peegeldama?

Seda peaks küll, alati, võiks. Alati, kui räägitakse poliitilisest teatrist või ühiskonda puudutavate teemade teatrist, arvan mina sisimas, et ka mina olen kogu aeg teinud sellist teatrit, jah, olen teinud seda kuidagi teistmoodi. Aga ma ajan sama asja. Ikka seda, mis seda elu-mina puudutab, kui kodust väljun või internetti astun.
Mind ei muuda, ei puuduta teatrilaad, mis ilgub, mulle sobib lähenemine, kus juhitakse olulistele asjadele tähelepanu kuidagi hellalt. Et ei karjuta, et sa oled üks igavene hunnik, tõuse nüüd püsti, vaid ikka kuidagi hellalt, aga sihikindlalt, sõbralikult ulatatakse käsi.
Ma olen hästi egotsentriline mees, aga olen terve elu meeletu kirega armastanud inimesi, oma sõpru, uusi sõpru, tuttavaid, oma lähedasi. Mulle vist hullult meeldib inimene kui selline. Ma ei ole koera-inimene, ei ole kassi-inimene, aga inimese-inimene olen küll. Jah, nii saab öelda küll.
Ja mul on tõeliselt äge ema ja tõeliselt äge isa ja ägedaimad kaks venda. Nemad olid minu eluretke juures 18. eluaastani, siis tuli elluastumine, tutvumine eluga, igas mõttes. Totaalne tutvus. Ja siis tuli mu ellu mu kaasa, mu parim sõber, tark ja ilus, aga eriti just kui tark.
Ses mõttes on mul olnud õnne. Aga seda hoida ja väärtustada, see on ka töö. See on mehe töö. See on meie kõigi kätes, meie õnn.

Lavastuses on armastuse puudumine üks olulisemaid tegureid, laval on üksikud ja õnnetud inimesed.

Armastus on kõige olulisem. Oskus armastust näha, oskus hoida, oskus ehitada. See on kõige olulisem. Ja see pole ainult mehe ja naise vaheline armastus, vaid see on oskus aru saada armastuse impulsist enda sees, see impulss kinni püüda, seda mitte post-mädernselt naeruvääristada, oskus armastada, hinnata, väärtustada. See on tahe. Aga see vajab usku. Usku, et see on õige. Seal on see konks.

Kas armastust õppida või õpetada saab?

Nojah, muidugi. Ka mina olen inimesena palju muutunud tänu abielule.
Ajalugu on eestlastel selline, nagu ta on, ja mul on tunne, et seetõttu tunnevad eestlased armastuse ees tänini natukene valehäbi, sest katki oleme niikuinii. Aga ei ole. Armastus tuleb vastu võtta ja endast läbi lasta ja… ja jälle olen ma ühe suure teema juures suu sõnu täis võtnud, katkestan.
Kõik see, mida ma järjepidevalt ajan, kaastunne, vahetus, armastus – see ei ole idealism, ei ole naivism. Vastupidi! See on ehe reaalsus, mis on õhus olemas, see on sageli lihtsalt puhas töö, töö iseendaga. Aeg. Selleks tuleb võtta jõudu ja aega, ja selleks et võtta jõudu ja aega, tuleb seda väärtustada. Väärtus. Selline sõna. Ei ole võõr­sõna.

Kui sa räägid universaalsest armastusest, siis sinu puhul saab rääkida muusikaarmastusest. Näidendis on kirjas: inimene vaid muusikas ja tähistaevas tunnetab seda kõrgemat ja suuremat kui tema enda modru.

Muusikas on looduslik täius, seal on nii palju üldistust kogu inimestevahelisele süsteemile. Ja mina ja muusika, ka seal on peidus mingisugune väga suur üldistus. Seal on mingi mudel, üldistus minu kohta – kui ma vana mees olen, siis saan sellest rääkida. Muusikakoolis «tagusin» sisseastumiskatsetel diktaati, murdsin pliiatsi pooleks ja jooksin koju, see on pikim jooks, mis ma elus olen teinud. See oli kärsitus, see oli soov kohe näha tulemust, ja kui ei tule toime, siis loobuda. See oli perspektiivitajuta egoistlik puhang.
Ma tõesti pean muusikat jumalikuks-kosmiliseks süsteemiks, mis meie kõrval on. Inimestevaheline olemine on üks selle süsteemi vorme. Inimesesisene inimeseks olemine teine vorm. Inimesed võiksid kogu aeg püüelda selle poole, et kokku kõlada, et elada oma elu musikaalsemalt.

Lõpetasid kooli 2008. aastal. Kui palju on töö teatris su arusaama teatrist muutnud?

Inimesed, keda olin pimesi austanud, nad on nüüd mu sõbrad-tuttavad.
Kõige ilusam asi, mis näitlejaid ühendab, on see, et kõik on vaadanud vanematele näitlejatele kunagi alt üles. Kui ma põhikooliajal nägin tänaval teatriinimesi, olin erutatud, nüüd tean, et nad on kõik poisid-tüdrukud. Polegi vist olemas mingit täiskasvamist. Õnneks.
Unistasin väikse poisina mitmest asjast, ka teatrist. Kui unistus täitub, siis on see loomulikult midagi muud. Kui saad sinilinnu kätte, siis ratsutad sa tema seljas, see on juba suhe, see on töö, see on armastus.
See on tõesti mõnikord absurdi piirini raske ja raju töö.

Kunagi ei saa enne 11 õhtul koju.

Sellega harjud ära, aga see emotsioonide möll. Nagu üks oluline kolleeg ütleb: teater on pidev stressiseisund. Lavastajana annan ma endast alati kõik, et see nii ei oleks. Aga alati siiski mõneks ajaks on.

Kes on lavastajana eeskujuks?

Võib-olla on see paha, aga mul pole neid. Suhtlen avatult ja meeleldi kõigiga, kellega kokku puutun. Vaatlen ja mõtlen. Ei otsi eeskuju, aga kokkukõla küll, kui selle ära tunnen, siis lasen impulsi ligi.
Mäng on olukord, kus polegi vajadust tegeleda millegi muuga kui mängu enesega.
ÕTeater on kõigest mäng, seda ei peaks kunagi keegi unustama. Aga iga mängu põhiprintsiip on, et seda peab mängima täiega, sest muidu ei saa mängust aru. Teatrimängus petmine, see tundub mulle täiesti kuritegelik. Sest kui sa niikuinii annad oma elust need tunnid ära, siis miks seda teha poolikult.
«Kuni inglid sekkuvad» on hästi habras pala, sest kui üks 12 näitlejast ei arvesta teistega, siis on kohe asi halb. Sama halb, kui üks klaverioktaavi 12 klahvist on häälest ära. Tahtsin, et ka laval oleks empaatia üheks mängu pärisosaks.

Uku Uusberg
• Sündinud 7. detsembril 1984 Rap­las. Lõpetas EMTA lavakunstikooli XXIII lennu. Alates 2008. aastast Eesti Draamateatri näitleja.
• Lavastanud Eesti Draamateatris enda näidendid «Head ööd, vend» ja «Kuni inglid sekkuvad». Mujal: «Loomaaialugu» (VAT-teater), «Vahepeatus» (R.A.A.A.M.), «Pea vahetus» (NO99), «Mrožeki pidu» (Võru Linnateater), «Kuidas kuningas kuu peale kippus» (Vanemuine), «Jõud» (R.A.A.A.M.), «Üsna maailma lõpus» (Tallinna Linnateater) ja «Katuselt» (NO99).
• Pälvinud Kristallkingakese auhinna, festivali «Draama» lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia («Vahepeatus») ja Vanemuise kolleegipreemia («Kuidas kuningas kuu peale kippus»)