Newsletter

Stay informed on our latest news!

Vägistamislugu, mis jõudis kohtusaali ja teatrilavale (PM)

VÄGISTAMISLUGU, MIS JÕUDIS KOHTUSAALI JA TEATRILAVALE
Eva Kübar

Vene lavastaja Viktor Rõžakov tuli Eesti Draamateatrisse lavastama eelkõige sellepärast, et talle anti siin piisavalt vabadust – valida ise nii tekst kui näitlejad. Iisraeli näitekirjaniku Edna Mazja tekst «Mängud tagahoovis» jäi talle silma ühel teatrifestivalil, kus ta tegelikult loo tekstist aru ei saanud, kuid midagi oli, mis selles tõmbas.

See on lugu 14-aastasest koolitüdrukust Dvorist (Alina Karmazina), kes kohtub hoovis nelja endast veidi vanema poisiga. Kull ja ukakas on neile juba igav, tahaks mängida midagi huvitavat, aga veel ei oska.... Märkamatult kandub mäng üle kohtusaali.

Äratundmisrõõmu pakub see tekst kahtlemata igaühele. Suureks kasvamise valu, küsimus, kuidas ennast grupis kehtestada ja kuidas üldse leida oma identiteet, pole võõrad kellelegi. Kelle seisukohta kaitsta, kas pigem seda, mida ütleb sinu sisemine hääl või mida arvab kamba liider? Kuidas leida endas julgust olla sina ise?

Laiemas plaanis vaeb «Mängud tagahoovis» aga eelkõige küsimust, kas järgima peaks seaduseparagrahvi või inimese tunnetuslikku valu. Lavastuse aluseks on üks reaalselt toimunud grupivägistamine ja sellele järgnenud kohtuprotsess, kus pole tegelikult süüdi mitte keegi ja teisalt on süüdi kõik. Milles? Selles, et nad on noored ja hormoonid möllavad?

Selle mitmetahulise ja huvitava teksti on lavastaja Rõžakov lavale seadnud minimalistlikult ja kindlakäeliselt, liikudes sirgjooneliselt mööda alustatud rada finaali poole ilma suuremaid kõrvalehüppeid tegemata. Kõik püsib kindlates raamides, on selge ja arusaadav.

Lavakujunduslikuks põhielemendiks on üle lava tõmmatud võrkaed, mis kohe näkku kargab kui lihtsaim lahendus, kuidas lavasemiootiliselt piiri tekitada. Piir võtab lavastuse arenedes küll erinevaid tähendusvarjundeid, olles kord eraldusjooneks süüdistatavate ja süüdimõistjate vahel, privaat- ja avaliku ruumi vahel, mees- ja naissoo vahel, kuid jääb oma olemuselt lõpuni piiriks. Kõige laiemas kontekstis eraldusjooneks õiguse ja õigluse vahel. Aiaks, millest võib üle ronida, kuid igal sellisel aktil on oma hind.

Noorte näitlejate ansambli silmad säravad, nad võtavad oma ülesannet sisemise kirega ning on füüsiliselt kõik nauditavas vormis (iseäranis jäävad silma Kristo Viidingu jõuetteasted). Alina Karmazina väike aktsent eesti keelt rääkides sobib rolliga igati hästi kokku, luues Dvori karakteri ümber rohkem salapära.

Vaadates aga küll väga hästi mängitud, kuid korduvalt samas võtmes lahendatud stseene, tekib tunne, et näitlejad suutnuksid enamat, kui lavastaja neile ette söötnud on. Kasutatud kujundid on hästi tabatavad ja üheselt mõistetavad.

Peamise pinge loob lavastuses siiski Mazja tekst iseenesest. Dramaturgiliselt on see küll lihtne ja skemaatiline, kuid oma lühikeste ja löövate lausetega hoiab ta vaatajat enda küljes kinni ja ei lase tähelepanul hajuda. Kõik selle seob suurepäraselt tervikuks rõdult kõlav muusika, Vene Teatrist pärit DJ Aleksandr Žedeljovi valik. Viimase abil saaks kindlasti ka teatrivõõraid gümnasiste etendustele meelitada.

Ei tahaks kuidagi öelda, et lavastuse sihtgrupiks on eelkõige gümnaasium, aga samas ei saa seda mõtet ka kuidagi ümber lükata.

Idee, et kui mõõta kõike inimlikus valus ja mitte niivõrd seaduseparagrahve järgides, tulevad mängu hoopis teised mõõtkavad, on loomulikult märksa laiapõhjalisem kui teismeliste seksuaalsed tagahoovimängud. Samas saab viimastest tihti kõik alguse.

Massidesse läinud väljend JOKK kehtib ka lavastuse «Mängud tagahoovis» lõpplahenduses. Märksa hullem on aga mõelda, et sama muster kordub meiega tihti iga päev, ilma et me sellest ise arugi saaksime. Seega on Rõžakov vajutanud psühholoogiliselt väga tähtsale nupule ning valinud välja teksti, mis puudutab vähemal või suuremal määral iga vaataja südametunnistust.

UUSLAVASTUS
Edna Mazja «Mängud tagahoovis ehk because»
Tõlkinud Kalle Kasemaa
Lavastaja ja kunstnik: Viktor Rõžakov (Venemaa)
Muusika: DJ Aleksandr Žedeljov
Osades: Alina Karmazina, Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel

Eesti Draamateatri esietendus endises Heliose kinos 5. aprillil