Newsletter

Stay informed on our latest news!

Vaimu surmatants võimuga (Postimees)

23.09.2013

VAIMU SURMATANTS VÕIMUGA
Rein Veidemann

Bulgakovi juhtum on ühtaegu traagiline ja õpetlik: vaimu tantsus võimuga on kaotaja juba ette teada – selleks on vaim.

Seda, et uus teatrihooaeg avatakse uuslavastusega, seejuures näidendiga, mis sünniajaltki kuulub meie vahetusse kaasaega, ei juhtu just sageli. Eesti Draamateater alustas aga just nii, tuues lavale kaks aastat tagasi Londonis Royal National Theatre’is briti ühe mainekaima teatriauhinna, Laurence Olivier Awardiga pärjatud John Hodge’i näidendi «Kollaborandid».
Hodge’i näidend rajaneb episoodidel vene kirjandusgeeniuse Mihhail Bulgakovi elust aastatel 1938–1940. Sattunud 1926. aastal võimu tagakiusamise ohvriks, keelustati kirjaniku teoste avaldamine. Meeleheites kirjutab Bulgakov isikliku kirja Jossif Stalinile ja seejärel valitsusele, milles palub luba lahkuda Nõukogude Liidust. Pöördumiste tulemuseks on Stalini telefonikõne Bulgakovile ja tema töölevõtmine Moskva Kunstiteatrisse.
Bulgakovi näidendist «Turbinite päevad», mida mängiti aastatel 1926–1941 ligi tuhat korda, saab Stalini lemmik. Bulgakovi järgnevad kirjad Stalinile kõnelevad diktaatorist kui kirjaniku ainsast lootusest. Bulgakov kirjutab 1939. aastal näidendi «Batum» Stalini revolutsioonilise tee algusest. Ta töötab selle kallal mitu aastat. Kuid Stalin ei anna luba seda lavale tuua.
Bulgakovil on valmimas juba 1928. aastal alustatud romaan «Meister ja Margarita». Võib-olla loodab ta, et diktaatorit heroiseeriv «Batum» lunastab peateose ilmumisõiguse. Seda ei juhtu. Kirjanik sureb 10. märtsil 1940.
Nii nagu Bulgakovi loomingus põimuvad realism ja fantaasia, nii näeme seda ka näidendis ja selle lavastuses. See on kokku võetav piiblist pärit kõnekäänuga: «Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe.»

Kahekordne mäng
Hodge avab selle «lepingu» mitmel tasandil. NKVD ohvitser Vladimir, keda omamehelikus võtmes mängib Jaan Rekkor, tellib diktaatori 60. sünnipäevaks Bulgakovilt (Toompere jr) arreteerimise, piinamise ja tapmise ähvardusel näidendi. Bulgakov üritab keelduda («Vastu hakata on minu kohus»). Kirjanikku «abistab» tema võimatus missioonis aga Tema Ise.
Stalin kui absoluutne võim kehastub vaimuks, asudes kirjutama võimu (Stalini noorust) ülistavat näidendit, vaim (Bulgakov) peab samal ajal täitma absoluutse võimu kohustust. Bulgakov nõustub diiliga. Ta hakkab võltsima Stalini kommentaare ja allkirja toimikutes, mille hulk iga korraga aina kasvab.
Seesuguses rollivahetuses näeme kahekordset kollaboratsionismi. Sellest ka pealkiri: mitte üks kollaborant – Bulgakov –, vaid «Kollaborandid». Vaim asub koostööle kuritegeliku võimuga.
Kuid vaimu suhtes on kollaborandid ka Vladimir ja Stalin, ainult et «koostöö» sihid on vastandlikud. Bulgakovil on selleks tagada loominguvõimalus, Stalini eesmärk on allutada vaim võimule. «Tõeline väljakutse on muuta seda, kuidas nad mõtlevad, saada nende mõistus oma kontrolli alla,» tunnistab Stalin Bulgakovile näidendi lõpus.
Nii algab saatanlik surmatants võimu ja vaimu vahel. Kirjanik kogeb, kuidas Stalini nimel tema kirjutatud kommentaarid ettekannetes ja toimikutes määravad inimsaatusi. Sõjavägi võtab talupoegadelt leivavilja. Puhkeb suur näljahäda.
Inimelusid naiivselt säästa püüdva ja õiglusele apelleeriva Bulgakovi ääremärkus «uurida asja lähemalt» on algus suurele terrorile, mille ohvriteks on nii tema ühiskorteri kaaslased, sõbrast noorkirjanik Grigori (Robert Annus) kui ka lõpuks Bulgakovilt näidendi tellinud ja end selle lavastajaks (vaimuinimeseks pretendeerijaks) tituleerinud Vladimir, aga ka Bulgakovi naine Jelena (Merle Palmiste).
Näidendi juhtmotiiv on ajalooõpetaja (Maria Avdjuško) küsimus «kas ta sai su kätte?». Jutt on võimust, mis diktaatorlikus režiimis võrdsustub koletise ja surmaga. Bulgakov eirab algul kättesaamist, kuid näidendi käik veenab, et ses mängus «koletis võidab».
Näidendiks näidendis on Bulgakovi 1936. aastal valminud «Molière», milles näitekirjanik sureb samuti «kuninga ebasoosingu» tõttu, nagu ka Bulgakov.
Kui vaim püüab lõpuks vabaneda võimu eestkostest ja Bulgakov hakkab kirjutama näidendi viimast stseeni stalinismi tulevikust, lõpetab Stalin selle mängu ja kirjutab nüüd juba oma käega alla Bulgakovi võltsitud allkirjaga teose. See on ühtlasi ka surmaotsus.

Kirjaniku siseheitlused
Rollisooritustest väärib erilist tunnustust Guido Kanguri Stalin – see kiisuliku leebusega, Bulgakovit hiirena kohtlev «tiiger kangelase nahas», kui antifraseerida gruusia rahvuseepost. Talle sekundeerib noore Stalinina Indrek Sammul.
Lavastuses on hulk sümbolitena toimivaid detaile (Bulgakovi valge kuue punane vooder, tantsusammudega markeeritud Siberisse küüditatavate rongi rataste rütm) ning episoode (pidu Bulgakovite juures kui püha õhtusöömaaeg, Bulgakov rippumas lühtri küljes etenduse lõpus). Omaette kiitust väärib näidendi õhustikku võimendav Urmas Lattikase muusikaline kujundus.
Minu põlvkonna vaatajatele mõjub Hodge’i näidend hoiatus­draama või ajaloo illustratsioonina. Loodan väga, et noorem vaatajaskond oskab näha selle näidendi kaudu, et vaimu ennast reetev koostöö võimuga on võimalik ka tänases ühiskonnas.

Postimees, 23.09.2013