Newsletter

Stay informed on our latest news!

Vaino Vahingu kirja pandud pulmapildid on tõene tükk ajaloost/ Eesti Päevaleht

22.01.2011

Ingo Normet õiendas vana võla, tõi välja Vaino Vahingu näitemängu „Pulmad”. Nõukogude ajal tsensuuri kinnihoitud teos ei tulnud Draamateatris välja mingi kolikambrivärgina, vaid värske ja tõese pildina tollasest elust

Tüki kirjutamisest on möödas enam kui kolmkümmend aastat. „Pulmad” seadis teatrilugu kokku Vaino Vahingu eelmise näidendiga „Esimees”, mille ta kirjutas koos Evald Hermakülaga ja mis jõudis Vanemuise teatris peaproovini, enne kui ära keelati. „Pulmad” ei jõudnud tollal isegi esimese proovini.

Pealiskaudsel lugemisel tundub näitemäng „Pulmad” poliitiliselt hambutu, tüki esimeses pildis on vaid kaude juttu küüditamisest, tegelikult pole laval ei küüditajaid ega küüditatavaid. Pole häid ega halbu. Pole ideoloogiat, silte ega sildistajaid. Ingo Normet hammustas lahti „Pulmade” sisemise ehituse ja tuleb välja, et Nõukogude aja tsensoritel oli õigus – ainuüksi „Pulmade” esimene stseen on oma sisult stalinlikule režiimile esitatavate süüdistuste kokkuvõte, aga seda Brežnevi ajal teha ei lubatud, kuna stalinismi ei süüdistatud ega õigustatud, vaid vaikiti maha.

Ingo Normeti lavastuses on täpselt tabatud „Pulmade” esimese stseeni psühholoogiline kude – need inimesed ootavad. Seda, mida 25. märtsil 1949 ikka oodati. Eri moel. Pereisa Lembit Ulfsaki kehastuses võtab asja vana mehe stoilisusega. Ulfsak jätkab siin Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomise” keskses rollis leitud teemasid. Tema on saanud üle hirmust küüditamise ja tuleviku ees. Seesama hirm on halvanud Mari Lille mängitud pereema, kes on ennast juba õueriietesse pannud ja pakib närviliselt asju. Lille näitlejatöös on hästi tabatud hirmu survel meeltesegadusse sattumine. Hingeline kokkukukkumine on olemas nii dialoogis kui ka lavalise olemise rütmides ja pinges. Kusagil vahepeal on „Pulmade” peategelane Jaan, kelle üle võtavad võimust teadmatus ja otsustamatus. Ivo Uukkivi mängib karakterit, kellel on jalad alt löödud ja kes isegi ei tea, kuhu poole roomata. Või siiski, viinapudelini. Selles ootamises on see nõrk pidepunkt.

Viinahimu ja töönarkomaania

Vormiliselt on stseen justkui absurdidraama: oodatakse midagi, mida ei tulegi. Kuid toimima hakkab see just tänu täpsele psühholoogiliselt läbi töötatud realismile. Laval tekib konkreetsus, kus on peidus ajalooline tõepära ja rahva saatus.

Ingo Normet laseb sissejuhatuseks maitsekalt Stalini-aegseid ringvaateklippe ja muusikat. Ent see on lavastuse pealispind, mis vastandub tegelaste püüdlustele, mitte ei haaku nendega. Elu toimis stalinlikust jurast hoolimata. Vaino Vahingu dramaturgia hakkab tööle, kui tuua esile tegelaste tundmused, kired, psühholoogia. Igas stseenis ilmneb erinev tunnete skaala. Esimese stseeni hirmule järgneb teise omandikirg ja selle mahasurumine. Kõige huvitavam on kolmas stseen oma poeetikaga, kus peegeldub meeletu igatsus elu järele, soov pöörata selg viletsusele ja surutisele. See on ka kõige nõudlikum hetk näitlejate jaoks. Jaan ja Hilda (Merle Palmiste) peavad siin vaatajad juhtima võlumaale, millest nad ise unistavad. Ja suuresti saadaksegi sellega hakkama.

Vahingu näitemäng jõuab järjega Hruštšovi aega ja naturalistlikul moel kerkivad vaataja ette järgmised kired – viinahimu ja töönarkomaania. Uukkivi ja Palmiste mängivad vapralt peategelasi, näidates näotuks läinud elu nii, nagu ta on, ilustamiseta.

Need näitlejatööd on kui noateral kõndimine – argise haleduse kõrvalt ei kao kunagi ära tegelaskujude inimlik veetlus, sisemine õigustatus ja ka poeetiline iha parema järele.

„Pulmade” viimane pilt võtab peategelase elu omamoodi kokku. Rohkem kui kolmkümmend aastat sahtlis lebanud näitemäng osutus lõppkokkuvõttes kriitiliseks ja ausaks Nõukogude aja maaelu vaatluseks, kus pole jälgegi ei kirjutamise ajal esinenud konjunktuursusest ega flirdist mingigi poliitikaga. „Pulmad” on kontsentreeritud pilt maainimestest ja nende sugugi mitte kergest elust.

Lavastus

„Pulmad"

•• Autor Vaino Vahing

•• Lavastaja Ingo Normet (külalisena)

•• Kunstnik Liina Unt (külali­sena)

•• Osades: Ivo Uukkivi, Lembit Ulfsak, Mari Lill ja Merle Palmiste

•• Esietendus 16. jaanuaril Draamateatri väikses saalis.

Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/591387