Newsletter

Stay informed on our latest news!

Vananemise valu ja Lembit Ulfsaki sära (PM)

VANANEMISE VALU JA LEMBIT ULFSAKI SÄRA
Heili Sibrits

Ideaalis peaks teater tegelema vaatajatele oluliste teemadega. Kuid mitmel põhjusel on teatril raske valupunktide peegliks kehastuda – ka Eestis eksisteerib paralleelselt mitu maailma, ühiskondlikud tulised teemad vahelduvad kiirelt, kuid tee näidendi valmimisest esietenduseni on pikk. Seda eriti suures repertuaariteatris nagu Eesti Draamateater.
Ent täna leiab draamateatri mängukavast lavastuse, mis näitab, et teater võib haarata teemast kinni enne avaliku diskussiooni puhkemist. Samal päeval, mil ilmus Andrei Hvostovi emotsionaalne pihtimus „Minu elu Annleenaga“, esietendus draamateatri väikses saalis Hendrik Toompere jr jr lavastus „Kraepelini variatsioonid“: lugu isast ja pojast, vanadusest, mälust, hoolimisest ja valust armastusest ja kannatusest.
Lembit Ulfsaki mängitav isa on tegus ja tragi, võiks öelda, et isegi aktiivne, ent tema mälu on hääbumas, ta ajab ajastuid, inimesi, asju segi. Armsalt jonnaka isa valvamine vajab pojalt sama palju tähelepanu kui kooselu paariaastase lapsega. Aga siiski saab vana mees veel endaga hakkama – vähemalt siis, kui poeg talle õrnalt teki peale paneb ja lubab unejuttu rääkida või õigel ajal koju tuleb ja lahti unustatud gaasikraani kinni keerab.
Alzheimeri tõve ja normaalsuse köielkõnniga tuleb Lembit Ulfsak suurepäraselt toime. On tunda, et ta naudib mängu, sest „Kraepelini variatsioonid“ on andnud talle võimaluse lõhkuda näitlejamängu rutiini piire, lustida. Ulfsaki mängitud isa ei kannata valude käes, ta on lihtsalt kohati segaduses ning tema sisemine reaalsus, valusad ja ka helged pildid minevikust võtavad pärismaailma üle võimu. Isa tahab pojale head, ka tema hoolib. Ainult et tema arenev Alzheimeri tõbi seab omad piirid.
Hendrik Toompere jr jr lavastatud „Kraepelini variatsioonid“ on tegelikult leebe lavastusnäidates isa ja poja elu veel tavamõistes normaalsena. Lavastuse fookus on pigem mälul, vaataja ees rullub lahti vana mehe elutee.
Mälu kaotava isa ja tema poja lootusetult ränga olukorra tupiklikkust ja valu laseb aimata Lauri Kaldoja roll pojana – isaga koos elav poeg on hetketi hullumas, on näha, et ta sooviks röökida, lüüa, minema joosta, ent jääb igas olukorras väliselt rahulikuks. Poja närvid on küll katkemas, kuid kordagi ei kaota ta sõbralik-heatahtlikku hääletooni. Ta naeratab ja püüab leida abi. Palve doktorile (Raimo Pass) aidata isa on tegelikult meeleheitlik karje nii meditsiinile kui kõigile mõeldavatele, aga ka mõeldamatutele jõududele. Kaldoja mängus on ahastust ja jõudu.
Vaatamata valusale teemale on itaalia näitekirjaniku ja kriitiku Davide Carnevali näidendi lavastus nauditav just vana ja kogenud hiilgava näitleja Lembit Ulfsaki ning noore ja andeka Lauri Kaldoja duetina.