Newsletter

Stay informed on our latest news!

Viktor Rõžakov: mind meelitas siia tegevusvabadus (EPL)

Viktor Rõžakov: mind meelitas siia tegevusvabadus
Andres Laasik

Draamateatris teeb Iisraelist pärit tükiga „Mängud tagahoovis” proove Vene lavastaja Viktor Rõžakov. Lavastajatöös auhindu saanud mees tuli siia, kuna kokku said tema huvi ja lahke kutse.

„Siia lavastama tulla tegi ettepaneku Draamateater,” ütles Rõžakov. „Nad tegid mulle ettepaneku, et pakuvad kõike. Võib lavastada selle materjali, mida ma tahan ja kasutada näitlejaid, kelle valin mina. Teater teeb kutsutud lavastajale alati piiranguid. Surutakse peale näitemängu või näitlejaid. Seekord öeldi, et tehku ma, mida tahan, nad annavad mulle vabad käed. See erutas.”

Läbirääkimised algasid kolm aastat tagasi. Rõžakov teadis eesti kultuurist tollal vaid kahte nime: Elmo Nüganen ja Arvo Pärt. „Alustasime läbirääkimisi, kolm aastat rääkisime, fantaseerisime teksti kallal. Vaatasin siinseid etendusi, sattusin konteksti. Mu uudishimu kasvas.”

Lõpuks jäädi Iisraeli näitekirjaniku Edna Mazja „Mängud tagahoovis” juurde, kus peategelaseks neiu, kelle poisid vägistavad. Tüki aluseks olnud sündmused ja sellele järgnenud kohtuprotsess on võetud tegelikust elust.

Varem liikus kuuldus, et Viktor Rõžakov lavastab Draamateatris hoopis Ivan Võrõpajevi „Valentinipäeva”. Just Võrõpajevi tükkide lavaletoomisega on Rõžakov kuulsust kogunud. Tallinnas käis ta vaatamas Võrõpajevi „Hapnikku”, mille on lavastanud Polygon-teater. Huvi on arusaadav, sest Rõžakov oli selle näitemängu esimene lavastaja.

„Valentinipäev” langes siiski ära. „Ma olen „Valentinipäeva” juba lavastanud. Kuni vana lavastus elab, ei taha uut teha. Nad satuvad vastuollu. See oleks justkui elada üheaegselt kahe naisega,” seletas lavastaja.

„Mängud tagahoovis” korjas Rõžakov üles teatrifestivalilt. „Nägin tükki tõlketa. See paelus. Ma ei saanud täpselt aru, millest see on. Tutvusin tüki sisuga, hakkasin pärast seda tõsisemat huvi tundma.”

1993. aastal valminud näidendit „Mängud tagahoovis” on lavastatud mitmel pool väljaspool Iisraeli. Tükk klappis ka Draamateatri plaanidega, läbirääkimistel kolme viimaks sõelale jäänu üle langes teatri poolehoid just sellele.

Eestis ei ole Viktor Rõžakov teatritööl esimest korda. Kui Moskvas lõpetas teatrikooli siinse Vene Teatri jaoks koolitatud näitlejakursus, tegi Rõžakov nendega diplomitöö, Aleksandr Volodini „Kallimast ei lahkuta”. Kui tudengitest said Vene Teatri näitlejad, sõitis Rõžakov siia ja tegi diplomilavastusest uue versiooni, kaasates teatris varem palgal olnud noori.

Volodini „Kallimast ei lahkuta” tuli Vene Teatri väikeses saalis välja 9. detsembril 2006, lavastusest sai üks hooaja tippsündmusi. Seda mängiti menukalt, aga osa Moskvas koolitatud tudengitest jooksis laiali ja üks periood Vene Teatris oli sellega läbi saanud.

„Eestist pärit Moskvas lõpetanud kursusest võib igaüks veel kuhugi välja jõuda,” ütleb Rõžakov Vene Teatri kunagiste tulevikulootuste kohta. „Koos ei jõudnud nad kuhugi. Neid oleks pidanud rohkem hoidma, nende eest paremini hoolitsema.”

Hoiab tagaplaanile

Pärast edukat koostööd pole Rõžakovi side Vene Teatriga päriselt katkenud, kuigi paistab, et väga lootusrikkalt ta seda suhet ei näe. „Aeg näitab, kas ma lavastan seal kunagi. Kui oleks idee… Siin, Draamateatris tunnen, et tegemise idee on olemas. Teater on muutumises, otsib midagi. Mul on Draamateatris huvitav.”

Viktor Rõžakov erineb ettekujutustest, mis võis tekkida vene joviaalsetest kuulsatest lavastajatest-kultuuriheerostest ja nende jäljendajatest. Tegu on vaikse tagasihoidliku inimesega, kes ei tüki domineerima. Välimus paistab ühilduvat sisemusega.

„Pärast totaalset lavastajateatrit naastakse praegu minu meelest teatri juurte juurde. Mind huvitab teater kui kollektiiv, kui kooslus. See on eeldus millegi saavutamiseks. Teater on kollektiivne kunst. Selleks on vajalik, et rühm inimesi tajub autorit ja aega ühtemoodi.”

Venemaa teatrifestivalil Kuldne Mask ja välismaistel teatrifestivalidel mitu peaauhinda pälvinud lavastaja võiks ju olla oma kodumaal mõne teatri liider, ent kuulsate teatrite palgal olnud mees peab oma põhikutsumuseks näitlejate õpetamist Moskva Kunstiteatri koolis.

„Teatrikool on minu jaoks peamine tegevusruum. Suhtlemine noortega on tähtis. Tunnen, et ise tean vähe.” Ka „Mängud tagahoovis” teeb Rõžakov Draamateatri noorte näitlejate Märt Avandi, Kristo Viidingu, Lauri Lagle ja Mihkel Kabeliga.

Veel on tema trupis külali­sena Alina Karmazina Vanemuise teatrist. „Mulle räägiti Alinast juba siis, kui ma töötasin Vene Teatris. Nüüd kohtusin temaga Tartus. Tema näitas mulle linna. Sama päeva õhtul sain aru, et ta sobib minu lavastusse. See klappis ka tema graafikuga.”

Alina pisikesest eesti keele aktsendist on lavastaja teadlik. „See lugu klapib sellega,” ütleb Rõžakov. „Multikultuurses maailmas on ikka keegi aktsendiga. Tulin just New Yorgist, see linn paelub mind just kosmopolitismiga, mis ühendab inimesi. Selles loos, mida me teeme, on täh-tis inimlik , mitte rahvuslik alge.”

Terava süžeega loos ei ole Rõžakovi meelest tähtis ainult põnevus. „Tähtis on vaatenurk. Keegi peale selles loos osaleja ei taju maailma valusamalt. Me räägime inimese valust. Nähtusest, millest võib tuhat korda mööda minna ja mitte tähele panna. Asi on ajas ja tonaalsuses.”

Rääkides tulevikutöödest tuleb kõne alla üks põnev plaan. „Majandusraskuste tõttu on edasi lükkunud üks huvitav töö. Pidin lavastama Poolas Shakespeare’i näidendi, kuhu sain näitlejaks kutsuda neid, kellega olin eri maades koos töötanud. Nii oleks sündinud lavastus, kus osalenuks poolakad, ungarlased, tšehhid ja venelased. Oleksime mänginud Shakespeare’i originaalis. Kui see töö peaks aasta pärast päevakorda tõusma, võiks projektis osaleda ka eestlasi.”

Esietendus
Edna Mazja
Lavastaja Viktor Rõžakov (Moskva)
Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
Osades: Alina Karmazina (Vanemuine), Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel
Esietendus 5. aprillil Heliose kinos, Sauna 7