Newsletter

Stay informed on our latest news!

WABADUSRIST: vildak kui Pisa torn (ML)

WABADUSRIST: VILDAK KUI PISA TORN
Margus Mikomägi

Draamateatri uuslavastus „Wabadusrist“ lõhub müüti õndsast kuldsest Pätsi ajast, kus Laidoner juhatas väge.

Kui Indrek Hargla kirjutatud ja Hendrik Toompere Eesti Draamateatris lavastatud „Wabadusrist“ läbi saab, siis ilmselt pole ma ainus, kes mõtleb kolmandale ja neljandale vaatusele. Mõtleb sellele, mis meie rahvast edasi sai ja saab.
Miks ometi? „Wabadusristi“ lavaaeg hõlmab 16 aastat Eesti Vabariigi ajaloos. Näidend algab katkega Johan Laidoneri kõnest, mis peetud Riigikogu saalis 1924. aastal pärast 1. detsembri mässu mahasurumist. Kindralit mängiv Ivo Uukkivi kõneleb veendunult: „Mässajad ja äraandjad on pandud sõjavälja kohtu alla. Meie Vabadussõja vaim ei ole mitte surnud veel. Oma põhiseaduslikku korda ja vabadust kaitseme meie viimse veretilgani...“

Vaikivasse ajastusse
Kusagil sealsamas alguses kinnitab Eesti Vabariigi maailmamees Karl Robert Pusta, keda mängib Tõnu Oja, riigivanem Konstantin Pätsile (Ain Lutsepp), et popslikkuse väljakangutamine noorest vabariigist tähtis on. Pätsi särav idee on luua pealinna klubi, kus elataks seltsielu:“... kus kõik poliitilised jõud oma vaenused koju jätavad ja siin härrasmehe kombel mõtteid vahetavad, mis? Euroopa kombe järgi? Erakonnad, ärimehed, kirjanikud, kultuurilised tegelased.“
Ja nii sünnibki klubi Centum. Kuluaar, öeldakse lavastuses, ja kordagi ei kasutata praeguses ajakirjanduses levinud väljendit „poliitiline tagatuba“. Seal kuluaaris siis sünnib poliitiline reaalsus, mis viib noore vabariigi vaikivasse ajastusse ja lõpuks baaside lepinguni.
Centumis käivad kõik meie riigi suured pojad. Lisaks Pätsile ja Laidonerile ärimees Joakim Puhk (Jüri Tiidus), kes rahastab kõiki erakondi; punalippe lehvitav sots August Rei (Lauri Kaldoja) ja vabadussõjalaste juht Artur Sirk (Tiit Sukk).
Klubis tunneb end vähem või rohkem koduselt rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip (Raimo Pass), kes juhtis Eesti ja Nõukogude Venemaa rahuläbirääkimisi 1920. aastal, mis lõpetas Vabadussõja (Tartu rahu) ning oli välisminister ka 1939. aastal, kui sõlmiti Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise pakt. Ja veel üks ülitähtis ajalooline mees, Karl Einbund, kes 1935. aastal eestistas nime Kaarel Eenpaluks (Indrek Sammul) – mees, kes tahtiski olla tagaplaanil ja protsesse juhtida.
Üks naine on ses klubis oma looga, proua Krüüdner (Harriet Toompere), kelle poeg Laidoneri käsul maha lastakse selle eest, et ta 1924. aasta riigipöördekatses sõdurina vastu ei hakka. Laidoner muide lööb Centumi perenaiseks saanud prouale külge.
Uku Uusberg mängib meest, kel nimeks Richard Pihlak. Sellel tegelasel ilmselt pole isegi ajaloolist prototüüpi. Uku loob laval mehe, kes ühes situatsioonis kiidab ennast õpetanud professorit taevani ja veidi hiljem paneb ta vangi. See on mees, kes ei paista silma, kelle vapside käesideme sees on peidus käerauad, kes ühel hetkel paneb klubis lauale vabadussõjalaste nimekirja, kus lisaks vapside partei liikmetele kirjas ka nende pereliikmed ja lähedased...
Ses lavaloos ei ole peategelast. Kõik, kes laval ja ajaloos, on sellise saatusega, et igast neist saaks andekas autor kirjutada psühholoogilise draama, otsides vastust küsimusele: miks ometi?

Kirglikult julm
Nüüdse lavastuse meeskond ei ole läinud seda teed, et oleks otsinud vastust küsimusele, miks läks nii, nagu läks, miks üks või teine tegelane käitus just nii ja mitte teisiti, kas ta kahtles, kas kahetses... Pigem annab lavastus vaatajaile järeleaitamistunni meie rahva ajaloost. Näitab seda, et ajalugu kordub farsina. Lugu vaadates tekivad pähe pildid praegustest Eesti riigi valitsejatest, ärimeestest, kes pildil, reeturitest, maailmavaadete vahetajatest.
Hendrik Toompere on mu meelest seda lugu lavale seades olnud kirglikult julm. Ja ma jahmatan mõttest, mida ikka ja jälle olen endast viimastel aastatel eemale peletanud – et võim rikubki inimesi, noori inimesi seda enam. Aatemehed muutuvad pragmaatikuteks, teevad seda, mida on vaja omakasuks, unustavad maa ja rahva ja riigi. Jah, mulle ei meeldi see mõtteviis. Usun, et see ei meeldi ka Hendrikule. Sellega, et võim ja raha inimesi rikub, võib ehk veel kuidagi leppida, aga sellest lavastusest õhkub ka mõtet, et inimene sünnibki kaabakana. Kui see on nii, siis...
...siis kolmas vaatus sellest, kuidas Stalini Eestit valitsema upitatud klikk pea kõik teise vaatuse peategelased vangilaagritesse saadab ja tapab, on õige tegu. Materdage mind selle mõtte eest! Ega selle mõttekäiguga saa piirduda... Mõeldes ja nähes, kuidas meie vanavanemate omas riigis kõiki jälgiti, pealt kuulati, kõigi järele nuhiti, läheb mõte edasi Nõukogude okupatsiooni ajale ja KGB-le, kes seda ju samamoodi varjatult tegi.
Paralleel on käepärast võtta, ka okupatsiooniajal oli priviligeeritute klass, olid vargad, kes kommunistliku partei ladvikusse kuuludes karistust ei kartnud. Ma ei taha siit edasi mõelda meie uuele võimalusele, mis algas juba paarkümmend aastat tagasi. Kas inimeste mõistus otsuseid tehes üldse laseb ja suudab mõelda sellele, mis saab 14, 24 ,50, 100 aasta pärast?
Ilmselt on ka see lavastaja taotlus, et kuueteist aasta jooksul vananeb vaid Konstantin Päts, teised tegelased jäävad enam-vähem samasse toonusesse, milles olid alguses. Lutsepa Päts igatahes väsib ja vananeb silmanähtavalt. Tundub, et jalad ei taha teda kanda.
Lavastus lõpeb puudutava stseeniga sellest, kuidas Vene lennukid, kasutades Eesti Vabariigi õhuruumi, lendavad Soomet pommitama ja siis laulavad naised: „Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel...“ Laulavad nii, et pole lootust.
Eraldi tuleb selle lavastuse puhul kiita lavastaja lavaruumi-kasutust – tegevused ees-, kesk- ja tagalaval. Ja kunstnik Ervin Õunapuu esteetikat, lavakujunduses ei ole mitte midagi juhuslikku ega üleliigset. Vaid korraks, seal kusagil teise vaatuse lõpu eel valgustub välja Centumi klubi luksus ja dekoor. Aga see on hetk vaid. Kunstnik on seekord kavandanud ka kostüümid, ja see – nagu kujunduski, on maitse näitus, mis teenib üldist ideed vaadata ajaloole otsa ilma roosade prillideta.
Üüve-Lydia Toompere kummalises nihestuses seatud tantsunumbrid meenutasid esimesest viimaseni pidu katku ajal. Selles, kuidas noor liikumisjuht näitlejad tantsima oli saanud, väljendus minu meelest elutraagika minevikus, olevikus ja tulevikus.

„Wabadusrist“ ja „Vares“
Päris kindlasti kannavad nii selle lavastuse autor ja tegijad koos publikuga kaasas seda, mis sünnib praegu Ukrainas ja mujal maailmas. „Wabadusristi“ lavastuses on stseen, kus pealinna poliitiline politsei Jaani kiriku pastori vangi viib. Selle eest, et palvetab, aga ei palveta õigesti.
Pole ime, et Eesti teatris on just praegu mängukavasse lisandunud kaks meie riigi ajaloos vähe käsitletud asjade ja lugude lavastust, lisaks eelkõneldule ka Mart Kivastiku/Kalju Komissarovi „Vares“ Pärnu Endlas.

 Maaleht, 10.04.2014