Kui eelmisel nädalal ilmunud intervjuus näitlejanna Ita Everilt küsiti, kas järgmise intervjuu teeme viie aasta pärast, kui kätte jõuab tema 90. sünnipäev, vastas Ever kui iseenesestmõistetavalt: „Muidugi kohtume!” Ja kas ta on siis ikka veel laval? „Üheksakümneselt? Kahtlemata olen! Kuidas siis teisiti!?” vastas Ever naerdes.

Näib, et aastatega ei ole krapsaka näitlejanna olemus muutunud. Sama tõdes ka Everiga aastakümneid koos mänginud Draamateatri näitleja Tõnu Aav: Ita on ikka samasugune nagu noorena. „Hakkasime temaga koos mängima 1972. aastal, ent enne seda olime juba pikka aega kolleegid olnud ja mul oli temast juba enne väga hea mulje,” meenutab Aav.

Küsimuse peale, missugused Everi rollid on talle kõige rohkem meelde jäänud, tõdes Aav, et nii ei ole ta Everi näitlejatööle kunagi mõelnudki. „Kui aga mõelda, siis võiks tegelikult rohkem rääkida Suzanne’i rollist „Figaro pulmas” (1953. aastal). See meeldis mulle väga,” ütles Aav.

Praegugi lööb Ever Draamateatri kavas olevatest näidenditest kaasa neljas, spetsiaalselt Everi 85. sünnipäevaks on teater repertuaari võtnud Simon Gray „Finaali”.


Kuningas Lear lavastuses „Kuningas Lear” (2001). See on üks neid rolle, mille kohta Ita Ever on öelnud, et see on talle kripeldama jäänud. Sellest hoolimata oli Draamateatri saal alati täis ja menukale etendusele oli võimatu pileteid saada.Fotod: Eesti Draamateater
Foto: Eesti Draamateater

Suzanne „Figaro pulmas” (1953). Just seda rolli tõstab esile ka pikaaegne Draamateatri kolleeg Tõnu Aav. Moskva teatrikooli GITIS-e õppejõud olla Everile öelnud: „Teist, lapsukene, võib ju kunagi näitleja saada, aga kui teil oleks ka häält...” „Mul oli kõrge, piiksuv ja ülimalt väikene hääl,” lisas Ever.

Foto: Eesti Draamateater

Röövlitüdruk etenduses „Lumekuninganna” (1959). Keskkoolis said Everi sõbrannad aru, et roheliste silmade ja tulipunaste pikkade lokkis juustega särtsakat tedretähnilist tüdrukut ei maksa Ilseks kutsuda. Seega jäi talle eluks ajaks külge nimi Ita.

Foto: Eesti Draamateater

Lavastuse „Tants aurukatla ümber” (1973) proov koos lavastaja Voldemar Pansoga (vasakul). Ever mängis Miili rolli. 1987. aastal mängis ta ka Peeter Simmi samanimelises filmis. Kokku on ta mänginud üle 40 filmis ja telesarjas.

Foto: Eesti Draamateater

Violet Weston etenduses „Augustikuu” (2010). Etendus on kavas praegugi ja see rollisooritus on Everile toonud mitu teatriauhinda. Pildil istub Itast vasakul tema pikaaegne garderoobikaaslane Ülle Kaljuste. Kaljuste on Everi kohta öelnud, et temas vaheldub meeletu kohusetunne, mis põrkab vastu mugavust ja naudinguid. „Kui tal katus ära lendab ja ta lollusi teeb, süüdistab ta ennast sajandeid takkajärele,” ütles Kaljuste ajakirjale Naised.

Foto: Eesti Draamateater

Marie Hermann Bahri etenduses „Mees, naine ja kontsert” (1972). Ever on laval oma endise abikaasa Eino Baskiniga. Everiga kohtumist on ta meenutanud nii: „Kui saabujaid meile tutvustati, siis hakkas mulle silma üks väga tagasihoidlik rohelise kleidiga punapea, kes hoidis teiste varju. Ta oli ilma meigita, hästi sale ja erkpunaste juustega. (...) Eks mul ole elus palju naisi olnud, aga see oli üks võimas armumine.”

Foto: Eesti Draamateater

Vera Malmgren etenduses „Tuhk ja akvaviit” (2013). Everit on sageli võrreldud Suurbritannia grand old lady Maggie Smithiga. Ever ise on Smithi suur fänn, veel kuulub tema lemmiknäitlejate hulka Dame Judi Dench.

Foto: Eesti Draamateater

June Buckridge etenduses „Õde George’i tapmine” (1995). Kui Everilt küsiti, kuidas ta on suutnud koduteatris 63 aastat vastu pidada, nimetas ta edu saladuseks tõsiasja, et ta pole kunagi lavaväliste probleemidega tegelenud. „Ka kadunud Juhan Viiding ütles mulle: kurat, Ita, see on sinu juures üks huvitav asi – direktorid vahetuvad, peanäitejuhid samuti, aga sina saad ikka tööd,” meenutas ta.

Eesti Päevaleht, 01.04.2016