Nukumaja ahelad, hirmud ja kompleksid (EPL)

08.04.2019

NUKUMAJA AHELAD, HIRMUD JA KOMPLEKSID
Aro Velmet

Draamateatri „Nukumaja, osa 2” on sügavalt poliitiline lavastus, ütleb ajaloolane Aro Velmet.

Kes võinuks arvata, et Draamateatrist saab Eesti poliitilise teatri uus kants. Teatri uue kunstilise juhi, Hendrik Toompere juuniori käe all on just sedasi juhtunud. See ei ole täiesti ootamatu. Toompere juuniori lavastus „Väljaheitmine. Ühe õuna kroonika” oli perfektselt ajastatud ja suurepäraselt lavastatud teatritükk, mis andis kurbnaljaka ja üdini inimliku vaate immigrantide elule olukorras, kus poliitväljal ja meedias oli ülekaalus tõepõhjata plähmimine ja hirmutamine, kus rändajaid kujutati rohkem kui näotuid horde, mitte kui inimesi, kellel on oma hirmud ja unistused, head ja halvad omadused.

Nüüd esietendus Draamateatris nädala aja jooksul kaks ühiskonnakriitilist lavastust, mis mõlemad on otsapidi seotud norra näitekirjaniku Henrik Ibseniga. Esimene, Kertu Moppeli lavastatud „Rahvavaenlane” näitas, kuidas poliitilise sildistamise ja hirmu külvamisega välditakse keerukate keskkonnaprobleemide eest vastutamist – seda vaid paar nädalat pärast Toompeal toimunud kliimastreiki, mille varjutasid koalitsioonikõnelused inimtekkelisi kliimamuutusi eitava erakonnaga.

Teine tükk on Mehis Pihla lavastatud „Nukumaja, osa 2”, mis on mõtteline järg Ibseni 19. sajandi lõpul kirjutatud feministlikule näidendile. Selle tegevus toimub 15 aastat hiljem (ehk umbes 1895. aastal), tegelikult on selle kirjutanud ameeriklane Lucas Hnath aastal 2017. Et tekst töötab ühtviisi hästi nii 21. kui ka 19. sajandi kontekstis, on iseenesest hävitav hinnang läänemaailma saavutustele naiste õiguste vallas. Moppeli „Rahvavaenlane” on programmiliselt ühiskondlik. Selles tegutseb küll perekond, ent nende omavahelised suhted pole nii olulised kui see, kui kaugele on tegelased valmis minema, et oma ambitsioone realiseerimida. „Nukumaja, osa 2” vaatleb aga seda, kuidas ebaõiglaselt ehitatud ühiskond mõjutab just nimelt inimeste omavahelisi, intiimseid läbikäimisi.

Lavastuse keskmes on Nora (Kersti Heinloo) naasmine oma perekonna juurde 15 aastat pärast „Nukumaja” sündmusi. Kavaleht tuletab lahkelt meelde, et Ibseni „Nukumaja” lõppes sellega, et Nora, kes tundis, et teda on infantiliseeritud ja ta on surutud koduseinte vahele pereema rolli, jättis oma perekonna maha ja lahkus. Pihla lavastuses tuleb Nora nõudma mehelt ametlikke lahutuspabereid – nimelt pole naisel juriidilist õigust lahutust nõuda, kui mees pole teda väärkohelnud. See ei ole anakronism, veel 20. sajandi keskel olid naiste õigused paljudes Euroopa riikides abielus piiratud, Iirimaal legaliseeriti lahutus alles 1996. aastal.

Nora naasmine osutub sädemeks, mis vallandab hulga tuliseid vaidlusi selle üle, mida peaks abielu vabas ühiskonnas üldse tähendama. Nora teenija Anne-Mari (Mari Lill) tuletab meelde, et üksnes „rikka pankuri tütar” saab oma mehe juurest lihtsalt minema jalutada, temasuguste palgatööliste jaoks on alternatiiv vabrik või bordell. Nora tütar (Lauli Otsar), keda ühe vanemaga peres üles kasvamine on küllalt traumeerinud, näeb abielus jõudu, mis aitab teineteisele pühendunud paaril raskeid aegu üle elada. Torvald (Jaan Rekkor) aga ei pruugi olla üldse selline tuim türann, millisena Nora teda tajus, vaid ka tema iseloom võib olla kadunud kammitsevate rollide alla.

Intiimne lugu
Pihla lavastus võimendab suurepäraselt Hnathi teksti moraalset komplekssust. Draamateatri väike saal on hästi valitud koht sedavõrd nüansirohke ja intiimse loo lavaletoomiseks. Kõik tegelased näevad oma ligimeste vigu ja vaatenurga piiratust väga teravalt läbi ning omaenese puudujääke tajuvad palju halvemini. Sellist teksti oleks väga lihtne lavastada „pooli valides”, Pihla on suutnud teha seda nii, et vaataja sümpaatia jaguneb võrdselt kõigi tegelaste vahel. Kõik nad on piiratud, kõik nad on mõistetavad. Kristjan Suitsu monokromaatiline ja karmi valgusega lavakujundus tekitab hea kontrasti tegelastega, kelle iga liigutus ja näoilme muutumine on publikule selgelt näha. Ühte üksikut tooli ning kahte toanurka kasutatakse hästi tegelaste omavahelise pinge ja võimusuhete rõhutamiseks. Kõik on minimalistlik, klassikaline ja töötab hästi.

„Nukumaja, osa 2” võiks tõlgendada psühhoanalüütiliselt – iga tegelase hirmud ja kompleksid lähtuvad tema minevikust, „Nukumajas” või vahepealse viieteist aasta jooksul toimunust. Ometi on see sügavalt poliitiline lavastus. Kogu konflikt algab sellest, et kuigi Nora ja Torvald tahaksid teineteist kohelda kui inimest, surub ühiskondlik ebaõiglus nad rollidesse, kus neil ei ole võimalik teineteist inimesena näha. Kui ühe inimese käes on teise inimese vabaduse võti, siis on ta vangivalvur, tahab ta seda või ei. Vangivalvuri ürbi all võib ta olla väga tore mees. Aga vangi jaoks säravad võti ja valvuriürp liiga eredalt, et nende kõrval midagi muud märgata. Paraku on seadused ja kogukonnamoraal surunud Torvaldi valvuri ning Nora vangi rolli. Seepärast ei ole vabad ka teenija Anni-Mari ega Nora tütar.

 „Nukumaja, osa 2” kõige traagilisem asjaolu on see, et Noral kulus oma ahelatest vabanemiseks aastaid. Ühes stseenis kirjeldab ta, kuidas pidi väikeses maamajas kaks aastat üksinda elama, enne kui ta oma igapäevaseid otsuseid tehes enam oma peas ühegi meessoost nõuandja häält ei kuulnud. Tahaks loota, et praegu ei ole asjad nii hullud. Aga kindel ma selles ei ole. Mehed oskavad valjusti rääkida.

Eesti Päevaleht, 08.04.2019