Ohudraama, mis võib poliitika pärast ärevaid rahustada (EPL)

03.04.2019

OHUDRAAMA, MIS VÕIB POLIITIKA PÄRAST ÄREVAID RAHUSTADA
Keiu Virro

„Rahvavaenlased” ei ole praeguse poliitika malbe metafoor – võrdlused kõnetavad sama selgelt kui löök kannaga näkku.

Kui ühiskonnas on ärev aeg, väljendub see üldiselt ka teatripildis. Praegune pole erand. Veiko Märka nentis nädala alguses Kuressaare Linnateatri lavastusest „Tasa, vaikselt sõudvad pilved…” kirjutades, et „1919. aasta eesti kommunistide propaganda kattub täpselt 2019. aasta EKRE omaga.” Draamateatri „Rahvavaenlane” võtab poliitika ette laiemalt ning lajatab üsna sama mõõtu malakaga konservatiividele ja liberaalidele, aga ka „vabale sõltumatule meediale”.

1882. aastal kritiseeris Henrik Ibsen selle näidendi kaudu ühiskonna silmakirjalikkust. Kirjelduste kohaselt mõjus see tekst Draamateatri laval päevakajalisena ka 20 aastat tagasi, kui seda lavastas Kurt Nuotio (räägin kirjeldustest, sest toda lavastust ma ise näinud ei ole). Teksti asjakohasus on sama plakatselge ka nüüd. Muide, mitte ainult Eestis, vaid nähtavasti ka näiteks Hiinas, kus möödunud sügisel jäeti ära Schaubühne teatri „Rahvavaenlase” etendused. Ametliku teadaande kohaselt lavaga seotud probleemide tõttu…

Lühidalt sisust: näidendi peategelane Dr Tomas Stockmann (Ivo Uukkivi) tahab kuulutada tõde. Nimelt on linna veevärk saastunud ja seega on värske tõmbenumber, uhke spaa, külastajatele ohtlik. Ainult et keegi peale arsti enese seda tõde kuulata ei taha, kõige vähem tema linnapeast õde (originaalis vend). Kui fakte kuulata ei taha, aga neid ümber lükata ei saa, siis – nagu praegusest päevapoliitikastki õppida võime – on kõige tõhusam sellised jutud võimalikult valju jauramisega lihtsalt ära hägustada.

Kõige tõhusam on ebameeldivad jutuajamised jauramisega hägustada.

Algses tekstis on tänapäeva kõnetav aspekt sisuliselt juba olemas, lavastusmeeskond on saanud end lõbustada üksikasjade kallal kõpitsedes ja 2019. aastale kohaseid märksõnu lisades. Tulemus ei ole kaudselt metafoorne, vaid üsna tulvil kannaga näkku vormis poliitilisi paralleele.

Peamine muutus: peategelase Tomas Stockmanni vanemast vennast Peter Stockmannist on saanud Teresa Stockmann (Anne Türnpu). Too meenutab pealekauba Theresa Mayd ja mõistab teha talle omaseid tantsusammegi.

Publikust saab rahvas
Neljas sein on lavastuses algusest peale maas, näitlejad pöörduvad sageli publiku poole ja kõnetavad vaatajaid otse. Või siis saab publikust otseses mõttes rahvas näitlejate selja taga. Nii et otsene viide: jah, see kõik räägib ka vaatajast ja sellest, mis toimub meie ümber just nüüd ja praegu.

Ei ole ülemäära lihtne teha vahet, kes on lavastuse protagonist ja kes antagonist. Jah, Tomase poolel on faktiline õigus, aga seda jahtiva tegelase mängib Uukkivi suurepäraselt üha ebameeldivamaks ja (ego)maniakaalsemaks. Teisel pool on oma ebatõdedega Teresa, kes peab neid esitades silmas rahva meelsust (ja Theresa May tantsusamme). Tõde on tegelemiseks nii ehk naa palju ebamugavam.

Anne Türnpu teeb Teresana äärmiselt huvitava rolli. Kui teatrilaval ja filmilinal on Türnpu jäänud enim meelde võimsaid ürgnaisi kehastades, siis sedapuhku on võimsusest alles võimukus ja muu on poliitilise liivapaberiga üle lihvitud. Seda muhedama aktsendi annab hetk, mil Türnpu end korraks rollist välja kukutab ja šamaanitantsu vihub.

Lavastuses on üksjagu märksõnu, mis tänapäeva puudutavad. On mehed, kes otsustavad, mis on naistele parem. On ajakirjanikud, kes lugejate rõõmuks avaldavad meeleldi lugusid kaitseinglitest ja YouTube’I influencer’itest. On võltsuudised ja inimesed, kes alati teavad, kuidas asjad päriselt on. On vägivallateod ja neile järgnev kasutu kahjutundmine, et tegude esilekutsujate „võimuses ei olnud neid ekstsesse takistada”.

Arthur Arula lavakujundusse kuulub muu hulgas hiiglaslik aeg-ajalt ekraaniks muutuv reklaamtahvel, mis toob meelde eelmise aasta menufilmi „Kolm reklaamtahvlit linna serval”. Seda enam, et ka filmi peategelane ajab iga hinna eest õig(l)ust taga.

Õigus neil, kel on teadmised
Ahjaa, üks asi, milleks Ibseni eluajal lihtsalt vahendeid polnud: kuhu jõuavad lõpuks jaurajad, kui päriselus argumenteerimine ei paista kuhugi viivat? Eks ikka internetiga vaidlema. Lavastuseski suubuvad suurimad võitlused vihasesse arvutiklõbinasse.

„Rahvavaenlane” on absurdihuumoriga pikitud ohudraama, mis võib mõjuda omamoodi teraapiana neile, kes on väsinud poliitika pärast ärevust tundmast. Vahelduseks saab emotsioonid läbi elada lava kaudu, kus näidatakse, et ohtlik pole tingimata ükski nn pool, vaid vastandumine ise. Kui palju on valdavat enamust, kes tahaks kuulda, et „tõe ja vabaduse kõige hullem vaenlane on enamus” ja et „enamuse moodustavad lollid”? (Dr Stockmanni sõnad.)

Lisaksin ka mõttemängu: kui vaidluse mõlemad pooled on ühtviisi ebameeldivad, siis kas kellelgi on siiski rohkem õigus? Hiljuti kirjutas Villu Arak Eesti Päevalehe arvamusküljel ERR-i kaitseks, et „lameda maa teoreetikutel, vaktsiinivastastel, marurahvuslastel, rassistidel, natsidel, terroristidel ja teistel teaduse või ajaloo nullitud ideede propageerijail puudub õigus saada võrdväärset sõna.” Selle võib ilmselt laiendada vastuseks ka olukorrale, mille joonistab lavastus. Ehk nagu ütleb lavastuses ebapopulaarne Dr Stockmann: „Õigus on nendel, kellel on teadmised.” Iseasi, kas sellest on rohkem tolku kui aerudeta päästeparvest ulgumerel.

Eesti Päevaleht, 03.04.2019