информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Higi, veri ja pisarad draamateatri laval (ML)

HIGI, VERI JA PISARAD DRAAMATEATRI LAVAL
Margus Mikomägi

 Hendrik Toompere noorema lavastus “Väljaheitmine” Eesti Draamateatris on sisult ja vormilt traagiline suurvorm inimese üksindusest – sümfoonia.

Lavastus lõhub me üsna tavapärast mugavusteatrit, kus kaasa mõtlema ei pea ja kõik lõpeb enamasti hästi. Kõige muu uhke kõrval, mis lavalt publikuni päästetakse, tõestab noorem Toompere, et temas on olemas suure lavaruumi nägemise oskus. Oskus, mis mitmel objektiivsel ja subjektiivsel põhjusel meie lavastajatel kas puudub või kaduma kipub.

“Väljaheidetud” on suure lava lavastus, on nii kirjutatud, et sees on tajutav mastaap, globaliseeruva maailma mõõde. Nii on Hendrik ta ka lavale seadnud.

Seljakotistunud maailm
Ei ole võimalik lühidalt öelda, millest see leedulase Marius Ivaškevičiuse näidend räägib. Muide, see on mu meelest esimene leedulase näidend sellel sajandil meie laval. Et me ei tea, mis sünnib me ligidal, Leedu ja Läti teatrites ja dramaturgias, teeb meid vaesemaks vaid. Kerge on sildistada, et lugu on emigratsioonist, immigratsioonist, väljarändmisest, kohanemisest, integratsioonist, identiteedist... Aga see ei ole selle lavastuse mõõde. Pigem on lavastus kodust ja kodutusest planeedil Maa.

Ma olen maailma välise vormi muutumisest mõelnud mitmes kihis, mõelnud kui seljakotist. Maailm on seljakotis, seljakotid on noortel, keskealistel ja vanadel. Vahe on vaid selles, mis kellelgi seljakotis on. Muidugi ka selles, milline on elatud elu slepp.

Ja veel üks kujundlik pilt, mille lavastus peas taas esile kiskus, on seotud ronimisega – mida kõrgemale ronid, seda kaugemale näed, aga seda valusam on alla kukkudes.

Mu jaoks märkis draamateatri lavasügavuses aeg-ajalt süttiv punane, publikusse suunatud prožektor just seda ohutuld, mis kandis lavastust, lavastajat ja kogu truppi. Olgu ka see siinkohal öeldud, et Hendrik noorema lavastajakvaliteeti iseloomustab tema võime valida näitlejad ja ühendada nad trupiks nii, et kõik tegutsevad ühe nimel, laskmaks peategelasel Benil (Kristo Viiding) jutustada oma lugu, mis sai alguse 15 aastat tagasi, kui ta kitsas, merekonteinerit meenutavas, inimesi tuubil täis bussis oma inglaseks saamise teed alustas.

Leedulasest näidendi autor laseb Benil meid ja ennast, kes me siinkandis elame, võrrelda mongolitega. Öelda, et meist igas kolmandas elab Tšingis-khaan. Inglastes mitte, neis elab Kristus. “Meid ühendas Tšingis-khaan, aga neid – Kristus. Kogu lugu,” ütleb peategelane. Ja veidi hiljem selgitab seda: “Kui sinu sees on mongol, siis Kristus sind ei armasta.”

Loo teeb ülijulmaks (tahaks öelda: elujulmaks) see, et Ben saab silla all julmalt peksa. Ta ei sure vaid sellepärast, et ei taha. Mõttes ta kannab heast nahast kingadega meest enda mälus kaasas. Nimetab ta Nürilõustaks ja lubab ta leida ning kätte maksta. Taas üks elu iseloomustav märksõna kaastunde ja üksinduse kõrval – kättemaks.

Läheb nii, et kui Ben hakkab Londoniga kohanema, on paar korda muutnud kõike, elustiili ja isegi nime, leiab ta ajalehest teda peksnud mehe pildi. Ta läheb kohale ja selgub, et mees oli peksnud enda meelest poolakat, kes kihutas tema silme all surnuks ta viieaastase poja... Elu koosnebki paradoksidest. Näidend ja lavastus on taolisi paradokse täis.

Siin lõhud, seal ehitad
Lavastaja ja kunstniku fantaasia pole õnneks pidanud kinni elurealismist, kummituslikud tegelased ilmuvad maa alt ja taevast. Tõsiseid ja naljakaid jutte aetakse suures abieluvoodis ja kitsas konteineris, kusagilt ilmub lavale Freddie Mercury ja üle lava kõnnib Inglise kuninganna Elizabeth.

Teemana mängivad selles polüfoonias napid vihjed kodu maha jätnud tegelaste koduigatsusest. Egle (Inga Salurand) ei luba emal ta pisikest korterit välja üürida, et saaks ärgates mõelda, et ärkab kodus, see teadmine hoiab ta elus. Vandaal (Nikolai Bentsler), siis kui elab juba nagu ise, ütleb: “Legal life … Smirnoffiga,” saadab raha koju ja seal ehitatakse talle rõdudega maja, vaatega jõele. Ben võtab selle kõik kokku, öeldes: “Siin lõhud, seal ehitad.”

Suurte lavastuste üks mõjuvust iseloomustav joon on (palju sõltub see lavastaja oskustest ja intuitsioonist, näitlejate samastumisest ning usust, et nii peab ja on õige...), et detailid mängitakse märgatavaks. Kõnealuses lavastuses muutub Freddie Mercuryit iseloomustav lühike mikrofonijalg mõõgaks. Sealt edasi selgub, et mehelikku inglaseks olemist ülistav sümbol pole mees ja pole ka inglane. Nii nagu tema loomingki ei ole üheselt võetav, ei ole vaid popp ja pole ka vaid rokk.

Maskid ja elukarneval
Lavastus tõi mulle meelde ühe ammuse mälupildi Türi tee äärsest söögikohast, kus enesega rahul olevad pereisad koos lastega selleks ette valmistatud tiigist kala püüdsid ja siis püütud kalaga pilti tegid koos kogu perega. Nädal kulus rahateenimiseks, et nädalavahetusel puhata ja lõõgastuda... Mingi võrdluspilt pooleliolevast heaoluühiskonnast. Marius Ivaškevičius ja Hendrik Toompere koos näitlejatega panid mind äkki mõtlema ka traditsioonidega heaolumaailma poolikusele.

See õudus, et kui metroos plahvatab pomm, kannatavad kõik, kaasa arvatud süütud välja- või sisserändajad, jõudis seda lavastust vaadates eriti selgelt kohale. Nii nagu küsimuski: kellele see hea on?

Pean siia lisama nüüd ka, et see lugu ei ole ainult tumedates toonides, päris vaimukat nalja saab, ja ka see on lavastuse võit. Kas või Inglise kuninganna, keda Inglismaal olles ikka näha tahetakse. Lisaks on ju kuninganna inglaseks olemise sümbol. Vandaal on palee aia taga passimas käinud, et kuningannat oma silmaga kaeda, ja tunnistab: “Iga kord, kui ta välja tuleb, olen mina alati tööl! Olen kindel, et see on konspiratsioon minu vastu...”

Vihma käest räästa alla
Lavastuse tegelased saavad ses Beni loos tihti märjaks, olgu vihma käes, Thamesi jões või elumere lainetes, ja kuivada ei ole kerge. Ning see lugu ei lõpe etenduse lõpuga, Beni seljakotis on sõbra tuhaurni kõrval inimeseks saamisel ruumi. Kusagil on poeg William sellest elust, kui ta oli Bobby Walker.

Vägev on mõelda, et noored mängivad meile mõtlemapaneva kihilise elu loo ja see ei tee silma mitte mingitele nii-öelda uue teatri kaanonitele. On pingeline, ärritav, puudutav. Lavastajal ja näitlejatel, ma loodan, on nüüd jalad maas ja käsi sees. Hammas verel ka, teadmisest, et tegelasest, kelle nimi Vandaal, võib õhku lennates maha jääda inglise mastif.

Linn on pinges siiamaani, on London ja Tallinn.

Maaleht, 28.04.2016