информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Männa seemned Hiiumaalt New Yorki (ML)

13.02.2014

MÄNNA SEEMNED HIIUMAALT NEW YORKI
Margus Mikomägi

Olen ikka vahel teatriga seotud inimestelt küsinud, et mis teater on. Tõnu Õnnepalu näidendite jõudmine meie teatritesse laseb mul seekord omal moel ja kombel sellele ise vastata.

Omad põhjused
Küllap on just teater see põhjus, miks kirjanikuna kuulus mees sattus elama Esna mõisa, sai sealt kogemuse, et võiks sündida näidend „Sajand“. Aga „Vennase“ aluseks said kirjad, mis Õnnepalu Hiiumaale ostetud talust leidis. Ja mis sest et kunagi Hiiumaa emast sündinud vennad üks oma Ameerikas, teine oma kodus Hüumaal – ei saanud kunagi mõelda, et mina nende elus osalen. Ja et selles mu osalemises on natuke ka draamateatri peanäitejuhti Priit Pedajast.
Teel teatrist Rapla koju laulab ta Jaan Kaplinski luuletusi. Teiste seas ka seda, et „surnud vaatavad läbi meie“, vaatavad kaugusesse ja vaatavad valgusesse.
Mõtlen, et kas see ongi õnn tajuda seoseid. Näha, kuidas laval saavad kokku kolme põlvkonna tippnäitlejad Kaie Mihkelson, Indrek Sammul ja Pääru Oja, kuidas nad üksteist toetavad ja täiendavad ning sellega seal laval mitte mängult, vaid päriselt üht elutunnetust esindavad ja saali kanduda lasevad.
Ja muidugi on seal seltskonnas Sass – Aleksander Eelmaa, kes on endale seekord lavastaja tiitli külge saanud.
Seesama mees, kes 1978. aastal Eesti teatriajalukku astus prantsuse lavaeksistentsialisti Samuel Becketti näidendis „Godot'd oodates“.
Selles näivalt juhuslike seoste reas ei ole vähetähtis seegi seik, et lavastuse kujundanud kunstnik on Eelmaa Sassi tütar Liisi Eelmaa.
Liisi Eelmaa loob väikesele lavale lavagraafilised helgelt naivistlikud ruumid.
On lind ja liblikadki. Ja see omakorda on just pildiline ekvivalent, mis võiks tekkida, kuulates Hiiu murdekeele kõla, milles kogu elude lugu kõlab. Laulvalt, püüdena, natuke naiivsena, aga ometi eluisu ja õnnetunnet lisavana me materialistlikku võidukäiku marssivas ilmas.
Eespool kirjutasin, et minu meelest ei anna Õnnepalu ega ka tema teksti lavaleseadjad hinnanguid. Selliseid plakatlikke vähemalt. Hinnangud ja võrdlused võivad tekkida vaatajate meeltes ja mõtetes. Või ei peaks neid tekkima ka seal. Et võrdlemine on rikutus?

Kas juhuslikud seosed?
On jah, aga mitte alati. Ma küll arvan, et see ei ole juhus, et Hiiumaa vendade loo valguskunstnik on Priidu Adlas, teatrilapsepõlvega tippvalgustaja linnateatrist. Neid valgushoogusid peab nägema ja kuulma. Muide, ma oleksin lavastaja ja kunstnikuna nõudnud draamateatri direktorilt Rein Ojalt, et väike saal oleks selle lavastuse tarvis saanud klaasist seinad, nõnda et publik näeks laval sündiva kõrval ka seda, mis sünnib Vabaduse platsil, Estonia teatri kõrval ning Solarise ees ja ümber. Nüüd jääb üle see mõõde vaid oma peas üles leida, avamaks maailma mastaapsust.
Juhuslike seoste jätkuks ka see, et lavastuse helikujundaja on Lauri-Dag Tüür, kelle isa on oma maailmakuulsad heliteosed loonud just Hiiumaal.
Sada aastat tagasi alanud lugu on tänases päevas kinni paljude pisikeste nüketega – "Ameeri-kän driim" oli siis ja on me peas ka nüüd. Või vähemalt see, et seal on parem, kus meid ei ole.
Õigus, ka see, et miks teater on? Selleks et ennast ära tunda ja olla ise me ümber muutuvas maailmas. Ja siis, kui keegi meist vendadest küsib teisest maailmaservast koduse männa seemneid, siis me need ka saadame...
Enne "Vennase" etendust kurtsin oma vene sõbrale, milline provints meil siin ikkagi on. Sain hurjutada, et provints saab olla vaid oma peas, ei mujal. Sellest ka rääkis see draamateatri uuslavastus.

Maaleht, 13.02.2014