информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Rohkem kui komöödia (PM)

ROHKEM KUI KOMÖÖDIA
Heili Sibrits

LIHTNE JA NAERUTAV. Ita Ever särab 60 aasta tööjuubelit tähistavas lavastuses "„Tuhk ja akvaviit“.

Kui Eesti Draamateatri komöödia „Tuhk ja akvaviit“ esimene vaatus tekitab oma vaoshoitusega kerge nõutuse, siis teine vaatus pakub publikule ohtralt ennastunustavaid hetki. Seega need, kes valivad mängukavast Priit Pedajase lavastuse soovist naerda, ei pea pettuma. Ja need, kes soovivad imetleda Ita Everit, saavad rohkem, kui oodata oskavad või julgevad.
Koloneli lese, Vera Malmgreni roll on juba välistelt mõõtmetelt võimas – kaks tundi kestval etendusel lahkub Ever lavalt vaid mõneks minutiks, suu aga püsib piisavalt isepäisel, teraval ja väärikal lesel harva kinni. See on igatpidi suur roll.
Iseenesest on „Tuhk ja akvaviit“ lihtsakoeline komöödia, kus egoistlikud lapsed soovivad isa surma järel ema hooldekodusse saata. Põhjuseks perepoja võlad, tema sisendusjõulise eksabikaasa „suurepärane salaplaan“ ja tuulepeast õe naiivsus.
Aga nagu sellistes lugudes tavaline, nii juhtub ka „Tuhas ja akvaviidis“, et üht inimest peetakse kellekski teiseks ja kõik see kokku tekitab korraliku ja naerutava segaduse. Loomulikult ei puudu loost intriigid, saladused, armukesed ja kõik see, mis ühe särtsaka daami ellu kuulub.
Nii soomerootsi kirjaniku Bengt Ahlforsi näidend kui Priit Pedajase lavastus lasevad Ita Everil särada ning Ever ei tee enesele mingit hinnaalandust – just tema on see, kes etendust koos hoiab. Vastavalt partneritele on Everi mängitav kangelanna egoistlik proua, aga siiski sõbralik korteriperenaine, üksinduse ees hirmu tundev vana ja üksik inimene, lastes pettunud ema, armastav ja leinav abikaasa, ent ka sõpra ja armastust otsiv naine.
Lisaks Everile vürtsitasid esietendust koloneli poega, alkohoolikust töötut arhitekti mängiv Tiit Sukk ja Tõnu Kargu kehastatav mees minevikust, koloneli kunagine sõber ja Vera ammune armuke. Lahedat kontrasti enesekindlale lesele pakub aga tema 42-aastase tütar, mitmekordne ema, kes armub pea igasse mehesse. Hilje Mureli kanapeast tütre vastand on perepoja lahutatud naine – nahaalne, irooniline ja kõigist ja kõigest üle olev Ester Mickelson Laine Mägi kehastuses.
Koloneli lese kõrval pakub näitlejale kõige rohkem mänguvõimalusi koristajanna Kristi roll. Sest teised tegelased on „Tuhas ja akvaviidis“ vaatamata kõigele siiski vaid mingite tüpaažide lihtsustatud koondportreed.
Kersti Kreismanni mängitav koristaja küll väidab, et ta ei oska valetada, ent samas on just temal varjata suurim saladus. Seetõttu ei mõju tragi koristaja südametunnistuspiinadest tingitud alandlikkus veenvalt, selles rollis on peidus rohkem nüansse.
„Tuha ja akvaviidiga“ tähistab 92. sünnipäeva pidav Eesti Draamateater Ita Everi 60 aasta tööjuubelit. Just 1953. aasta kevadel lõpetas Ever Moskva teatriinstituudis GITIS eesti stuudio ja asus koos 23 noore näitlejaga tööle Viktor Kingissepa nimelisse Tallinna Riiklikku Draamateatrisse.
Ses Pärnu maantee majas on Ever lavale toonud rohkem kui 130 rolli, pluss kaastööd telele, raadiole, filmirollid... Ever on Eesti Draamateatri näitleja, aga ennekõike on ta NÄITLEJA, kes mängib ka kõrvalosa meeldejäävaks.
82-aastane Ever kinnitab juubelirolliga, et teda nimetatakse igati õigustatult Eesti teatri grand oid lady'ks.
Everita oleks „Tuhk ja akvaviit“ lihtsalt üks üsna triviaalne komöödia, aga nüüd on tegemist Eesti teatriloo sündmusega. Ainuüksi see, kuidas, millise kilke ja rõõmuga hüppab koloneli lesk abikaasa lemmiktugitooli, kus ta pole pikale ja õnnelikule kooselule vaatamata kunagi istunud, on vaatamist väärt! Aga „Tuhas ja akvaviidis“ on rohkem kui see hüpe.