информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Seapea suurte lugude hange otsas (PM)

22.03.2016

SEAPEA SUURTE LUGUDE HANGE OTSAS
Madis Kolk

Kui Hendrik Toompere möödunud aastal oma viiekümnendat sünnipäeva tähistas, siis otsest juubelilavastust sel puhul ei esietendunud, küll aga toimus sügisel Draamateatris Toompere lavastuste nädal ning tema sünnipäevapeo käigus sai näha algversiooni Jordi Calcerani «Pangalaenust». Enne seda jõudis Toompere lavale tuua veel ka Tom Stoppardi «Põhiküsimuse». Nii Stoppard kui Calceran on Toompere jaoks olulised autorid ning mõlemalt on ta lavastanud mitu näidendit. Kui aga püüda otsida seda tõelist «juubelilavastust», siis sobinuks selleks ehk enim just «Onu Aare».

Impulsi näidendi ja lavastuse loomiseks sai Toompere oma maakodus, leides ema seiklusliku elukäiguga venna tööraamatu, milles sadadesse ulatuv arv sissekandeid. Sellest inspiratsiooni saanuna jutustab autor oma onu Aare Kruusenbergi (Taavi Teplenkov) loo, kuid põimib sisse ka oma vanemad, vanavanemad, teised lähisugulased ja kaudselt ka iseenda.

Kui päris täpne olla, siis kõige otsesemalt iseenda, kõik teised tegelikult kaudsemalt. Lavastusest võib kinni püüda hetki Toompere esivanemate eluolust, samuti nõukogudeaegset ajastuüldistust ning loomulikult panna sellest kõigest endale kokku kujundliku üldistuse, olgu siis «inimesest kui sellisest», «inimesest keeruliste aegade keerises» või sellest, kuidas «elu on rikkam, kui mis tahes fiktsioon».

Siiski näib lavastuse jõulisim tõuge tulenevat Toompere soovist näidata omaenda kujunemislugu, loomeimpulsse ja juhtmotiive. Umbes nii, nagu Madis Kõiv varieeris oma kollast õhtuvalgust või Mati Unt keris oma punast lõngakera.

Selles on edevalt enesekeskseid hetki, näiteks onu Aare vihje Heinole (Indrek Sammuli kehastatud tegelase prototüübiks on Hendrik Toompere seenior), kuidas ta jäänud viimase pojale Heinzile kolm rubla võlgu, kuid ehk leiaks selle katteks midagi ta mälestustest ja märkmetest. Või siis Vambola (Priit Võigemast) teade Heinole ja Mariale (Marta Laane tegelase prototüüp siis Maie Toompere), et neile on sündinud Franzi-nimeline tütrepoeg.

Heino, Maria ja vanavanemate eluseiku kujutatakse laval veelgi ja küllap on seal rohkesti siseringi vihjeid, mille võtit lihtsurelikul ei ole (ja mis seetõttu ei tõuse paraku ka suurte üldistusteni, tahtmata seejuures kahtluse alla panna nende kaalukust autori jaoks), kuid tähtsaim on tõenäoliselt ikkagi Toompere enda jaoks see kõige isiklikum, see, mis on kujundanud ta teadvust lapseeas ja loomulikult ka kunstnikuteed.

Nii nagu ilmselt igaüht meist saadavad kogu elu mingid lapsepõlves kogetud tugevad pildilised või lõhnaelamused, kummitama jäänud helikatked või meie enda isiklikus loos üha uuesti ja uute ringidena end esile kerivad jutujupid, nii tajume mõningaid Toompere elamusi «Onu Aares».

Näiteks jutustab Aare oma elu «kõige võimsamast esteetilisest elamusest», mida ta koges väikese poisina, kui ta seatapu ajaks tuppa jäeti, kuid hiilis ometi õue ja nägi lumehanges talvise päikese kiirguses ning keset verist viirgu sea pead, tõdedes sealjuures: «Kuidagi tobe on mõelda, et nelja-aastasena sain aru sellest, mida ma nüüd peaks taipama.»

Sama motiivi kohtame ka Toompere üheksa aastat tagasi teatris NO99 tehtud autorilavastuses «Kommunisti surm», kus sedasama kogemust kirjeldas «lapsepõlve helgeima mälestusena» kommunist Lumi (Andres Mähar). Olulisim on aga see, et selle loo on Toompere ise oma nime all ära rääkinud juba 2003. aasta Teater. Muusika. Kino nr 5 intervjuus «Vastab», lisades: «Kusagil seal on minu teatriesteetika võti. Minu jaoks on see kujund siiamaani seletamatu, mis mind just tol hetkel rabas, kui sellised asjad korraga kokku jooksevad; kuid väline algtõuge, mis mingi telje avas, oli – lumi, veri, seapea ja kiiskav päike. Keda kummitab «Must munk», keda seapea.»

Lisaks sellele tugevale tajumuslikule kujundile jookseb näidenditekstist läbi veelgi fragmente, mis autorit ilmselt kusagil laua all vanemate inimeste jutte pealt kuuldes kummitama on jäänud. Kas või näiteks onu Aare jutustus NKVD rõvedast piinamisvõttest kuusekäbiga, mida kirjeldas ka sellessamas «Kommunisti surmas» metsavend Hirmus Ants (Tambet Tuisk).

Üldse on «Onu Aaresse» kokku koondatud suur hulk lugusid, mida – kujutan elavalt ette – igal suguseltsi kokkusaamisel ikka uuesti ja uuesti jutustati, kuid mis väikese lapse jaoks hakkasid justkui üle ääre pulbitsema ning uusi väljundeid ja visuaalseid vorme omandama. Täiesti arusaadavalt on suguvõsa suureks narratiiviks maadlejast vanaisa Hermani (Tõnu Kark) osalemine Antwerpeni olümpiamängudel. Märksõna «Antwerpen» on väike lapselaps ilmselt sadu kordi kuulnud öeldavat nii tunnustavalt, peomeeleolus kui ka oma onu Aare teatraalses-mängulises võtmes, kes tavatses end ülejäänud ühiskonnaga tihtipeale peegli ees võrrelda.

Seda teatraalset ja mängulist suurte lugude kõverpeeglisse nihestamist oleme Toompere lavastuses alati näinud, «Onu Aare» kaudu on võimalik mõista niisuguse kujundikeele ja mängumootori sünnilugu. See on hiljutise juubilari tänuväärne uksepaotus oma töötuppa.

Seda paraku aga nii vooruste kui puuduste osas. Võib üldse täheldada, et Toompere, kes otsib alati seda elu juhusele või muutustele avatumat poolt, seda peoülikonna rebenenud õmblust, mida paraadfotol poseerija ei ole märganud, kuid mis on sellele vaatamata üdini realistlik ja vallandab äratundmisrõõmu, saavutab selle jõulisemalt niisuguste alustekstidega, kus arhetüübid on hästi suurelt esile toodud ja nende ümber jäetud piisavalt õhu- ja liikumisruumi, et neid igast küljest näidata.

Need lood aga, kus Toompere armastatud nihestus on juba näidenditekstis sees, kas või Stoppard ja Calceran, justkui ei käivita enam lavastajat piisavalt – nende autorite isiklik «seapea» on ilmselt juba nii tugevalt verega lumele kirjutatud, et seda jääb üle vaid illustreerida.

Paraku jäi Toompere ka «Onu Aarega» seda oma seapead pigem illustreerima, töötuba näitlikustama. See on autoriteatri sagedane probleem: näitekirjanik ja lavastaja kas ajavad ühes isikus liiga täpselt sama asja ning loominguline sünergia jääb sündimata või siis annab üks osapool vaidluses kohe järele. See sügavalt isiklik, mida Toompere on suurema osa oma elust kaasas kandnud, on temas kui lavastajas tekitanud sellise respekti, et selle lavaülekanne on mõneti kahemõõtmeline ja ümberjutustav. Kuid materjal on põnev ja sisaldab potentsiaali ka ajastute üldistamiseks.

Kavalehel annab Toompere mõista, et omaenda vanemate kujutamine oli kõige keerulisem ning nemad veel ootavad oma lugu. Lootkem, et publik ei pea seda lugu ootama Toompere kuuekümnenda sünnipäevani, vaid lavastaja leiab oma loomemeetodi sünniloo lavalise ja teatraalse kujutamismeetodi juba varem, sama kõnekalt, nagu see on tal õnnestunud paljude teiste suurte lugudega.

Postimees, 22.03.2016