информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Täismäng draamateatris (PM)

TÄISMÄNG DRAAMATEATRIS
Madli Pesti

Selle kevade parimad lavastused on Von Krahli teatri «Paradiis» (lavastaja Lauri Lagle) ja Eesti Draamateatri «Väljaheitmine» (lavastaja Hendrik Toompere jr). Esimene räägib võimalikust mõnusast olemisest paradiisis ja teine pidevast paradiisi pääsemise püüdlusest ja sealt väljaheitmise ohust.

Risk
Teatrites on juba pikemat aega probleem suurte lavadega: teatrijuhid küsivad, mida seal küll näidata. Suurvormide aeg on justkui läbi, teatrikunsti avangard sünnib nagunii keldrites mõneruutmeetristel pindadel. Eesti Draamateatris näeme 2016. aasta kevadel aga enneolematut julgust võtta repertuaari tundmatu välismaine näidend ja lasta see kohe suurele lavale. Nüüdisaegne näitekirjandus, eriti välismaine, saab tavaliselt ruumi katsetuslikumates, riskialtimates väikestes saalides. «Väljaheitmise» teksti autor on praegu Leedu tuntuim ja kõmulisim näitekirjanik Marius Ivaškevičius (snd 1973). Kui palju on viimase 25 aasta jooksul Eestis lavastatud leedu kaasaegseid näidendeid? Ajal, mil vennasrahvaste dramaturgia lavastamine pole enam teatrites kirjutamata seadus? Võimalik, et mitte ühtegi.

Lisaks veel julgustükk lavastaja valikul: «Väljaheitmise» on lavastanud Hendrik Toompere jr, kellele see on esimene suure saali katsetus. Nendest riskidest on aga auga välja tuldud. Siinjuures kummardus teatrijuhtidele, kes lasevad noortel pigem konservatiivse kuvandiga peavooluteatris riskida ja möllata. Ja teha seda tõeliselt suurejooneliselt.

Eepiline rännak
«Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» on tõestisündinud juhtumistel põhinev eepiline lugu Ida-Euroopast Londonisse emigreerunud noormehest (Kristo Viiding), kes on dokumentideta võõras linnas. Intensiivne, filmilik, naha vahele pugev näidend jälgib peategelase odüsseiat viieteist aasta jooksul. Läbi suurlinna õõvastavate kloaakide püüab see inimene kameeleonina leida oma paika. Ta on autokastist teele pudenenud õun – sihitu ja kasutu. Lugu on kui kättemaksueepos täis ängi, mis vallandub kohati ehmatavalt naturalistliku vägivallana. See on raev ebaõigluse pärast ja sellisena igati õigustatud.

Peategelane Ben on kui käsn, imedes endasse kõik, mida uus kodumaa pakub. Tema eesmärk on, et keegi teda ära ei tunneks. Ta tahab «ida sita» endalt täielikult maha raputada. Uut keelt õpetab talle Harry Potter, ikooniks saab popstaar Freddie Mercury. Kuid assimileerumine ei kulge muidugi leebelt. Ben peab tõdema: «Jälle tõmbasid mind tillist!», kui selgub, et Tema Pühadus Freddie on sündinud hoopis Sansibaris (ehk on samasugune sisserännanu) ning on pealegi veel homoseksuaalne. Vaataja ette asetatakse laiemad küsimused: milline on minu identiteet? Mida tähendab sallimine? Millised on määravad kultuurierinevused? Mida toob endaga kaasa kohandumine?

Lavastaja Toompere jr on keskendunud kaasahaarava loo jutustamisele ning teeb seda meisterlikult läbi kujundite: põnevate ja ootamatute kujundite loetelu võiks katta kogu siinse arvustuse mahu, nii et lavastust võiks lausa nimetada kujundite paraadiks. On aga üks seoste jada, mida kibelen jagama.

Möödunud aasta lõpus lavastas Juhan Ulfsak draamateatri suurel laval Michel Houellebecqi romaanil põhineva «Kaardi ja territooriumi», kus peaosalist, läbi loo kulgevat, oma elu kõrvalt vaatlevat edukat kunstnikku mängis Hendrik Toompere jr.

Enne seda olid aga toimunud sel kevadel kinodesse jõudnud Triin Ruumeti mängufilmi «Päevad, mis ajasid segadusse» võtted. Selles 1990ndaid ehedalt ja jõuliselt portreteerivas filmis mängib vedavat ja läbi 90ndate jõhkra inimmaastiku kulgevat peaosa Hendrik Toompere jr ning tema tegelase omamoodi eeskuju kehastas erakordselt sisendusjõuliselt Juhan Ulfsak.

«Väljaheitmine» on kujuteldava triloogia kolmas osa. Need on kõik kirevad, ehedad ja toorelt jõulised teosed. «Väljaheitmist» vedava, kõrvaltvaatava rolli on Hendrik Toompere jr andnud Kristo Viidingule, kes rokib ja rollib laval nelja tunni jooksul kordagi energiat säästmata.

Olgugi et vaatajal ei pruugi olla mingit sidet Ida-Euroopa immigrandiga Londonis, pole võimalik, et Kristo Viidingu mäng ei paneks kaasa elama. Tema füüsiline ja vaimne kohalolu on harvanähtavalt kirglik ja ehe. Vähesed näitlejad on selliseks saavutuseks võimelised, silme ette tuleb üks «triloogia» osaline Juhan Ulfsak samavõrd intensiivse näitlejana.

«Väljaheitmises» mängivad kõik komponendid tervikuna nagu ühes võimsas sümfoonias: nii mitmest külalisnäitlejast koosnev näitetrupp (Nikolai Bentsler taas draamateatri laval!) kui ka leidlik ruumikasutus (Oliver Kulpsoo valguskunstnikuna ruumi loomas nii saalis kui ka laval).

Draamateatri «Väljaheitmine» on täismäng. Täismängu mõiste võttis kasutusele teatriuurija Ott Karulin, tähistamaks lavastusi, mis toovad kohale tänuliku publiku ja pälvivad ka kriitikute kiituse.

Hendrik Toompere jr on keskmisest pikema prooviperioodiga saavutanud süvenemise praegusajas olulisse materjali ja kokkukõlava loomingulise meeskonnaga jõudnud ilmselt maksimumini: juhtub üliharva, et reaetenduse lõpul tõuseb täissaal vaatajaid mõtlikult ja tänutundes püsti, et tegijaid siiralt tänada. Lavastuse lõpusõnum on: kõik on üks. Ja see saavutati ka lava ja saali ühise hingamisega.

Postimees, 04.05.2016