информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Elamus: Ükski saar pole saar (PM)

18.02.2014

ÜKSKI SAAR POLE SAAR
Marek Tamm

Hiiumaast ei olegi kuigivõrd näidendeid kirjutatud. Ometi pakub see saar dramaturgile põnevaid võimalusi, sest merele ja maailmale avatud väike kogukond lubab rääkida korraga nii üksikust kui üldisest, mängida piskul läbi ajaloo priskeid mullistusi, luua ­ootamatuid sildu nii ajas kui ruumis.

Ja täpselt seda Tõnu Õnnepalu "Vennas" teebki, seob sujuvalt üheks Kõpu poolsaare ja Long Islandi, California apelsinid ja Kõpu kartulid, Esimese ja Teise maailmasõja, New Yorgi kanad ja Laasi lambad. Rääkimata rohkem või vähem tahtmatutest paralleelidest möödunud sajandi alguse ja meie endi tänapäeva vahel.
"Vennas" on žanrilt dokumentaalne kirinäidend, mis sündis algselt monotükina, ent on nüüd laval kohendatud kolmele näitlejale. Näitemäng jutustab Lääne-Hiiumaalt pärit kahe venna ja nende ema loo, põhinedes Ameerikasse väljarännanud vanema venna Jakobi kirjadel, mille Õnnepalu paar suve tagasi leidis. Ajaliselt haarab näidend suurt osa 20. sajandist, keskendudes peamiselt siiski 1920.–1930. aastatele, mil üks vend püüab oma sotsialistlike vaadete kiuste edendada kapitalistlikku "pisnest" New Yorgis, teine aga vaesusele vaatamata rajada talu Kõpu poolsaarel.
Kunagi mononäidendi algversiooni lugedes poleks arvanud, et sellest saab teha sedalaadi õnnestunud rahvatüki, mis suudab kõnetada väga erinevaid inimesi, ja naerutada pealekauba. Õnnepalul on haruldane oskus rääkida suurtest teemadest lihtsalt ja konkreetselt, nii et igaüks suudab need endale isiklikult oluliseks mõelda. Ja lavastaja on seda oskust omakorda osavalt võimendanud, nii et publik on tüki tegijatel peos esimesest stseenist peale.
Kolm väga head näitlejat mängivad väikese lava kiiresti suureks, sellele aitab kaasa õnnestunud lavakujundus (Liisi Eelmaa), mis nappide vahenditega suudab luua veenva illusiooni aegade, paikade ja meeleolude vaheldumisest. Pääru Oja noorema venna Willemina neeldub oma karakterisse sellise veenvusega, et "Vennas" muutubki ennekõike tema tükiks. Indrek Sammuli vanem vend on mängitud veidi suurema distantsiga, kergelt dändilikus võtmes, mis teistpidi ­aitab hästi välja tuua ajalise ja vaimse vahemaa, mis vendi lahutab. Kaie Mihkelsoni Mamma väärinuks näidenditekstis õieti suurematki (sõnalist) rolli, sest õige varakult saab selgeks, et tema on see, kes kogu lugu koos hoiab.
Üheks lavastuse peategelaseks tõuseb aga Hiiu keel. On õieti uskumatu, kui palju suudab konkreetne kõnemaneer etendust rikastada, kohati otsitud, ent siiski selgelt äratuntav hiidlaste meloodiline ja sõnalõppe sööv rääkimismaneer annab näitlejate mängule otsekui lisamõõtme, suurendab oluliselt nende usutavust. Ühtlasi tuletab see meelde, kui üheplaaniline, kirjakeelest ülekäidud on meie tänapäeva kõnekeel, seda nii argielus kui teatrilaval; kui veel paar põlve tagasi viitas igaühe rääkimisviis selgelt tema päritolule, siis nüüd on kõneerinevused suuresti tasalülitatud, veel vaid kaugemates maasoppides, saartel ja piirialadel, on vana kõnepruuk ositi säilinud.
Saartes on palju peidus, mitte ilmaasjata ei räägi suur osa utoopiaid saartest, mitte niisama ei kirjuta Michel Houellebecq "Saare võimalikkusest". Juurtelt hiidlasena mõtlesin teatrist lahkudes, et Hiiu saar ja Hiiu keel väärivad kindlasti enam näitemänge, kui neid seni kirjutatud ja lavastatud.

Postimees, 18.02.2014