информационный бюллетень

Stay informed on our latest news!

Vananemise talutav kergus (Sirp)

VANANEMISE TALUTAV KERGUS
Pille-Riin Purje

Aleksander Eelmaa on lavastajana sama delikaatne ja näiliselt taanduv kui näitlejana, tema režii eeldab tähelepanelikku vaatlemist.

Eesti Draamateatri mängukavas on praegu kolm suure saali lavastust, kus tegevus keerlemas ümber isiksusest vanadaami: Tracy Lettsi perekondlik tragikomöödia „Augustikuu“ (lavastaja Priit Pedajas, 2010), Bengt Ahlforsi komöödia „Tuhk ja akvaviit“ (Priit Pedajas, 2013) ning Graham Linehani must komöödia „Teed juuakse kell viis“ (Roman Baskin, 2013) on rajatud Ita Everi ainulisele fenomenile, mistõttu on publikumenu garanteeritud. Jäägu lahtiseks küsimus, kas kõik need materjalid ja/või lavastused on ikka Everi ande väärilised. Loomulikult sobiks Ita Ever ideaalselt peategelaseks ka rootsi kirjaniku Carin Mannheimeri äsja väikeses saalis esietendunud näidendis „Viimasel minutil“, mis vähemasti vaatamismuljes tundub tuumakamgi komöödia kui kaks eelmainitut. Seekord on grand old lady’t siiski säästetud.

Publikumagnetiks on hoopis Eesti Draamateatri kolm naisstaari Tallinnfilmi unustamatust komöödiast, vaimukast road-movie’st „Keskea rõõmud“ (1986), millele osutab ka uuslavastuse reklaamplakat, grupipilt kolmest mõistatusliku ilmega kaunitarist sõnajalaõite keskel. Ehkki pole kusagil märganud reklaamlauset „„Keskea rõõmud“ (peaaegu) kolmkümmend aastat hiljem“, on see kahtlemata stiilne peibutis, tänu millele on „Viimasel minutil“ etendused hooaja lõpuni viimseni välja müüdud. Ehkki Ülle Kaljustel, Maria Klenskajal ja Kaie Mihkelsonil võtab kaheksakümnenda eluaastani jõudmine veel omajagu aega, mängivad nad selles vanuses tegelasi rõõmusäraga, milles naiselik eneseiroonia põimub nukrama osavõtlikkusega.

Rollide mänguvõti erineb mõnevõrra. Ülle Kaljuste peategelase, imposantse halli juuksepahmakaga Marianne osas esineb jõulisemalt, tuntavamalt suure saali mõõtkavas kui partnerid, sokutades oma mängu, ilmselt nimme, veidi itaeverlikke groteskseid krutskeid. Esietenduse algupoolel ja väga ligidalt vaadates (istusin teises reas) tundus Kaljuste mänguvärvidega isegi liialdavat, aga see võis olla lavanärv, sest hiljem ansambel ühtlustus. Marianne roll ongi keerukaim, tegevuse vedaja, tal tuleb pidevalt balansseerida vapruse ja ebakindluse, mälulünkade ja jonnaka vintskuse, optimismi ja heitumuse piiril. Tegevuspaigaks on Marianne korter, mis sama suurejooneline ja oma luksuses tasahaaval nukralt tolmuv kui Marianne ise. Krista Tooli kujundus loob väiksele lavale suure lava mastaabi, see ülekuhjatud ja ometi äratuntavalt kodune suur korter võimendab ajukirurgi lese üksildust oma kodus.

Marianne sõbrannad on mängitud minimalistlikumalt. Kaie Mihkelsoni Solveig mõjub triost kõige eatumana, võiks öelda iginooruslikuna, kuni teise vaatuse julgelt mängitud meeleheitepuhang nagu pühiks minema kogu hingelise grimmikorra, aga ta kraabib end jälle otsusekindlalt kokku.

Minu absoluutne lemmiktegelane on aga Maria Klenskaja Annlouise oma surmtõsise ja seeläbi kurbnaljaka abielustressiga. Annlouise vastakates suhtumistes saab klaarid kontuurid ka tema mees Bosse, see ilmekas lavatagune tegelane. Klenskaja on tõeline minimalismimeister, kes suudab nähtamatu nähtavaks mängida. Annlouise värvikad kirjeldused ajalehest loetud vägivallatõikadest on ühtaegu paanikast kantud ja hasartselt klatšihimukad. Imeilus väike leid on tema mobiiltelefoni helin, ABBA „I have a dream“: see meloodia loob liigutavaid ja muigamapanevaid assotsiatsioone, selles aimub nii Annlouise täitumata eluunistusi kui ka elukestvat meelekindlust ikka edasi unistada. Muide, naine peidab oma käekoti alati diivanipadja alla – kas lootes, et siis ei kuule telefoni? Hetk, kui ta üksinda jäädes endale korraks oma väsimust tunnistab, on lavastuse üks puudutavamaid ja täpsemaid. Maria Klenskaja andelaadis on peent, intellektuaalset absurdinärvi. Kui Annlouise loetleb raevukalt spordialasid, mida tema Bosse telekast lakkamatult vahib, teeb Klenskaja nagu muuseas mikropausi, lausudes „tennis“ – korraga meenub Becketti „Godot’d oodates“, kust alanud „Viimasel minutil“ lavastaja Aleksander Eelmaa teatritee. Oh taeva arm, kui piiramatu võiks olla Maria Klenskaja mängumaa!

Naasen korraks veel „Keskea rõõmude“ idülli juurde: hiilgavalt oleks Peri rolli sobinud Lembit Ulfsak. See mõte torkas pähe, kui Kaie Mihkelsoni Solveig ahastavalt hüüatas: „Mina tahan ka olla mandariin!“. Küllap on see kohalik improvisatsioon, mis meie filmi „Mandariinid“ Oscari-ootuses lõikab vaimukalt, andes naise igatsusele eredama ja glamuursema elu järele väga täpse sisu. Mõtlesin, et kui kodumaine suhtesari „Kartulid ja apelsinid“ peaks edasi kestma, tuleks pealkiri muuta „Kartuliteks ja mandariinideks“!

Aga too vallatu uitmõte Lembit Ulfsakist ei kahanda karvavõrdki Raimo Passi diskreetset sarmi Peri rollis, napilt ja täpselt avab Pass selle tegelase üllatava, hiiliva arengukaare. Muide, armunud tegelastele valitud nimepaar Solveig ja Per saab siin loos külge topeltiroonia. Samuti lisab vaikset karget huumorit ja kohati suisa kriminaalset saladuslikkust Markus Luik parimates aastates töömehe Staffani rollis. Juhtumisi kuulsin, kuidas esietendusel viibinud meespoliitikud teatritreppidest alla laskudes vestlesid õhinal kooseluseaduse teemal. Reeglina ei vaimusta mind dramaturgias gei-bi-trans…formatsioonid, kui tsiteerida Annlouise kõnepruuki. Selles lavastuses mõjus aga „kapist välja tulemine“, muuhulgas ka täiesti konkreetse misanstseenina, hämmastavalt värskendavalt. Ühelt poolt tänu mängulisele stampide hülgamisele, ent ka leebele muigele mõne stambi üle (parim näide hõrgud värvilised tulbibuketid). Muide, oma riideid sorteerides väljub kapist ka Marianne ja nii saab sellest avaram kujund, iseendaks jäämise-saamise võimalus ka vanana.

Harriet Toompere mängib Marianne kaht kardinaalselt erinevat tütart, tuues täpselt esile Kristina veidi tülpinud ratsionaalsuse. Üks kriipivaid viive ta mängus on kohmetu paus, õhkujääv suhtlemis(l)ootus, kui tundub, et Kristina tahaks emale midagi päriselt öelda, aga ei oska või ei söanda. Teine tütar, oma maailmas kulgev ja hõljuv Sara saab lahti mängitud ainsas võluvas tumm­stseenis, mustvalgeid fotosid värvilisteks maalideks ümber pöörates. Tore leid, kuidas mõlemad täiskasvanud tütred haaravad kommi kausist kõrgel riiulil – elustub lapsepõlv, kui tirtsud veel kommikausini ei ulatunud.

Aleksander Eelmaa on lavastajana sama delikaatne ja näiliselt taanduv kui näitlejana. See tähendab, et tema režii eeldab tähelepanelikku vaatlemist. Kahtlemata on „Viimasel minutil“ lavastatud komöödiavõtmes, südamest naerma ajavad nii tekstihuumor Anu Saluäär-Kalli mõnusas tõlkes, karakterite uperpallid kui ka situatsioonikoomika. Ometi on lisanud lavastaja, usutavasti ühistöös trupiga, väikesi ootamatuid nüansse, kummastavaid unenäolisi vinjette, kord nukraid, kord naljakaid. Üks mõjusamaid korraks seiskuv aeg pärast sushi-söömist, kui külalised kaovad imekiiresti, ka söögilaud saab sekundiga tühjaks kraamitud, Marianne vaatab tühjas toas küsivalt ja jahmunult ringi – tekib kahtlus, kas polnud see kõik hallutsinatsioon. Nii samastub kogu saal vanaduse mäluhäirete ja hirmudega. Teistpidi võõrituslikult mõjub humoorikas filmilik hetk, kui Staffan tardub sundimatus gigolopoosis stoppkaadrisse, kuni Kristina teda märkab.

Tundlikult ilmestab stseene ja üleminekuid Lauri-Dag Tüüri muusikaline kujundus, mida on täpselt parasjagu, et lisada vaikseid alltekste, seejuures ka linnakorteri veidraid mürasid. Eelmaa on osav näitejuhina inimsuhete nüansse lavastama: näiteks jõudsin imestada, miks Raimo Passi Per ühe Solveigi olulise repliigi peale üleüldse ei reageerigi, kuni sündmuste hilisem areng näitas, kui läbimõeldud ja põhjendatud oli see reaktsiooni puudumine. Niisuguseid momente, mida huvitav kriminalistina lahti harutada, on lavastuses rohkem, kui esmapilgul märgata jõuab. Detailide viimistlemises ongi Eelmaa terake tugevam kui terviku vormistamises: kui millestki vajaka jäi, siis erilaadsete stseenide rütmistamise kontrastidest, läbivast õhulisest kergusest.

Seejuures ei tundu kolm tundi kestev lavastus üldse pikk: tegelaste suhtlemine pakub kogu aeg huvi, silmades peegelduv siseelu on väärt jälgimist, misanstseenid vahelduvad vilkalt, liikumisjoonis on leidlik, tulvil koomilisi kohandumisi. Kui lavastus juba sisse mängitud, on kõige olulisem hoida neid saladuse allhoovusi, mis ei lase mängul minna olustikuliseks ega raskepäraseks, hoida huumori ja nukruse tarka tasakaalu. Finaali tarduv kaader kaardilauas (esietendusel sai see küll natuke pikk) tõstab suurde plaani Marianne ja Staffani vandeseltslasliku silmside: neil kahel on edasise elu trumbid peos või varrukas.

Oleks huvitav näha, millistes registrites ja kui täpselt mängitakse „Viimasel minutil“ kahekümnenda etenduse paiku. Publikumenu põhjal võib prognoosida, et teatril tekib igati mõistetav kiusatus väikese saali lavastus suurde saali üle kanda. Ühest küljest oleks üllam kiusatusele mitte järele anda, niikaua kui kannatab. Lavastuse pool- ja veerandtoonid, mis mängima ja vaatama ahvatlevad, võivad suurel laval kaotsi minna, rääkimata kaheksandiktoonidest.

Teisest küljest on väärikas ja humoorikas vananemine vajalik, teraapiline, julgustav teema, mis vahest ei lähe korda üksnes üpris noorukestele vaatajatele, ehkki ka neil on vanaemad. Kes aga juba omal nahal keskea rõõme kogenud, neid peaks näitemäng kõnetama, söandan ebakorrektselt oletada, et naisi pisut isiklikumalt kui mehi. Nii või naa – vaimuküllast pikka iga!

Sirp, 06.02.2015