Hilje Murel, Hendrik Toompere ning Taavi Teplenkov mängivad Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuses „Kuritöö ja karistus“. Vestluses avavad nad oma rolle ning jagavad mõtteid Dostojevski ja lavastuse maailmast.
Kui te mõtlete tagasi prooviperioodi peale – kuidas lavastajad sõnastasid selle suuna, kuhu te Dostojevski romaaniga liikuma hakkasite?
Toompere: Kuna Dostojevski on selline kirjanik, kelle tegelased kõik põlevad, siis lavastajate soov oli, et meiegi kohe põlema läheksime. Ja selleks, et me põleksime, tegime tunde igasuguseid harjutusi, nii füüsilisi kui psüühilisi.
Me otsisime kujundlikke kehalisi väljendusi oma tegelaskujudele. See oli piinarikas, aga väga huvitav protsess. Suur hulk sellisest füüsilise kujundlikkuse otsingust on kandunud üle ka lavale.
Teplenkov: Need psühholoogilised või emotsionaalsed žestid – me ei jõudnudki lõpuks kokkuleppele, kuidas neid oleks kõige õigem nimetada – ei pruukinud lõpuks nii konkreetsena laval näha olla. Aga see teekond ühe või teise žestini tuli ikkagi lavale kaasa. Lõpuks ei olnudki kõige tähtsam, et žest oleks laval, vaid olulisem oli see otsing, kuidas näitleja tegelaseni jõudis. Kuklas on koguaeg kaasas just see teekond.
Murel: Alguses olid meil koroona tõttu Zoomi individuaaltunnid. Mäletan, et arutasime märksõnad läbi, mis seostusid minu tegelastega. Kui me aga lõpuks kokku saime, siis žestide otsing ei lähtunud kokku lepitud märksõnadest, vaid hoopis teisest kohast. See oli huvitav, aga samas ka segadust tekitav.
Toompere: Me oleme harjunud teistpidi töötama, seestpoolt väljapoole. Kõigepealt analüüsime sündmustikku, mõtleme läbi tegelase konfliktid, soovid-tahtmised ja kujunemisloo ning seejärel hakkame vaikselt seda kõike väljapoole kandma. Seekord oli vastupidi. Eks igaüks oli muidugi kursis sellega, milline tegelane tal on. Eesmärk oli see, et laval toimuv ei oleks tavapärases käitumislaadis. Mõte oli leida tegelasele ootamatuid, väga ekspressiivseid jooni, mis teda justkui edasi veavad ja üldse tegutsema kannustavad.
Teplenkov: Lavastajad tahtsid meid raputada ja panna ebamugavasse olukorda. Me olime sunnitud käima läbi kohad, mida me igapäevaselt oma töös ei puuduta. Kui ma mõtlen selle protsessi peale, siis ma ei tea, kuidas tunnevad teised näitlejad, aga mina käisin enda jaoks täitsa piinlikes kohtades ära. Õudne praegu mõeldagi kõigele sellele, aga kokkuvõttes tuli see muidugi kasuks. Me jõudsime tulemuseni, kuhu me muidu ei oleks jõudnud.
Murel: Proovide otsingulisest perioodist võtsin mina kaasa jõujoonte otsimise – mida mu keha võib laval olles veel teha lisaks ootuspärastele liigutustele. Tabada hetke, mil tahaks just füüsiliselt midagi väljendada, isegi kui loo ja tavapärase käitumisloogika järgi justkui ei peaks seda tegema. Kust algab üldse inimese liikumine? Etenduse alguses mängin vanamutti. Voodist tõustes tahab ta jõuda teise tuppa, et tuld põlema panna, aga käsi tõuseb tal juba kaks tuba enne lambilülitit. Selles lavastuses ei ole see liiga vara ega vale. Publiku jaoks tekib selle žesti puhul muidugi lisatähendus –
liigkasuvõtja ahnitsev käsi.
Teplenkov: Ühelt poolt oli selline intensiivne lavaline keel väljakutse, aga teisalt, kui see oli proovides juba kehtestunud, siis sai selle kattevarjus teha asju, mis väljaspool seda lavastust oleks tundunud piinlikena.
Hilje, sa alustad vanamutina, aga pärast n-ö tõused üles Raskolnikovi emana. Milline tähenduslik seos on sinu jaoks sellisel ühest tegelasest teise minekul?
Murel: Kuna kogu tegevus on antud Raskolnikovi pilgu läbi, siis mõjutab kõike tema süütunne ja igasugused hirmud, nii et sellises palavikulises hoos võibki üks tegelane viirastuda teisena. Teisalt – ka kõntsaks peetul on lähedased. Raskolnikov peab liigkasuvõtjat kõntsaks, aga tollelgi on õde, inimlikud sidemed.
Raskolnikovi emana pead sa palju istuma ja lihtsalt toimuvat jälgima.
Murel: See tuleneb lavastuse läbivast ideest, et me kõik elame ühes suures ühiskorteris. Kõik on üksteisele teada, kõik on kuskilt midagi kuulnud, kõik arvavad midagi, vaatavad pealt ja oma pilgu läbi. Kõik on kõigega seotud. Raskolnikovi emana istumine tundus mulle alguses ka keerulisena – pead istuma terve vaatuse lõpuspurdi ootel. Aga tegelikult on see hea ettevalmistus ema viimaseks kohtumiseks pojaga. Iga ema, kes muretseb oma lapse pärast, on temaga mõttes
koos – ükskõik, kus laps parasjagu on. See istumine ei ole lihtsalt toimuva jälgimine, see on meeletu soov aru saada ja hirm tülitada poega, mitte kaotada kontakti ning olla vajalik.
Taavi, sa mängid Marmeladovit, keda me näeme vaid esimeses vaatuses.
Teplenkov: Me, jah, jagasime Hendrikuga koormuse ära, mina olen esimeses vaatuses ja tema teises… Marmeladovi
mängimine on tegelikult väga veider ja kummastav kogemus. Ühest küljest tegime proovides kõike koos, kõiki neid harjutusi läbisime ühtse trupina, aga mida lähemale jõudis proovide lõpp, seda rohkem jäin omaette. Me, jah, oleme laval ühes ja samas ruumis, aga mina mängin üksi ja kaamerasse. Minu monoloogid on enamasti seljaga saali ja
sosinal kaamerasse.
Milline tegelane Marmeladov sinu jaoks on?
Teplenkov: Alguses oli mul see nimi kuidagi kõrvus, mida see Dostojevski ikkagi mõtles selle pehme marmelaadiga… Tihti on mulle öeldud, et issand, kui õudne sa välja näed, aga ma olen vastanud, et ei, ma näen nunnu välja. Ja tegelikult nende kahe märksõna, õudse ja nunnu vahelisel alal Marmeladov ongi. Ma peaks mängima selle järgi, kuidas
Raskolnikov teda näeb, sest kogu tegevus ongi tema silme läbi. Ja Raskolnikovil on temast üdini kahju, tema jaoks on Marmeladov justkui südametunnistuse hääl.
Tema puhul on huvitav see, et kõrvaltegelase kohta on tal väga terviklik liin. Lavastuses oleme küll kärpinud, aga põhimõtteliselt on kogu Marmeladovi lugu kompaktselt olemas. Selle põhjuseks näib olevat see, et Dostojevski hakkas kirjutama romaani joodikutest, peategelaseks oleks olnudki vast Marmeladov, kuid esialgne idee arenes edasi ja hakkas oma elu elama. Aga sellest tulenevalt on ta väga tihe tegelane.
Kõrvaltegelaste loomisel armastan ma muidu tegeleda detailidega, nii füüsises kui tekstis – leida erinevaid nüansse ja peensusi, nikerdada repliikide kallal. Seekord sündis roll risti vastupidi ja Marmeladov ongi rohkem kummaliselt tunnetuslik. Ma pean unustama detailid ja hoidma intensiivselt silme ees pilti sellest, mida ma räägin. Minu jaoks oli see huvitav väljakutse.
Mis teie jaoks on „Kuritöö ja karistuse“ puhul kõnekas?
Toompere: Mina näen peamisena sellist asja, mille kohta võiks kokkuvõtlikult öelda – inimese suurelisus. Soov mõelda ennast elust lahti ja käsitleda elu ainult omaenda teoreetiliste soovide järgi. Aga seda ei ole võimalik teha. Raskolnikov loodab mõrva sooritades saavutada mingisugust hüpet oma elus, ootab, et tema tegu muutuks trampliiniks. Aga ta ei saa sellest iialgi lahti, see tegu sööb ta seestpoolt ära. Praegu kõneleb see hästi kaasa sellega, kuidas me oleme tegelikkusest väga võõrandunud.
Murel: See on illusioon, et saad elada ainult oma elu, ajada vaid omi asju ja käia oma ideede järgi. Ema mängides ja vanamuti mõrva stseenis tunnetan mina seda, et inimene võib küll end elust kõrvale tõsta, aga tegelikult su teod mõjutavad kõiki ümbritsevaid.
Toompere: Me olemegi ühes kuradi ämblikuvõrgus, võngume kõik kaasa. Sotsiaalmeedia tõttu on see muidugi eriliselt nähtavaks saanud, kui ühes võnkes me oleme.
Teplenkov: Lavastus on siis nagu Raskolnikovi Facebook?
Toompere: Jah, just!
Hendrik, sa oled ise lavastanud Dostojevskit. Mis teeb Dostojevski loomingust teatri jaoks huvitava materjali?
Toompere: Dostojevski tegelased on nii kirglikud, lähevad lõpuni välja ja lõpust veel edasi ka natuke. See ongi Dostojevski puhul eriti magus asi. Ma olen küll ise lavastanud Dostojevskit („Sortsid“ ja „Vennad Karamazovid“), aga polnud seni ise mänginud, kuigi olen väga tahtnud. Kõige rohkem meeldib mulle Dostojevski juures see, et kui mina teda loen, mul on alati naljakas. Tal on väga mõru huumorimeel. Mõnede jaoks on Dostojevski liiga sünge ja tume. Kõik toimub justkui pimedas toas, kõik see vaesus, alkohoolikud ja prostituudid. Aga kuidas inimene selles pimedas toas võitleb! Ja ta viib selle kõige kohta, kus see muutub veidraks ja naljakaks, kõike seda saadab jumalik naer.
Kas see jumalik naer on ka midagi, mida sa otsisid Svidrigailovi juures?
Toompere: Absoluutselt! Svidrigailov on üldse selline huvitav kuju. Mulle tundub, kui Dostojevski hakkas romaaniga lõpu poole jõudma, siis hakkas ta hoopis Svidrigailovist kirjutama. Nagu Marmeladovilgi on tema lugu samuti terviklik nagu romaan romaanis. Svidrigailov on kahe maailma piiri peal, millele ta ise ka viitab, kui jutustab külaskäivatest viirastustest jne. Ta koosneb kuulujuttudest. Kõik, kes Svidrigailovist midagi räägivad, mõtlevad ja teavad – kõik see põhineb kuulujuttudel. Küll ta on ühe teenri ära tapnud, küll tapnud oma naise. Aga me ei saa ühegi asja kohta tõeliselt teada, kas see oli ikka päriselt ka nii. Palju viitab sellele, et tegu on lihtsalt inimeste kuulujuttudega. Ta ise on aga läbinisti mängur, valemängija. Kui Svidrigailov muu maailmaga suhtleb, siis ta peab kogu aeg peenikest naeru enda sees, muu maailm ei ole justkui reaalne tema jaoks. Ühel hetkel jookseb ta aga sellise mõtteviisiga nii ummikusse, et
ta lihtsalt lasebki ennast maha. Ta mängib ennast ise pimedasse tuppa kinni. Ta ütleb, et ta ei valeta, ja kuna ta valetab koguaeg, siis on ju tõesti õige, et ta ei valeta. Temas on taolist paradoksaalsust ja seda ma tema puhul ka otsisin.
Mis puudutab neid psühholoogilisi žeste, siis minagi tegin seda kõike kaasa, aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et žesti kuritarvitamisega ma lõhuksin ära tegelaskuju ja selle informatsiooni, mida ta peab edasi andma. Nii et Svidrigailov on traditsioonilisemas võtmes, aga tema jutt on juba iseenesest nii ekstsentriline, et ta sobib ka sellisena lavastusse väga hästi.
Lavastuse aluseks on muidu sama instseneering, mida lavastajad kasutasid Šveitsi lavastuses. Mul oli selle üle väga hea meel, et mul õnnestus Svidrigailovile teksti juurde kaubelda. Aga see tuli kasuks kogu loole, sest Svidrigailov annab Raskolnikovi teguviisile peegelduse. Kuidas üks inimene, kes võibolla jagab sarnast eluvaadet, satub oma tohutus ebaõnnestumiste reas niivõrd ummikusse, et võtab endalt elu. Ta teeb seda tundest, et teda keegi ei armasta ja ta ise ka ei armasta mitte kedagi. See on fooniks Raskolnikovi loole ja võimendab seda. Tagasi tulles intervjuu alguses kõlanud mõtteni, et lavastajate soov oli, et teiegi näitlejatena „põleksite“.
Etendus on esimesest hetkest peale kõrge kraadiga. Kuidas te näitlejatena sellise põlemisastme saavutate? Kuidas te
astute vajalikku seisundisse?
Toompere: Prooviperioodil tegime koos soojendusharjutusi. Nüüd me enam kõik koos ei tee, igaüks teeb ise vajalikud harjutused ära. Minul, näiteks, on etenduse algusest lavaleminekuni kaks tundi aega, ja ma usun, et ma käin enne seda lava taga maha mitu kilomeetrit. Nii et mina kõnnin ennast vajalikku kohta.
Murel: Minu ettevalmistus algab mitu päeva varem ja siis ma ei loe mitte teksti, vaid lavastaja märkusi ja enda tähelepanekuid prooviperioodist. Peale iga etendust lisan veel uusi juurde. Vahetult enne etendust käin laval misanstseenid läbi, vaatan rekvisiidid üle ja loomulikult ka teksti.
Teplenkov: Igal lavastusel on oma rituaal, mis juhatab selle hetkeni, mil astud lavale. Mulle on „Kuritöö ja karistuse“ puhul alustamise hetk väga oluline – kui ma teen alguse õigesti, siis olengi järgnevaga ree peal. Enne alustamist teen peas igasugu imeasju, et vajaliku kraadi peale saada. Mina pean sellesse jõuga sisenema, mul ei ole pehmet sissejuhatust. Minu jaoks on selle lavastuse puhul võtmeküsimuseks, kuidas ületada neid tõkkeid, mida ma näitlejana ise oma peas olen seadnud. Mitmeid neist olen ületanud ja seetõttu on mul seda lavastust teha väga huvitav. Olen tänulik selle rolli ja protsessi eest.
Kairi Kruus