20. novembril esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis „Samad sõnad, teine viis“, Mari-Liis Lille lavastus, mis kõneleb naiste panusest Eesti iseseisvuse taastamisse.
Meile, eestlastele, meeldib rääkida lugu sellest, kuidas me laulsime ennast vabaks. Palju vähem kõneleme aga sellest, et kolmkümmend aastat tagasi, vahetult enne iseseisvuse taastamist, oli otsustajate ja rahvagi hulgas nii teravaid eriarvamusi, et kokkuleppimine tundus võimatu. Kuid ometi lepiti kokku. Ehitati üles oma riik ja kas me just sellist tahtsime, aga me tahtsime ja siin ta on.
Lavastaja Mari-Liis Lill: „Kolmkümmend aastat tagasi juhtus Eestis ime, nagu öeldakse. Kui küsitakse, kas see oli paratamatus, see pidi kindlasti niimoodi minema ja teisiti see poleks saanud minna – seda ka, aga ühtlasi oli see väga suur õnn ja väga suur ime, et Eesti uuesti iseseisvaks sai. Oli ülioluline, et sellel ajalooetapil olid naised sellesse protsessi kaasatud. Kui me tänasel päeval räägime, et liiga vähe on naisi poliitikas, siis tollel ajal oli neid poliitikas veel eriti vähe, aga nende panus oli väga suur.“
20. novembril Draamateatri väikses saalis esietendunud lavastuse „Samad sõnad, teine viis“ tekst, mille on kokku kirjutanud Piret Jaaks, tugineb intervjuudele naistega, kes aitasid taastada Eesti iseseisvust. Keset tulist vastasseisu suutsid need naised säilitada rahu ja iseseisvuse väljakuulutamise tarvis ühisosa leida. Aga mida tähendavad täna meile need sõnad, mille eest siis oldi valmis surema? Kui me täna räägime vabadusest ja selle puudumisest, siis millest me õieti räägime? Ja kas kokkuleppimine on üldse võimalik, lauldes eri viisil?