Pille-Riin Purje, Eesti Päevaleht, 16.02.2022
Päevakajalisi sündmusi otsesõnu osatamata saab „Tunnist enne päikesetõusu” samastumise särtsu kätte.
Viiruse järjekordne vimka oli, et Urmas Vadi „Tund enne päikesetõusu” jõudis viimaks ometi lavale just sõbrapäeval. Ehkki Vadi tegelassülem ei aja taga niivõrd sõprust, kuivõrd armastust ja hingesugulasi, ei olegi sel suurt vahet. Ei teagi, millises žanris kulgeb näitelaval ärevusetund, mis reaalajas kestab ligi kaks tundi. Reaalajas… aga on see suitsuhämune lavaaeg ja -ruum üleüldse reaalne?! See kentsakas, žanriülene kaos. Kahtlane, ärevuses kõikuv nagu tegevuspaikki. Kus on see paik? See linnake, alev, korteriühistu…? Kuskil hirmus ligidal, liigagi äratuntav igaühele meist.
Ainuüksi näidendi pealkiri, samuti sürrealistlik avapilt kalmistul, ei tõota midagi helget ega lahket. On ju tund enne koidikut kõige külmem ja pimedam, ka enesetaputunniks arvatud. Kummatigi kuulutab tekst kavalehel eufooriliselt: „See hetk enne päikesetõusu on alati nii laetud! Selles on veel öö soojust, unistusi ja salasoove.” Urmas Vadi kavalehetekstid on tõesti bonus track (nagu kavalehel kirjas, boonuslugu), nende ja laval kõlavate tekstide ligidusse liuglevad Vadi teisedki teosed – „Elu mõttetusest”, „Hing maanteeserval”, näitemäng „Hullumaja suvepäevad…” jms.
Saatanlik kiirgus
Hendrik Toompere jr lavastuse hingus meenutab Ingomar Vihmari Soome kirjanike näidendeid selsamal suurel pöördlaval, näiteks Antti Tuuri teost „Jõgi voolab läbi linna” (2007) ja iseäranis Pipsa Lonka tükki „Laulud halli mere äärest” (2015) – seda enam, et kõigis kolmes loos on nagu viis kopikat platsis Ivo Uukkivi ja Tiit Sukk. Toompere jr oskab suure lava elama ja liikuma panna. Arthur Arula kujundus on lakooniline ja vembukas. Saatanlik kiirgus, mis tegelasi laeb ja ärritab, särtsub Priidu Adlase valguskujunduses ja Epp Kubu videokaadrites, ballett ja plahvatused ekraanil kiirgavad apokalüptilist aimust. Lavasuitsu paiskub saali ohtralt, ent miskipärast häirib see hoopis vähem kui valge suitsuudu tavaliselt. Demonstratiivselt ehe, nüüdisajal täiesti tavatu, on tunkedes töömeeste närvlik suitsukimumine.
Lauri Kaldoja helikujundus sisendab kord õudu, kord õdusat tantsulusti, mis esialgu vaid mõne tegelase nõtketes liigutustes vallandub. Oo, kuis tantsisklevad Linda (Mirtel Pohla) kergemeelsed, peibutavad jalad! Ohoh, kuis reedavad elukestvat poliitikupidetust Linnapea – Draamateatri koosseisulise näitlejana debüteeriva Tõnis Niinemetsa – heitunud piruetid! Ent finaalis puhkev lüroeepiline linditants, ma ei ütle, mis atribuudiga, liidab ühte kõik tegelased.
Näitlejaid on trupis 14, lavastaja truult nende hulgas. Rollisooritused on märkimisväärselt mänguhimukad, laval sebivad kriipiva absurditajuga loodud inimlapsed, naljakad oma surmtõsiduses. Kuratliku dimensiooniga eristub Raimo Passi Kõhetu kuju. Ülesehituselt on tekst sketšilik, iga persoon sobitub nagu pusles oma kohale või pillutab pusletükid laiali. Nii ärevuse kui ka laetuse lipukandjaks ja voolumõõtjaks kujuneb Ivo Uukkivi Artur oma sõgeda sekeldamisega, mida Niinemetsa Linnapea kõverpeegeldab.
Iseloomulik ängihuumor
Teist äärmust, ülimat viisakust, hoiab olmemuresid tulvil telefonikõnedega proua Silja Hallik (Ülle Kaljuste). Introvertsete tööliste vapras viisikus (Tiit Sukk, Gert Raudsep, Hendrik Toompere jr, Markus Luik, Jan Ehrenberg) kujuneb ühisosaks suhtlemispaanika ostukeskuses. Tunnistan, et esmapilgul ei tundnud ma äragi Jan Ehrenbergi, kes mõjus Taavi rollis nagu päris lavatööline – see on siinkohal mõeldud siiraima tunnustusena. Taavi pihtimus ebakindlusest on üks teravmeelsemaid monolooge. Gert Raudsepa pineva silmavaatega Endel hakkab GPS-i abil sugulashinge jälitama ja oh imet, jõuabki pärale, kuigi igatses vist kuhugi mujale.
Kaspar (Hendrik Toompere jr), Martin (Markus Luik) ja Kairit (Marta Laan) lisavad perekondliku rändkilekotiga Vadile iseloomuliku ängihuumorinoodi, mis omakorda muudab veelgi südamlikumaks Endli kohalejõudmise. Tülpinult eluproosalisena, oma tõsiduses naljakana, mängib Merle Palmiste Marianat, Arturi eluarmastust. Uukkivi etüüdid Mariana ukse taga on klass omaette. Mariana elukaaslase Gunnari osas loivab flegmaatiliselt ringi hea teatrinärviga vanemlavameister Janno Jaanus. Mauno (Tiit Sukk) heitleb kahe naise vahel, kuni jõuab lahenduseni, mida Pohla meelas põrgupiiga Linda ihkab. Ettekandja Sigrid (Harriet Toompere) serveerib kandikul ebaadekvaatsust sefiiriga.
Isand paranoia
Sõltuvus kõiksugu jaburatest vidinatest, vibratsiooniallikatest, üksiti inimlik pelgus vidinate ees, koodi- ja kiibipiiksatuste ärevusmuusika on üks refrääne. Võõrandumiseks tavatseti seda seisundit kord nimetada. Kavalehel leidub tõdemus: „Tõsi ta on, ka isand paranoiale meeldib väga see tund, kui enamik inimesi veel magab.” Isand paranoia, kelle saadikuna stiilselt ajab oma asja Raimo Passi Kõhetu kuju, laamendab nüüd Eesti Draamateatri suurel laval. Ilma päevakajalisi sündmusi otsesõnu osatamata, ilma lamevihjeteta saab publik Vadi – Toompere jr „Tunnist enne päikesetõusu” samastumise särtsu kätte, finaali rahunemine aga annab teraapilise laengu. Lagi kerkib kõrgemale. Nii liigume loogeldes laetuse poole.