Meelis Oidsalu, Eesti Ekspress, 27.11.2022
Kommertstaotlusi ei peaks teatris häbenema, kirjutab Taavi Teplenkovi lavastust „Võõrad“ vaadanud Meelis Oidsalu.
Reklaaminduses tegev itaallane Paolo Genovese kirjutas ja 2016. aastal ka lavastas filmi nimega „Täiuslikud võõrad“. Vilunud reklaamirežissöörina on Genovese auditooriumi samastumis-soodumuste teemas silmanähtavalt kodus ja selle tõendiks on maailmarekord filmi „Täiuslikud võõrad“ uusversioonide arvus – filmist on tehtud mõne aastaga 20 kohandust!
Nüüd Eesti Draamateatris sama loo lavale toonud Taavi Teplenkovi sõnul valis ta trupiliikmeid selle järgi, et sinna kuuluksid mõttekaaslased. Genovese näidendi tegelased on n-ö tavalised keskklassi inimesed, nende pattude ja eelarvamustega on lihtne samastuda. Ansamblimäng on selgelt esil, keegi ei ürita partnereid üle trumbata, kuigi mängitakse tundelõõtsa mõnuga venitades ja detsibellinäitki lüüakse korduvalt lakke. Osatäitjad on õnnestunult valitud, rollid usutavad.
Loo žanrimääratlus võiks olla „suhtekrimi“. Seitsmeliikmeline sõpruskond koguneb psühholoog Eva (Britta Soll) ja ilukirurg Rocco (Mait Malmsten) koju õhtusöögile ning Eva ettepanekul paljastavad kohalviibijad oma õhtusöögiaegse nutitelefonisuhtluse. Mängu tulemused on katastroofilised, seitsmest osalisest jääb plekita vaid Rocco, ülejäänud elavad salaelu, suhtekuritegude avalikustumisel on traumaatilised (kuigi mitte verised) tagajärjed.
Dramaturgiliselt on näidendis paljastuste arvu ja iseloomuga ehk isegi liialdatud, suhtestatistika üldiselt nii musta pilti ei näita, kui Genovese maalib. Tema käsitluse kohaselt on suhteõnn sama harv nähtus kui kuuvarjutus, mida seltskond õhtusöögi ajal rõdul pildistamas käib. Etenduse lõpus ootab vaatajat dramaturgiline puänt, mis paneb küsima, kui palju me oma suhteelus eelkõige iseendale valetame.
Temaatiliselt rikkas näidendis on lisaks põhiteemale – sõpruse puudumine lähisuhetes – käsitlusel veel laste ja täiskasvanute suhtehariduse ning homoseksuaalide üksilduse teema, viimane jääb küll vääriliselt välja arendamata. Suhtehariduse küsimust käsitletakse Eva ja Rocco kolmes suhtlusepisoodis oma tütre Sofiaga (Amanda Hermiine Künnapas). Paari oskamatus tütart ühiselt eluks ette valmistada tekitab küsimuse, miks me suhteharidust ei saa ega anna. Täiskasvanudki, kes oma üleastumisega õhtusöögi ajal vahele jäävad, muutuvad vahele jäänutena justkui sõnakuulmatuteks lasteks oma pettunud partneritele.
Kunstnik Helga Aliis Saarleni kaasaegse elutruu korterina sisustatud Draamateatri väike saal on sedakorda liigendatud black box’iks, nii et publik istub lavale sisustatud korteri kahel küljel. Tavaseadistuses veidi ahistava soolikana mõjuv väike saal on ühtäkki märksa õhulisem ja muhedam. Sõprade õhtusööki katkestavad telefonikõned ja peaaegu iga tegelane peab ette lugema mõne talle saabunud SMSi. Sellest hoolimata ei tõuse nutitehnoloogia „Võõrastes“ eraldi teemaks.
Nutiseadmed on nii sügavale argiellu imbunud, nutinäppimine nii juurdunud meie sotsiaalsetesse olukordadesse, et ei eristu laval kuidagi. Pigem mõjuks uudisväärtusliku või ebaloomulikuna nende puudumine. Lisaks oli tegelaste truudusetus ainult ühel puhul seotud suhtlustehnoloogiaga: Carlotta (Harriet Toompere) jääb vahele nutiseksimängu harrastamisega. Korraga kolme suhet pidav Cosimo (Jüri Tiidus) on aga klassikaline hoorapurikas, tema truudusetusel pole petmist hõlbustava tehnoloogiaga vähimatki pistmist.
Lavastuse kavalehel tsiteeritakse Eestis tehtud uuringut, kas ja kui palju eestlased oma lähedaste nutitelefonides nuhivad ning kui palju seal varjamisväärset materjali on. Selgub, et seda leiab 19 protsendi Eesti meeste ja 26 protsendi Eesti naiste telefonidest ning et kaaslase telefonis on nuhkinud 10 protsenti meestest ja kogunisti 26 protsenti naistest. Hirmutav.
Liialdused on seltskonnakuritegusid lahkavas kommertslikus melodraamas siiski omal kohal, krimilooline ülesehitus justkui lubab seda. Näiteks Hercule Poirot või Miss Marple on tegelastena üsna uskumatud liialdused, aga see ei takista meil nende inimliku suuruse üle üha uuesti rõõmustada.
Osa kriitikuid on seisukohal, et kommertstaotlusi peaks teatris häbenema. Ei pea, kuni see ei hakka teatrimaastikul domineerima. Aga kommertsi peaks tegema ka just nimelt tugevad lavastajad, sest õnnestumine pole kuigi lihtne ja Eesti kommertsteatri pärispatt pole mitte rüve taotlus, vaid väga kehv track record.
Head kommertsteatrit nagu „Võõrad“ tuleb Eestis tikutulega otsida. Pealegi ei välista kommerts esteetilisi taotlusi, näiteks võib tuua Vanemuises Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi 2008. aastal lavastatud kontsertlavastuse „Ruja“, kus puhtalt ruumilahendusega oli suvetuuri-kontserdi vääriline dramaturgia nihestatud huvitavaks teatrilavastuseks. Kommertslavastuse võib muuta teatripildis kõnekaks ka suhe väljatuleku hetke laiema ühiskondliku kontekstiga. 1995. aastal Tallinna Linnateatris esietendunud massiivse kommertshiti „Kolm musketäri“ olulisus teatrisündmusena tulenes just nimelt uljast vastandumisest valitseva „kaupmeeste ajastuga“. Kui Taavi Teplenkovile üldse midagi ette heita, siis episoodiliste esteetiliste nihestusvõimaluste alahindamist Genoveset lavastades. Praegu rohkem imiteeritakse näidendi aluseks olevat filmi, olgugi et väga heal tasemel.