Meelis Oidsalu, Eesti Ekspress, 30.04.2023
Äsja 50. sünnipäeva tähistanud Juhan Ulfsak on tema senise lavastajatee mahtu arvestades siiski veel suhteliselt noor teatrilavastaja. Tänaseks on ta Eestis välja toonud kaheksa lavastust, neist kaks Draamateatri suures saalis (lisaks „Teoreemile“ ka Michel Houllebeqi romaani „Kaart ja territoorium“ instseneering 2015. aastal). Ulfsakit on köitnud tumemeelsed autorid (Lars von Trier, Sarah Kane), algautorilt on Ulfsak võtnud impulsi, n-ö juuretise, pätsi selle ümber sõtkub ise ja tulemus on tavaliselt olnud märksa vähem pessimistlik kui tema iidolid.
Juhan Ulfsaki adaptatsioonid on olnud ühelt poolt täpsed – sellist analüüsivõimet ja läbinägelikkust kohtab harva –, teiselt poolt aga on need olnud selgelt rohkem kui adaptatsioonid. Brechtilikul võõritusesteetikal põhineva „Teoreemi“ puhul on lähtematerjali (Pasolini kuulsa filmi stsenaariumi alusel valminud samanimeline jutustus) tähenduskihid hästi loetavad ja kujundid klaarid. Nii Pasolini jutustuses kui Ulfsaki lavastuses põimuvad tarbijalikkus, kristlus ja Lääne inimese seksuaalne pärsitus. Tegelased kannatavad nende nähtuste omavaheliste toksiliste võimenduste küüsis.
Jõuka töösturiperekonna (Jaan Rekkor, Mari Abel, Ursel Tilk, Marian Eplik) luksuseramu aeda ilmub ühel päeval hermafrodiitne Külaline (Liisa Saaremäel), kes perekonna liikmed järjestikku võrgutab ja nendega seksuaalvahekorda astub. Pere liikmed satuvad pärast lähemat tutvust autentse, häbitu ja süütu Külalisega kriisi. Nende maailm laguneb koost. Tekkinud tühjust leevendatakse tarbimis- või pühalikkuseihaga. Kummastavas lõpustseenis ülendatakse teenija (Teele Pärn) pühakuks.
Publiku sõbralik trollimine
Viis, kuidas töösturipere liikmed end publikule etenduse alguses tutvustavad, on provokatiivselt igav. Nagu Pasolini jutustuses, nii ka Ulfsaki lavastuses tegelaste otsekõne praktiliselt puudub. Jaan Rekkorile on lavastaja nähtavasti andnud ülesande mängida mitte niivõrd hedonistlikku keskealist Itaalia töösturit, kuivõrd „väikekodanliku“ Eesti repertuaariteatri topist. Vaataja jääbki ootama, et Rekkor n-ö rolli alustaks. Üsna etenduse alguses kõlab töösturipere teenija suust Eesti kombinaatteatrite traditsioonile osutav legendaarne fraas: „Härra, teile on kiri!“
Pasolini filmis toimub tegevus vaheldumisi ühe luksuseramu aias ja kõrbes. Ulfsakil on lavaruum samuti kaheks jaotatud – must eeslavakõrb on kontrastis tagalava kunstmururohelise ja plastise, aga lopsaka hiidküpressisaluga, kuhu pereliikmed kordamööda hiilivad, et seal Külalisega „pattu langeda“ (lavakunstnik Laura Pählapuu).
Ulfsakile näib olevat pakkunud lõbu idee tähistada oma juubelit Draamateatri publiku sõbraliku trollimisega. Retsept on lihtne: teha kõike vastuoksa sellele, mida eeldad, et Draamateatri püsipublik ühelt teatriõhtult ootaks. Näitlejad räägivad iseenda tegelasest kolmandas isikus, lavakõne asemel oleks tegemist justkui pimedate tarbeks tehtud emotsioonitu kirjeldustõlkega. Kommenteeriva esituslaadiga on vaatajalt võetud vähimgi võimalus samastumiseks.
Lugu, mida jälgida, otseselt pole, on neli eraldi võrgutamissündmust ja neile järgnev Teele Pärna pühakuks kroonimise stseen, millega narritakse publiku katarsisejanu. Piinlikkustunnet õhutatakse Külalise kunstpeenise korduva vilgutamisega ekraanidel, üks häälekas seksistseen leiab aset saalis, teatrikülastajate jalge ees.
Oravate võimukangestus
Lavastaja tegi esietenduse eelses intervjuus nalja publiku kaasaegse teatri tõlgendamisraskuste arvel. „Teoreemis“ on Ulfsak varjamatu irooniaga „väikekodanlikule“ publikule justkui suuremeelselt vastu tulnud. Kõik on tehtud piinlikult arusaadavaks, tõlgendada pole midagi vaja, antakse aega igavust tunda. Ulfsaki lavastust on sama lihtne lugeda kui murutraktorite kataloogi, mida Rekkori lõdvalt kehastatud tööstur laval sirvib.
Trupi näitlemislaad on nii võõritatud ja vaesestatud, et sama hästi võinuks laval nähtut pidada harrastusnäitlejate etendatud kristlikuks müsteeriumiks. Ainult Saaremäel oma üleloomuliku seksapiili ja häbitu säraga vastandub ülejäänud trupile. See roll väärib tähelepanu ja tõuseb ülejäänud lavastuse kohale, nii nagu Teele Pärna Teenija tõuseb lõpustseenis kiriku kohale.
Kui Pasolini filmis kehastas Külalist nägus mees, siis Ulfsak võttis Liisa Saaremäeli ja lasi ta kostüümikunstnik Jaanus Vahtral androgüünseks transmeheks maskeerida. Saaremäeli Külaline on segu erootikafilmide kangelannast Emmanuelle’ist, eesti kirjandusklassikast tuntud Toomas Nipernaadist ja Dostojevski vürst Mõškinist. Tema külge lavastaja iroonia juba ei hakka, nagu ka mitte soomääratlused, ideoloogilised sildid või ka kunstpeenis, mille ta ühel hetkel endal efektselt küljest rebib.
Kui lavastust poliitiliseks pidada, siis identiteedipoliitiliseks. Lavalt silmatorkavalt puuduv pereõnn on justkui väljakutse abieluvõrdsuse vastastele. 21. aprilli Päevalehe intervjuus viitab Ulfsak veel ühele tõlgendusvõimalusele: töösturipere klantselu pilades võis lavastaja meeles pidada ka Reformierakonna ülekaalukat valimisvõitu ja sellega kaasnevat eelseisvat võimalikku oravate võimukangestust, mille nägemist võib takistada liberaalsest pöördest heldinute silmanurkadesse kogunenud niiskus või siis sõjaoht.
Ehtulfsakilik bravuur
Ulfsaki kiituseks peab ütlema, et ta on osanud Draamateatri suure saali hetketi täitsa veenvalt ümber kodeerida – hetkiti läbinisti erootiliseks ruumiks moondada, selliseks, kus kaovad piirid saali- ja lavaintiimsuse vahel. Kõnetavaks teatrilavastuseks „Teoreemi“ aga nimetada ei saa, kuigi see, millest lavastus räägib, on vägagi selge.
Vormilisel tasemel on kõik timmis ja täpne ja olemas: eeskujulik rütmistatus, huvitavalt lahtise lõpuga kompositsioon, selged esitusvõtmed. Milles siis asi? Äkki valis Ulfsak seekord lihtsalt liiga väikese vastase? Valitsevat Reformierakonda ega „liberaalsest pöördest“ heldinuid lavastaja nii otseselt pilada ei tahtnud, et sellist pila oleks olnud võimalik laval ära tunda. Väikekodanlikkuse kriitika mõjus pigem museaalse järelkajana Pasolini sõjajärgsest kõnekusest.
Draamateatri publiku õrritamine on kuidagi liiga lihtne ülesanne Ulfsaki intellekti arvestades, et selle õnnestunud sooritamisest heldida. Ka on Draamateatri publik noore Toompere valitsusajal juba palju rohkemaga harjunud, kui Ulfsak eeldas. Juhan Ulfsak korraldas endale sünnipäeva puhul erootilise juubelihäppeningi. Pasolini „Teoreemi“ kasutamises juubelipeo saalikaunistusena on ju ka iseenesest ehtufsakilikku bravuuri.
Lavastuse lehele →