Kairi Kruus, Draamateatri leht, kevad 2023
„Sammud“ on esimene rännakuvormis lavastus Eesti Draamateatris. Idee autor ja lavastaja Mari-Liis Lill ning autor ja lavastusdramaturg Paavo Piik valisid tuttavliku Tallinna vanalinna, et seda koos näitlejatega uue pilguga vaadata.
Kust tuli „Sammude“ idee?
Mari-Liis Lill: Rännaklavastuse idee on mul juba ammusest ajast, aga see otsis õiget aega ja kohta. Igatsus teha just sellises vormis teatrit on pärit juba sellest ajast, kui lavaka ajal Londonis õppisime. Mälestused sealsetest rännaklavastustest on siiani eredad, nii et olen mõelnud, kuidas saaks midagi sarnast koduses Tallinnas teha.
Kas „Sammud“ on pigem lugu kahest inimesest või keskendute just linnaruumi teemadele?
Paavo Piik: Tallinna Linnateatris töötades olin seotud saksa teatritrupi Rimini Protokolli Tallinnas tehtud lavastusega. Publik liikus läbi linna ja lavastuses ei olnudki mingit konkreetset lugu inimestest, vaid just linnaruumist. Nemad rõhusid rohkem avastuslikkusele – viia publik sellistesse kohtadesse, kus tavaliselt ei käida. Mind käivitas võimalus kirjutada tõeliselt suurele lavale ehk kogu linnale, aga selliselt, et seome topograafia, milles liigume, kahe inimese isikliku topograafiaga. Meid huvitab, kuidas siduda reaalne maastik tegelaste sisemiste maastikega.
Lill: Mulle tundub põnev, kas meil õnnestub tekitada lavastusega tunne, nagu oleksime kogemata sattunud peale kahele inimesele ja tekkinud on harukordne võimalus salaja pealt kuulata kahe inimese väga isiklikku vestlust. Kui tavaliselt kuuled tänaval vaid lausekatkeid, siis nüüd on võimalus kahe vaatuse jagu inimestega kaasas kõndida ja viibida nendega koos selles isiklikus ruumis.
Mind huvitab ka see, kuidas püüda kohalolu tunnetamise hetki, mis meil mõnes paigas või ruumis tekivad. Need on tihti üsna abstraktsed. Proovide alguses kirjeldasin teistele üht hetke, kus ma kõndisin lapsevankriga mööda Kalamaja tänavat. Päike paistis, lumi sillerdas eriti ilusa nurga alt ja järsku ma tundsin, et see on parim koht, kus olla, ma olen väga õnnelik ja see on kõige ilusam asi, mida ma kunagi olen näinud. See trammitee, see puitaed, taamal veidi põlenud maja. Kuidas sellist hetke uuesti kunstivahenditega püüda? Me fantaseerisime, mis võiks olla sellise hetke ja tunde ekvivalent. Ja jõudsime selleni, et sellele vastab ehk kõige paremini armumise tunne ja seda tunnet on juba võimalik teatrivahenditega kombata ning edasi anda.
Lavastust iseloomustades olete kasutanud selliseid märksõnu nagu intiimsus, lähedus, isiklikkus. Kui aga mõelda etendumispaigale, siis Tallinna linnaruumiga seostuvad pigem lärm, distantseeritus, inimeste rohkus, visuaalne infomüra. Kuidas te sellistes oludes seda isiklikkust ja lähedust loote ja hoiate?
Piik: Minu jaoks ongi huvitav, et olles näitlejatega mõnel suuremal platsil, siis lava muutub tõesti suureks. Suuremaks kui teatris isegi. Aga hetkedel, mil kaks inimest kõnnivad kõrvuti, muutub lava jälle väga väikeseks. Põnev on jälgida, kuidas selline mastaapide varieerumine mõjutab näitlejaid.
Lill: Kui mõelda laiemalt, siis inimestevahelised intiimsed hetked ei pruugi juhtuda ainult kusagil nurgatagustes, väikestes ruumides, vaid väga intiimne hetk võib leida aset ka keset Viru tänavat – inimesed käivad edasitagasi, kõigil omad asjad ajada, omad jutud, aga kaks inimest võivad olla selle kõige keskel nagu oma mullis. Selliseid hetki otsimegi lavastuses.
Kui palju te jätate juhuse ja improvisatsiooni hooleks?
Piik: Minu algne mõte oli küll, et pärast seda, kui kaks tegelast on oma esimesed sõnad vahetanud, siis võiks minna kellegi juhusliku möödakäija jälgedes ja vaadata, mis edasi juhtub. Aga täpsemalt läbi mõeldes ei tundunud selline idee väga hallatav, nii et praegu oleme jätnud küll ruumi nii juhusele kui ka improvisatsioonile, aga püüame ikka enam-vähem jääda kindlatesse ajalistesse raamidesse.
Lill: Improvisatsiooni on vähem kui alguses planeeritud, aga ikka kõvasti rohkem kui keskmises teatrilavastuses. Nii tekstis kui ka marsruudi järjekorras on näitlejatele mitmeid kohti teadlikult lahtiseks jäetud. Ja tegelikult meist keegi ei tea täpselt, kuidas linnaruum hakkab kaasa mängima. Tallinnas on üsna keeruline kõndida nii, et ei kohta ühtegi tuttavat või ootamatult avastada, et jälle mõni tee on üles kaevatud. Näitlejad peavad tõesti kõigeks valmis olema ja suutma kiiresti kohanduda. Nii et väga hea kohaloluharjutus.
Lavastuses on üheks oluliseks käivitavaks põhimõtteks minna sinna, kuhu jalad viivad. Kas sellisel kõndimisel või uitamisel on ka teie endi jaoks mingi eriline tähendus?
Lill: Kindlasti. Ma ise väga igatsen sellist sinna-kuhu-jalad-viivad liikumist, sest ühel hetkel on igapäevaelu selline, et taolist sihitut ja otsese eesmärgita kõndimist saab ette võtta ainult välismaale minnes. Me ikkagi väga planeerime oma liikumisi selle järgi, kuidas oleks tõhusam, efektiivsem, kiirem. Inimestega kohtumiseks planeerime väga konkreetse ajaühiku ja oleks parem, kui selle ajaühiku sees jõuaks ära rääkida, mis südamel on. Tahaks korra sellest rattast välja tulla ja võimaldada meie tegelastel ja inimestel, kes meiega kaasa kõnnivad, võtta vabam hetk. Ehk inspireerib see ka teistel päevadel otsustavamalt selliseid hetki endale lubama.
Piik: Mulle ka tundub uitamine just sellepärast oluline, et see on eesmärgita tegevus. Isegi kui me teeme sörkjooksu või kõnnime, siis meil on pulsikell, et jälgida, kas ikka täidame treeningkava. Kui sihitul kõndimisel peab üldse mingi mõte olema, siis just see – see ei ole vahend millegi saavutamiseks. Uitama ei pea selleks, et olla tervislik, et saada täis sammude päevanorm, et hingata värsket õhku. See kõik kaasneb uitamisega nii või teisiti, aga see on asi iseeneses. Sellest on väga huvitavalt kirjutanud Oliver Burkeman raamatus „4000 nädalat. Surelike ajakasutus“: meil on väga vähe asju jäänud, mida me ei eesmärgista või ei püüa pidevalt ratsionaliseerida. Enamus asju, mida me teeme, on vahendid millegi saavutamiseks. Oleme ka aja muutnud vahendiks, mille kasutamise efektiivsust või raiskamist pidevalt jälgime. Aga oleme õnnelikumad, mida rohkem saame teha asju, mis ei teenigi mingit otsest eesmärki või mis ei ole vahendid mingi järgmise asja saavutamiseks. Uitamine on väärtuslik just uitamisena.
Lill: Marju Lepajõe ütles, et kõige suurem rõõm inimese elus on ilma sihita vaimne pingutus. Pingutus, mida me ei tee kasu saamiseks, vaid selle asja enese pärast. Meie lavastuse kontekstis on see sihitu kõndimine seotud ka sihitusega nende tegelastevahelises suhtes. Nii nagu nad täpselt ei tea, kuhu nad kõnnivad, siis ega nad ei tea ka seda, kuhu nad jõuavad oma suhtes. Kuhu need sammud lõpuks viivad.