Pille-Riin Purje, Postimees, 14.02.2024
Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad… Nood William Butler Yeatsi luuleread ongi jälle platsis, kui püüan sõnastada Priit Pedajase lavastuse «Lähenemine» järelmõju. Ehkki seda luuletust lausuti draamateatri väikses saalis hoopis teises Pedajase lavastatud iiri loos: Brian Frieli «Igatsuse rapsoodias» (2021).
«Lähenemise» õdus publikumagnet on kolme kursusekaaslase kokkusaamine: Hilje Murel (Anna), Harriet Toompere (Cora) ja Tiina Tauraite (Denise) lõpetasid 1998. aastal lavakooli XVIII lennu, kursuse juhendaja Priit Pedajas. Esietenduse põhjal tundusid kolme naise rollid mõneti ootuspärased, tuttavliku moega. Mark O’Rowe’i näitemäng mõjub üsna kummalisena, kuna mitte kui midagi justkui ei toimu.
Kolm naist, kel ühine minevik, kaks neist on koguni õed, saavad aeg-ajalt kokku. Kusagil kohvikus. Kohtutakse pooljuhuslikult ja kahekaupa, kolmandat mainitakse, välditakse, klatšitakse. Dialoogid kulgevad kuidagi sihitult, hõredalt, katkendlikult, kompavalt, räägitakse eimillestki. Krista Kaera tõlge toonitab triviaalsust, kuni tegelaste sõnavara ahtus hakkab närvidele käima: kui ikka mitukümmend korda kuulda sõnu «kuradi» või «kuradima» ja «hüva», muutub sünonüümitus üsna tüütuks. Liiatigi ei mõju selline sõnavalik eesti keeles kuigi orgaanilise ega kõnekeelsena.
Kui haarata võrdluseks kolme mehe sõpruse lugu selsamal näitelaval – Guido Kangur, Tõnu Oja (mõlemad lavakooli IX lend) ja Jaan Rekkor (X lend) Yasmina Reza näidendis «Kunst» (lavastaja Karl Laumets, 2022) –, siis tundub meeste dispuut ümber valge maali vaimukam, värvikam, vaimsem, isiksuslikum. Tõsi, sissemängimise aega ja nüansside lihvimist on vajanud ka «Kunst». Põhiolemuselt on aga lavalood ja mängureeglid võrreldamatud, vist.
Kuigi, kolmel naisel kohvikus viivleb kusagil taustal, igapäiste sõnade kohal ja all ja taga, oma valge maal, mille teema avaneb areldi, kiht-kihilt. Mälupildil, kuhu igaüks neist saamatuid kriipse veab, on tardunud kooliõde Emily oma põgenemiste, päästmatu üksilduse ja viimaks enesetapuga. Süütunde ja teadmatuse tumedad laigud imbuvad kaitsekihist läbi, aga pintseldatakse jälle hoolega üle. Nii nagu lavapildis lohutu hall vihm vaheldub värviliste veiklevate tulukestega, tänavavalgustusega.
«Lähenemise» kavalehel on ristsõna, mille tähendus selgineb naiste juttu kuulates ajapikku. Välgatab iselaadne huumor, mida võiks laval julgemalt, varjundirikkamalt serveerida. Just ristsõnast saab alguse eluvalede või ulmade kriipiv või lausa kõhe leitmotiiv. Hakkame saalis tasahaaval taipama, et need naised on sattunud ja jäänudki lõksu, enesepettuse surnud ringi, eluvalede karussellile tiirutama.
Sel taipamise hetkel muutub hoobilt loogilise(ma)ks ka veider asjaolu, et aeg aina möödub, aga naised ei vaheta riideid, ei muuda isegi aksessuaare. Nii ei saa ju reaalselt olla! Kuni korraga muundub kahtlaseks absoluutselt kõik, mida lavalt näha ja kuulda. Kõik need imetabaselt õnnelikud ja siiski äkitselt katkenud suhted, need ülelöödud ja mahajäetud unelmate mehed, need ebamäärased küllakutsed, ebasiirad kokkulepped, sinnapaika jäetud jällenägemised. Lõpuks tunduvad isegi koer ja laps, kes peaksid olema täitsa konkreetsed pidepunktid elus, üksnes luul.
«Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad;/Olen laotanud ulmad su jalgade ette; /Käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad.» (W. B. Yeats, «Ta igatseb endale taevakangaid», Märt Väljataga tõlge.) Aga kui ligiduses pole mitte kedagi, kelle jalgade ette oma ulmad laotada? Üksnes kohvikulaud tühjuses, ilma ettekandjata; üksnes läbiligunenud teepakike, mida tassis veel kord solgutada.
Kui dialoog teeb viimse puändika käänaku, võpatlevad meeled virgeks. Nüüd asetub pealkiri «Lähenemine» ühtäkki uude valgusse. Seniilsuse moonduvate värvide (v)algus? Surelikkuse teadvustamise hämar valgus? Üksik lõkketuli üleval mägedes, külmas pimedas öös? Lõpust saab alguse näitemängu saladus, mille kallal koduteel kannatlikult urgitseda, ristsõnale vastuseid otsides või vastupidi, ise küsimusi koostades.