Helen Pärk
Otsisin pikalt kahe lavastuse, Juhan Ulfsaki lavastatud „Teoreemi“ (Eesti Draamateater) ja Rainer Sarneti lavastatud „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ühisosa. Kaks erinevat ajastut, kaks erinevat kultuuri, kaks erinevat religiooni, kaks täiesti erinevat maailmavaadet. Mida nähtavat saab neis ometi olla ühist? Vastuse lihtsuses peitus selle võlu – mitmepalgeliselt esilekerkiv rahulolematus, tunne, mis väidetavalt tekitab apaatiat ja muudab inimese elu liigselt negatiivseks.
„Ülestähenduste“ Põrandaalune (Rain Simmul) ei ole rahul oma majandusliku seisukorraga. Ta on pahur, tunneb alaväärsust, kuid ei tee midagi selleks, et oma elu- ja olukorda parandada. Kogu maailm, või siis vähemasti toapoiss (Indrek Sammul), on süüdi tema kannatustes. Mõeldes toonase ühiskondliku korralduse ja klassisüsteemi peale, siis tänases mõistes oleks pidanud krooniliselt rahulolematu Põrandaalune kuuluma vähemasti väikekodanlaste sekka, sellele viitab toapoisi olemasolu, hoolimata isanda raskest majanduslikust olukorrast. Suhtluses omaaegsete koolivendadega on näha, et Põrandaaluse elustiil (teeseldud üleolek, samas lipitsev alandlikkus, rahapuudus ja pidev laenamine) ei ole tema klassile omane ning seeläbi on tema seltskond ka teistele vastuvõetamatu.
„Teoreemi“ väikekodanlik perekond osutub samuti rahulolematuks, hoolimata sellest, et erinevalt Põrandaalusest on neil väljatimmitud ideaalne peremudel (ema-isa-poeg-tütar) ning ülejäänud ühiskonnaliikmete silmis tunnustatud positsioon. Neil on turvaline ja ilus eluase (läikima löödud muru ja koonusjad elupuud), ilusad pereliikmed ja usinalt ringisibav teenijanna. Kuid ka nemad on igavlevad ja rahulolematud. Miks küll ometi?
Hoolimata moraalsest üleolekust oma pererahva üle on rahulolematud nii Põrandaaluse toapoiss kui ka väikekodanliku perekonna teenijanna (Teele Pärn). Toapoiss peab ümmardama kogu maailmaga rahulolematut virisejat, kes ei vaevu oma kitsikusest pääsemiseks midagi ette võtma. Kuid tema „õnneks“ Põrandaalune vähemalt märkab teda, kuigi silmaotsaski ei salli. Nad oleks justkui koos mõistetud väljapääsmatusse olukorda, vabatahtlikku vangistusse, seejuures moodustades vastastikku tugisamba. Eriti selgelt torkab silma see lõpustseenis, kui Toapoiss pomiseb palvet … on see siis enda, Liza või Põrandaaluse eest. Seda teab vaid tema ise. Teenijanna Teele on väikekodanliku perekonna silmis nähtamatu, võrreldav muruniitjaga. Muruniitjaks Teele ka kehastub, näidates sellel moel oma groteskse käitumisega staatust pererahva majapidamises. Oma ajastus (1960ndate aastate lõpp) elades ei takista teda näiliselt mittemiski rahulolematusest väljapääsu otsima, tal ei ole staatuslikke piiranguid nagu Põrandaaluse toapoisil 19. sajandi keskpaigas. Ometi ei tule ta oma rahulolematusega toime ning valib tagasitee, mitte edasimineku. Temast (ja tema armastusest) ei sõltu mitte midagi, maailm oma väikekodanlikkuses liigub omasoodu edasi, lükates väikesed ja jõuetud kõrvale, hääletuks hääleks, mida pole vaja kuulda.
Mõlemas lavastuses katkestab rahulolematuse tegelane valges. „Ülestähendustes“ on see Liza (Hele Kõrve) ja „Teoreemis“ Külaline (Liisa Saaremäel). Kui Liza, justkui imekaunis muinasjutu kuninganna, läheb Põrandaaluse juurde päästmist otsima, siis superstaari väljanägemisega Külaline osutub ise päästjaks. Kohtumine Lizaga bordellis on Põrandaalusele võimalus oma elu muuta, justkui taevane „märk“, kuid mees teeb valiku naasta oma rahulolematuse turvalisse rüppe. Kohtumisel Külalisega on elumuutev võimalus nii perekonnal kui ka nende teenijannal: perepoeg Peeter (Ursel Tilk) avastab enda seksuaalsust, pereema Lucia (Mari Abel) leiab taas oma ürgse naiselikkuse, pereisa Paul (Jaan Rekkor) vabaneb oma sisemistest valudest ning peretütar Odetta (Marion Eplik) saab täiskasvanuks. Hoolimata oma armastusest Külalise vastu on nende armastus väikekodanliku elustiili vastu tugevam. Teenijanna küll leiab peale Külalise lahkumist endas jõu sellest õlitatult toimivast masinavärgist eemalduda, kuid segadusse sattununa jääb talle lõpuks alles vaid hääletu karje. Kas kõigil ülejäänutel sillutavad muudatused teed rahulolematusest rahuloluni? Või siiski mitte …
Valdavalt on üks suurimaid rahulolematuse põhjustajaid igavus. „Teoreemis“ on igav kõigil pereliikmetel. Sukeldumine igavusse paneb üle mõtlema ja see omakorda kas paneb tegutsema või viib veelgi suuremasse kapseldumisse. Väikekodanlusega kaasnev igavus hakkab otsima endale väljundit. Lavaperekond igavleb juba väljakujunenud rütmis ning igasugune raamist väljamurdmine vajab autasu ja esiletoomist. Külalise sekkumine nende ellu on lihtsalt üks järjekordne igavuse peletaja, mis küll korraks viib neid tavarutiinist välja, kuid väikekodanlus imeb nad kohe enda sisse tagasi. Kuid kas nad ka midagi oma „seiklusest“ õpivad? Kibestumist täis igavuse käes vaevleb ka Põrandalune, ta unistab paremast elust, kuid unistustest kaugemale ta ei jõua. Võimaluse avanedes tõukab ta selle endast eemale ning sulgeb ukse, seda nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Mõlemas lavastuses otsitakse väljapääsu rahulolematusest ka läbi prostitutsiooni. Kui „Ülestähenduste“ puhul on see ühene ja selgelt esilekerkiv, siis „Teoreemi“ puhul mitte nii väga. Kui Liza on prostituut, kellega Põrandaalune kohtubki lõbumajas, siis Külaline on oluliselt keerukam natuur. Tema kohta ei saa öelda „prostituut“, kuid kui palju tema käitumine siis erineb? Või on küsimus vaid klassivahes? Tema positsiooni defineerimises? Külaline saabub, elab pererahva kulul, pakub neile kõigile personaalset meelelahutust ning lahkub alles siis, kui tema töö on tehtud. Ta ei oota suuri tundeid, keegi ei eelda temalt paigale jäämist.
Läbi rahulolematuse võib näha lavastuste vahel veel ühte sarnast joont – alateadlikku iha kättesaamatu järele. Põrandaalune ihaldab perekonda, väikekodanlik perekond muutusi. Hetkeks on kättesaamatu käeulatuses – ühel juhul on see Liza, teisel juhul Külaline. Kuid paraku, kui see kättesaamatu unelm on korraks kätte saadud, siis on järg taas rahulolematuse käes. Ajutistele naudingutele järgnevad taas uued kannatused ning järgmine soov millegi kättesaamatu järele. Maailm liigub mööda spiraali, alates üksikisiku tasandist.
Matemaatikas on teoreem väide, mille õigsus tõestatakse loogilise arutlusega, tuginedes aksioomidele (teistele väidetele ilma tõestuseta aluseks võetav väide, endastmõistetav tõde) ja varem tõestatule. Lavastus „Teoreem“ tõestab mängleva kergusega väikekodanlikku olemust tuginedes üldtuntud argumentidele, jõudes oodatud tulemuseni – väljakujunenud maailma ei ole lihtne, kui mitte võimatu, muuta. Sama saab väita ka lavastuse „Ülestähendusi põranda alt“ – muutusi endas ja oma elukorralduses on võimalik teha ainuüksi vaid neil, kes seda soovivad. Kokku võttes võibki neid kahte lavastust võtta ühe suure teoreemina: „Ülestähendusi inimeseks olemisest“.
Tekst on valminud loovkirjutamiskooli Drakadeemia kursuse “Etenduse analüüs: Ülestähendusi inimeseks olemisest” raames. Kursus toimus 18.01.–24.03.2024. Kursuse juhendaja oli Madli Pesti ja osalejad Anneli Jürgens, Ege Ello, Riina Muuga, Helen Pärk, Varja Arola, Anneli Leinpere, Evelin Tobre, Kaie Mölter, Liis Sein, Heli Reimann ja Mari Rostfeldt.