Janar Ala, Postimees, 31.05.2024
Maria Faustil ilmus uus plaat – tema viieteistkümnes. Praegu loob ta juba muusikat Draamateatri suurlavastusele «Rahamaa» Tartus.
Kopenhaagenis elav Faust ütleb, et pole ammu nii pikalt Eestis olnud. Isegi televiisori on jõudnud siin lahti teha ja näha, et saated on samad, mis 22 aastat tagasi. Revolution will not be televised, nagu laulis klassik.
Kohtume Tartus. Päike paistab, liigagi. Kuna tunneme teineteist, otsustasime sinatada.
Oled nüüd üle nädala Tartus olnud. Mis suhe sul selle linnaga on?
Absoluutselt mitte mingit suhet. Ma ei ole siin just ülearu mänginud ja puuduvad perekondlikud sidemed. Viimasel ajal olen õnneks jälle nagu rohkem sattunud – Jazzkaar aprillis ja nüüd Draamateatri lavastus. Olen üllatunud, kui imearmas see koht on.
Olen samuti kuulnud Tartu kohta häid sõnu. See on vist näide sellest – äkki naljaga pooleks, äkki mitte –, kuidas Reformierakonna valitsemine on parem kui Keskerakonna oma. Kui võrrelda Tallinnaga.
Ma ei tea, kas see on erakondlikust juhtimisest, aga Tartu on päris Eesti linn. Tallinnas on viimasel ajal üpris halb olla. Kesklinn on lihtsalt kole. Eks see ole ka muidugi tingitud nendest teedeehitustest ja väga halvast liikluskorraldusest. Pole õhku, mida hingata, ja on pidev oht, et sind aetakse alla.
Kui mujal suurlinnades läheb elu rohelisemaks ja perekesksemaks, siis Tallinnas on toimunud midagi vastupidist. Pisut nagu televisioon ja naisteajakirjad, kus pole samuti midagi muutunud. Samad saated, samad teemad, samad staarid, kes ajavad suures osas sama juttu.
Sind ei ole neisse kogu pere jutusaadetesse kutsutud?
Ei ole, siis ju m***id lendavad (naerab, teeb Saaremaa hääldust – J. A.) ja vaatajanumber langeks. Ma ei oleks elu sees arvanud, et kui filmis naine suitsetab ja joob (räägime Kaupo Kruusiaugu dokist «Machina Faust» – J. A.) kasvõi ainult ühes kaadris, siis ajab see inimese vihale.
Kas on ajanud?
Mingi osa inimesi võttis vaevaks väljendada, milline õudne labane naine ma olen. Ropendasin küll ühe korra, tuleb tunnistada, ja ma ei leia, et see oli ülearune. Imelik on mõelda, et kogu aeg tuleb igasugustest kanalitest neid päris roppusid asju ja siis suitsetav ja veini joov naine on äkki tohutu probleem. Aga peaasi, et räägiti ja saadi ennast maha laadida. See on põhiline ja teeb head meelt.
Praegune plaat on tehtud Jazz Catastrophe’iga. Sul on üldse palju projekte: Sacrum Facere, Jazz Catastrophe, Machina jne. Neid vist bändideks ei saagi nimetada?
Ei saa. Need on kõik mu nimed, mis kannavad eri helikoode ja ideid. Nii olen kõige vabam ja saan oma väljendusvajaduse rahuldatud. Ma ei kujutaks ette, et teeks ainult Sacrum Facere sotsiaalkriitilist introvertset muusikat.
Muide, varsti tuleb Sacrum Facere uus plaat välja. Toimetan seal edasi oma hierarhia ja vägivalla teemaga.
Kuidas sa neid koode kirjeldaksid?
Sacrum Facere näiteks on nagu uuriv ajakirjandus. (Naerab.)
Läheb mingisuguse teema sisse ja kannab sügavamat ühiskondlikku joont. Sacrum Facere järgib üpris rangelt kunagi loodud helikaarti ja sellele vastavat arranžeerimisstiili. See sisaldab mingisugust keskpunkti, mis sümboliseerib minu jaoks keskset teemat – tulevasel plaadil on kesksel kohal väike trumm, mis sümboliseerib diktaatorlikku maailmakorda. Eelmisel plaadil «Organ» oli keskmes orel, esimesel oli kannel.
«Organi» puhul huvitas mind inimese suguhormoonide mõju iseloomule ja käitumismustrile. Täpsemalt naise roll tänapäeva ühiskonnas, kus naist ei saa vaadata ainult kui taastootjat.
Miks mina olen mina? Kui palju on minus mind ja kui palju on see DNA, traditsioonid, maailmakord, perekond, haigused jne. Või mõjutavad minu otsuseid ka suguorganid ja hormoonid? Naljakas, et me vahel unustame selle osa.
Minu kehas on vähe östrogeeni. See, kuidas ma mängin või olen, ei tulene ainult DNAst ja eelpool nimetatud asjadest. Mu karakter on tingitud ka sellest, et mul üks organ ei tööta – see mõjutas mind ja minu teekonda.
Vahepeal võtsin mingeid ravimeid, mis andsid östrogeeni juurde – taipasin siis, et olen täiesti teistsugune inimene. Hommikul kell 7 olid küüned lakitud. Ostsin auto. Olin kogu aeg hästi heas tujus ja veidralt hajameelne. Mu tollasele abikaasale läks see väga peale.
Küsimus pole selles, kas see on naisele östrogeeni tõttu omane või mitte, aga lihtsalt mulle omane hormonaalne tasakaal läks paigast ära.
Kuidas sellise muusikavälise teema puhul sul kirjutamine käib? Nendest hümnidest saan aru, seal on muusikaline teema, aga kui on mingi mittemuusikaline teema – kasvõi naise rolli muutumine ühiskonnas. Pole ju nii, et istud maha, paned traktaadi kirja ja siis tõlgid selle muusikasse?
Minu meelest ma just seda teengi – tõlgin emotsioone muusikasse. Miks mul on õudselt huvitav Draamateatriga teha? Just see tõlkimine.
Lavastus ei räägi ju raha pesemisest, see räägib inimesest ja tema patust. Ahnusest. Ja ahnusel on oma kõla. Ahnus on väga mitmekihiline pahe. Ahnuse algus on loogiliselt võttes puudus, aga see ei lõpe ju seal. Rikas tahab alati rikkamaks saada.
Samamoodi on mu jaoks huvitav viha. Kust tuleb pime viha? Viimasel ajal olen mõelnud, et kust tuleb see, et inimestele ei meeldi, kui kellelgi läheb hästi, et nad tunnevad tohutut viha. See pole kindlasti mingi uus teema, aga kuidagi mõte seal korra käis.
See on keeruline asi jah, kui kellelgi hästi läheb, parem on, kui ei lähe. Üks Moskvas õppinud Eesti režissöör rääkis, et filmirahvas tuli aeg-ajalt kokku ja vaadati kolleegide uusi filme. Esimesed kümme minutit oli olnud saalis väga tõsine ja ootusärev vaikus, aga siis toimunud tuntav lõtvumine – kui saadi aru, et tegu pole geniaalse teosega.
Olen tähele pannud, et vahel inimesed ootavad, et ma kuskil koperdaks. No tuli see roppus, saab kinni hakata! Ja kui koperdad, siis nagu rahunetakse, et nüüd saab puhata. Et ta on tegelikult üks mõttetu tüüp niikuinii. Asi on selles, et me ei tea kunagi, kuidas asjad tegelikult on. Välja paistab artisti juures tavaliselt ikka saavutus. Ma ei postita ju Facebooki, et nädal aega oli kõht lahti või et kolm kuud järjest muutusid kõik asjad mu käes šitaks. Loeb see, et ajad selja sirgu, neelad häbi või mistahes pärssiva emotsiooni alla ja… up-up-up!
Mul ei ole muidugi ammu olnud aega mõelda, mida teised mõtlevad või teevad. Kui endal on palju teha ja huvitav, siis ei pane teisele pahaks, et tal läheb hästi.
Kui palju sa kolleegide tegemisi jälgid?
Ikka väga jälgin.
Teeb see sulle pigem rõõmu või muret?
Kui miski praegu muret teeb, siis see, et esoteerika on jõudnud jõudsalt kontserdiprogrammi. Mitte midagi uut, eks ole. Inimesed vajavad lohutavaid asju enda ümber – on see siis piibel, kirik või gongid. Isegi kui see ei aita, aitab see ikkagi. Ei ole kohtumõistja. Vahel aitab kasvõi see, et teed endale välja. Premeerid end ja oma hingekest.
Panen tähele, et aktuaalsed on mingisugused koolitused, kus lubatakse mingit sorti vabastamist, vaata et uuestisündi. Sinna juurde seksijutt ja mingisugune pidev naiste vabastamise teema… väelaulud. Minu meelest kõik muusika on väelaulud.
Võib ju naerda, et inimesed ostavad kivikesi ja kuulikesi ja usuvad nende tervendavasse mõjusse. Jumala eest – las ostavad. Aga kui see tuleb muusikasse, siis kuidagi häirib. Igal juhul peaks muusik olema väga ettevaatlik end selliste teemadega siduma. Võiks mõelda, mis jääb sinust loojana alles. Elu ju jätkub, aga muusika jääb alles. Nii nagu jäid punalaulukesed – mitte just heas mõttes.
Mõni teeb seda ehk ka kuidagi südamest, sest arvab, et ongi õige asi.
Ei, see kõik on seotud rahaga. Me ei ole enam keegi muldpõrandavaene, aga tahame elada standardile vastavalt.
Käisin pühapäeval maal poes. Möödusin ühest majaõuest, kus raadiost mängisid Terminaatori, Smilersi, Singer Vingeri hitid. Inimesed tegid ka tööd, või ei tea, mida nad seal tegid, kõndisid niisama ringi, sest mis sa ikka pühapäeval teed. Mõtlesin, et kui nad oleks sinu viimast plaati kuulanud, siis nad a) ilmselt poleks teinud tööd, b) ilmselt oleks naabrid läinud kaebama.
Maria Faust ei ole kindlasti mitte taustamuusika ja ta on ka niimoodi loomulikult kujunenud ja hiljem disainitud. Teen küll nii, nagu torust tuleb, see tähendab, et olen intuitiivne looja, aga minu huvi on ju, et inimene ikkagi jääks kuulama.
Peab olema ka psühholoogiline oskus suunata, luua pinnas, et kuulajal tekiks oma lugu. Selleks on vaja, et muusikas oleks piisavalt pausi, et konks haakuks ja kuulaja mõte hakkaks kulgema omi radu.
Muusika loomise osa on kuulda seda, kuidas see kõlab publikuga koos. Ka kodus plaati kuulates. Ka see on publik. Muusika võib panna inimesed marssima, end vabaks laulma. Seepärast need diktaatorite armastatud marsid mind huvitavad.
«Mothi» (e.k ööliblikas) saadab sõnadesse pandud lugu sellest, kuidas tehisvalgus ööliblikaid fataalselt enda poole tõmbab. Kui riskantne on muusikale sõnaline lugu juurde kirjutada, sest see hakkab kuulajat kodeerima, juhib arvustaja kindlale rajale.
Niikuinii kodeerib. Pean PR-teksti saatma ja suur osa muusikast kirjutavaid inimesi ei kuula niikuinii seda plaati. Suur osa neid, kes tegelevad kirjutamisega, ei süvene sellesse. Pole aega ega tahtmist. Samas mingi nõudlus tekstide järele nagu on ja ilma PR-tekstita ei võta sind keegi jutule.
Olen püüdnud eellugu PR-teksti panna nii vähe kui võimalik. Samas pole ju ka halb, kui tead, mis kunstnikku inspireeris või miks see tuli. Tegelikult see plaat ju ei räägi ööliblikatest ja positiivsest fototaksisest. Arvan, et kes plaati on kuulnud, seda ka aimab. See on väga isiklik plaat ja räägib armumisest.
Ma ei keskendu siin ühiskonna probleemidele, vaid enda valule ja mustritele. Materjal, mis minust tol hetkel tuli, oli mu jaoks piisavalt tugev, et panna see elama ja jäädvustada. Ma ei tegele kunagi mingite kaabetega. Mis jääb üle, läheb prügikasti – ilma kahetsuseta.
Iga detail on siin läbi mõeldud ja sümboliseerib mingit mustrit, mis on inimesele ehk minule omane. Sellepärast ma selle «Mothiks» nimetasin. «Moth» on kood ja räägib inimeste käitumismustritest ja mustritest väljumise võimalikkusest või võimatusest. Igaühel on oma kood ja igaüks suuresti järgib seda. Kes kutsub seda saatuseks, kes ettemääratuseks, aga see on ilmselt ikkagi lihtsalt harjumus.
«Moth» tundus mulle millegipärast nagu rokiplaat, millegipärast tahtsin seda sellise koodiga kuulata. Võib-olla kitarr mõjutab.
Ta on seda ka. Kriitikud on seda nimetanud ka postpungiks. Eks see ongi huvitav kaja. Igal kuulajal seostub see millegagi, mida ta on kuulnud.
Kooslus on saksofon, kitarr ja trummid, aga trummid ei kõla üldse rokilt siin.
Kitarr ega saksofon ju samuti mitte. Kitarr vahepeal küll tegelikult kõlab, meenutab King Crimsoni vms. Aga äkki selline ongi ideaalne rokk, selline, mis ei kõla nagu rokk? Ja ideaalne džäss siis selline, mis ei kõla nagu džäss?
Ma ise arvan, et polegi nii meloodilist plaati varem teinud. Väga dünaamiline ja emotsionaalne. See peaks olema super easy-listening, aga juba on kuulda olnud, et tulevat raskelt kätte.
Keskel on üsna vabaimprovisatsioonilised lood. Kuigi vahel, kui öeldakse millegi kohta free, võib see olla hoopis ütleja mõttelaiskus või teadmiste või kujutlusvõime puudumine.
Ei ole vabaimprovisatsioonilised, suur osa kirjas. Võtsin aluseks kaanoni ehk kaja.
Oma viimaste õpilastega – enam ma küll ei õpeta – katsetasime hästi palju kaanonit, nihkesolemist, eri dimensioonidesse peegeldumist – seda, kui huvitav tööriist see on. Sama materjal, aga nihkes, kasutasin seda plaadil läbivalt.
Tundub ju, et on puldist peale pandud kajaefekt, aga tegelikult mängid kogu aeg naturaalselt peale, sekund, võib-olla kaks hiljem – teemad on tagurpidi, peeglis, ja niipidi kogu aeg kostavad. Harmooniat ei pidanud kirjutama, sest see tekkis sinna. Eks seda on palju tehtud – Steve Reich jpt, aga ma tegin omas kastmes. Ja loomulikult on seal vabaimprovisatsiooni, kohti, kus saab natuke lennata.
Mis muusikat sa ise kuulad praegu? Mõned muidugi kibedal tööajal ei jaksagi midagi kuulata.
Kuulan küll. Ma ei pea enam helidieeti. Pole vajadust. Praegu kuulan meeletult palju shoegaze’i. Polegi vist varem sellist perioodi olnud. Blonde Redheadi viimane plaat väga meeldib, kuigi ma ei teagi, kas see on shoegaze. Slowdive’i uus plaat. Vanad bändid, kes on teinud nüüd väga küpsed plaadid. Meredith Monki kontserdil käisin. Mind pole ta varem kunagi kõnetanud, aga nüüd sain aru, miks – ta on väga teatraalne.
Kas sind häirib teatraalsus muusikas?
Ei, aga ma ei saa seda plaadilt kätte. Tema plaatidelt vähemasti mitte. Ja plaadifirma ECM ka kuidagi temaga kokku ei käi. Praegu panin ka plaadi peale – ei kõnetanud, aga live’is väga kõnetas.
Džässi olen ka hakanud jälle kuulama.
Vahepeal ei kuulanud?
Põhivoolu kuuluvat vahepeal väga ei kuulanud.
Mis on põhivool? Kas John Coltrane on põhivool?
Ole nüüd! Ma mõtlen alati selle peale, kas muusika on innovaatiline. On vaja neid, kes kannavad traditsiooni, aga igaüks, kes on olnud või on maailma džässis suur nimi, on teinud ka midagi innovaatilist. Seda järele teha on raske, see on ajastu asi. See ei ole põhivool. Džässi põhivool on standardite mängimine. Seda saab endiselt teha innovaatiliselt, aga siis pole see enam põhivool.
Suured nimed said vist mingil ajal otsa.
Sest aeg ei ole see ja džäss ei ole enam see. Raha ka kadus džässist kuhugi. Enam pole neid Duke Ellingtoni bigbändi ronge, mis mööda Euroopat ringi sõidavad, perekonnad peal. Oleks veider, kui meil oleks kõik endiselt Mozartid. Muusika areneb koos ühiskonnaga.
Džäss oli kunagi nagu popmuusika. Kas Kamasi Washington kõlab sinu jaoks džässina?
Eks ta ju kõlab ka.
Easy-listening on ta ka. See elektroonika ja tohutu üleprodutseeritus seal. See on juba midagi muud, arvan, et see on džässielementidega popp. Samas õnneks ei ole see minu töö, et neid nimesid leida ja panna.
Mingeid asju ma džässist ei taha kuulata, mingeid asju kuulan, aga saan aru, et ise ma ei saaks seda kunagi mängida, sest tean, et mul ei ole seda joont või annet. Ma ei mängi bebop’i, kuigi teoorias olen selleks võimeline.
See oleks mingisugune stilisatsioon, kui sa mängiksid?
See oleks täielik handicap, ma ei tule ju muusikuna bluusi pealt. Aga arvan, et ise olen ka ikkagi džäss.
Aeg-ajalt pean selle terminoloogiaga ikkagi kokku puutuma. Kui näiteks istun kuskil žüriis ja on vaja auhinda anda, siis keegi tõuseb püsti ja ütleb, et kuulge, see ei ole ju üldse džäss – selleks et koristada mingi hulk inimesi ära –, aga aru saamata, et džäss on stiil, mis areneb kogu aeg edasi. Mis džässist džässi teeb? Improvisatsioon kindlasti. Kuigi kõigis džässilugudes ei ole ju improvisatsiooni, nii et kuidas ta siis džäss on. Siis tulevad järgmised asjad, mis määravad selle džässina.
Kuulasin kunagi kedagi džässtrummarit ja leidsin, et see on ülim kunstivorm. Sa olid nõus. Miks sa nõus olid?
Väga. Võin ükstapuha kelle oma bändist välja vahetada ja saund jääb samaks, jääb minuks. Kui vahetan trummari välja, on terve helikeel kohe teistmoodi. Trummiga saad hästi palju juurde anda, aga ka tohutult palju ära võtta. Halb trummar on needus.
Õnneks on mu ümber trummareid, kellel on tohutult hea mälu, nad vaatavad korraks mu nooti ja asi on selge. Kõige paremad trummarid on ikka muusikute absoluutne koorekiht, sest neil on võime olla nagu dirigent, valdavad enamasti kõiki teisi pille, on tugevad harmoonias ja loovad ise muusikat. Neid leidub.
«Muusikanõunike» saates, kus hiljuti külas käisid, mainisid, et Eestis pole väga improvisatsioonitraditsiooni.
Ei ole. Aga see on OK. Eesti on väike, kuidas sa teed siin nišimuusika koolkonda? Huvilisi ja mängijaid on vähe. Mis ei tähenda seda, et siin ei leiduks häid improviseerijaid. Meil on klassikaline haridus, aga minu jaoks jääb see ikka väga kuivaks.
Mu jaoks improvisatsioon ei ole kuiv, sest see on koht, kus ma olen emotsionaalselt vaba. See on eksisteerimine, olemine, see, kuidas ma hingan, millised mu mõtted on, reaktsioon ümbritsevale. See on selline molekulaarbioloogia. Mu improvisatsioonihuvi algas Derek Baileyga ja tema on minu jaoks siiani über.
Free jazz’i politsei muidugi ütleb, et see pole üldse hea.
Mulle meeldibki vist kõige rohkem selline muusika, mis oleks nagu ilus, aga on natuke kole ka.
Derek Baileyga sain aru, et suur osa muusika maagiast toimub meie peas, mitte plaadil. Ma kuulsin asju, mida seal polnud. Sama efekt toimib ilmselt kõigi kuulajatega. See on rohkem kui ilus ja kole, see on kogu meie eksistents. Nüüd tean, et see ongi põhiline ja hea improvisatsiooni tunnus.
Äkki ma sõnastasingi nüüd ära, mis on minu jaoks hea impro?