Andrei Liimets, Eesti Ekspress, 09.06.2024
„Rahamaa“ hoidub kategoorilistest moraalsetest hinnangutest. Seda võiks pidada autoripositsiooni nõrkuseks, ent ka lavastaja Toompere juuniori tugevuseks, kirjutab Andrei Liimets.
Tähtede seis on „Rahamaa“ õnnestumiseks enam kui soodne. Draamateater on pälvinud kunstilise juhi Hendrik Toompere juuniori tuleku järel üha uusi ja uusi kiidusõnu, saalid on välja müüdud, julgus teha suuri ja ambitsioonikaid asju üha kasvanud.
Tartu 2024 kultuuripealinna tugi pakub samal ajal võimaluse võtta ette veelgi suuremalt kui tavaliselt võimalik – võib-olla suuremalt, kui ühegi lavastusega NO99 legendaarsest „Ühtse Eesti suurkogust“ saati. Teema – rahapesu ja idanaabri oligarhide varanduse puhtaks küürimine teel läände – on valusalt äsjane ja veelgi valusamalt tänane.
Šveitsarskaja, peterburskaja, ofšornaja – „Rahamaa“ on aasta teatrisündmus
Nii kihab Tartu Kammivabrik juba enne esietendust. Suursündmusega kaasneb naaberhoones vääriline kõrvalprogramm – avapäeval vestlevad rahapesu tippspetsialist Vadim Kleiner ja Eesti uuriva ajakirjanduse käilakuju Holger Roonemaa. Kiirelt käiakse läbi intrigeeriva teemaga seotud leksika – Magnitski, miljardid, offshore, krüpto, Panama paberid. Neil teemadel on räägitud palju, iga korruptsioonilohe maha löödud pea asemele kasvanud aga mitu uut.
Vähemalt sama paeluv on küsimus, kuidas keerulistest terminitest ja skeemidest koosnev finantsmaailm laval elama panna. Kuutsadat inimest mahutava saali ette on selle tarbeks ehitatud mitu liikuvat moodulit, mis täidavad suure osa ajast pangakontorite, aga ka näiteks peategelase lapsepõlvekodu ja Tigutorni tipus asuva eluruumi rolli. Lava kõrval on viieliikmeline bänd, selle kohal hiigelsuur videoekraan.
Just viimasest nähtav tekitab pea esimesest hetkest tunde, et vaataja on kindlates kätes – niivõrd efektne on juba esimene kaader, milles Tõnis Niinemetsa kehastatud peategelane Artur enda ja seeläbi õigupoolest kogu noore riigi lugu rääkima asub. Üheksakümnendate Annelinnast jõutakse nii Austriasse, Moskvasse, pangakontoritesse kui ööklubidesse ja lõpuks kogu maailmas vastu kajanud Danske panga skandaalini.
Rohkem kui teater
„Rahamaa“ edu aluseks on tõik, et see ei ole üksnes lavastaja Toompere, vaid tõepoolest väga mitme väga andeka inimese nägu lavastus. Neist igaühe panuseta oleks keeruline samasugust tulemust ette kujutada, Kristjan Suitsu hiilgavast lavakujundusest Priidu Adlase fantastiliste valguslahendusteni, mis peavad ühtaegu toetama nii teatrit kui filmi.
Lavastuse ajuks on dramaturg Mehis Pihla, kellele see pole sugugi esimene kord surkida vastuolulises ja poliitilises teemas. 2018. aastal valmis tema ja Toompere juuniori käe all metsadebati poolusi kaardistav „Metsa forte“. Seekord on ta intervjueerinud kümneid asjaosalisi ja eksperte, et teha endale selgeks panganduse ja rahapesu keerdkäigud ning nurgatagused.
Tulemuseks on äärmiselt muljetavaldav, tihe, eraldi lugemist vääriv käsikiri, mis kubiseb nii harivatest faktidest kui ka vaimukatest vestlustest. „Meie pank on kindel nagu „šveitsarskaja“, lähedane nagu „peterburskaja“ ja salajane nagu „ofšornaja“. Kui Nokia on Connecting People, siis meie oleme Connecting Dollar,“ kirjeldab üks tegelastest.
Kuigi „Rahamaa“ kestab kolm ja pool tundi, joostakse selle jooksul läbi sedavõrd palju tegelasi ja sündmusi umbes kahe aastakümne jooksul, et erilisi hingetõmbepause ei teki. Nõudlikumal vaatajal võib seevastu tekkida igatsus suurema tõlgendusruumi järele – ilmselt ka esimesed, eeldatavalt vaimustunud arvustused suuresti kordavad üksteist –, sest peidetud allteksti justkui pole. Kõik, mida tegijad teema kohta öelda tahavad, on laval näha ja kuulda.
Maria Faust astub Anne Veski kingadesse
Sügavust annab „Rahamaale“ hoopis Taanist – laval kõvasti vatti saava Danske Banki kodumaalt – kohale meelitatud helilooja Maria Fausti muusika. Kui laval toimuva energiat tahaks võrrelda rock-kontserdiga, siis just Fausti rohkelt leidlikke helilisi viiteid ja detaile segav džäss lisab toimuvale isiku- ja salapära ning meeldejääva rütmi.
Mõnikord öeldakse, et muusika on lavastuse või filmi puhul hea siis, kui ei tõmba endale liialt tähelepanu. Fausti muusika kindlasti tõmbab, kuid ilma tõmbamata seda liialt ära ülejäänud lavastuselt.
Elav muusika on niivõrd orgaaniline osa toimuvast, et bänd (lisaks Faustile Mads Hyhne, Oscar Andreas Haug, Toomas Oskar Kahur, Ahto Abner) saab vahepeal koguni laval ringi liikuda ning seal toimuvat veelgi elavdada. Säärast peoatmosfääri loomist laval ei mäleta juba mainitud NO99 aegadest saati, üks muhedamaid momente on aga Fausti astumine Anne Veski kingadesse.
Kaabukergitusena NO99 pärandile „The Rise and Fall of Estonia“ kujul mõjub ka suur videoekraan, millelt toimuv eriti efektne välja paistab. Mööda lava jooksevad ringi operaatorid Ivar Taim ja Péter Kollányi. Videopilt pole „Rahamaas“ lihtsalt visuaalne kohatäide ega moevool – vaataja ees rullub otseülekandes lahti pildikeelelt otse maailmaklassi kuuluv film või telesari. Pole paha, kui teatriproduktsiooni õnnestub videorežissöörina kaasata Eesti ühe viimaste aastate suurima filmi „Kalev“ lavastaja, vägeva teleülekannete pagasiga Ove Musting.
Korraks võib tekkida tunne, justkui olekski vaataja sattunud „Panga“ võtteplatsile. Ekraan tõmbab sedavõrd suure osa tähelepanust, et vormipuritaanlikkuse korral on õigustatud küsimus, mis roll on selles kõiges üldse teatril. Pilk püsib niivõrd tugevalt seal, et lava ise läheb vahepeal meelest.
Vaid parimatel hetkedel, nagu pulmastseenis, toetavad kaks visuaalset plaani teineteist ideaalselt. Kodusel ekraanil vaadatuna võiks see kõik mõjuda aga ühe stiilse tööna paljudest, erakordseks muudab „Rahamaa“ just võimalus vaadata üht suurepärast sarja lahti rullumas koos kuuesajapealise publikuga näitlejate energiast täidetud ruumis.
Samade valikuteni oleks võinud jõuda igaüks meist
On see taotluslik või ei, ent vaate niivõrd kaheks lõikamine lisab „Rahamaale“ ühe võtmekihistuse. Allpool paistab justkui elu ise koos kõigi oma traagelniitide, ebatäiuslikkuse, tehniliselt ülikeeruka lavastuse puhul peaaegu paratamatute väikeste koperdamistega. Ekraanile jõuab sellest aga oluliselt kitsam, valitum, stiilsem, veetlevam osa – niivõrd stiilne ja veetlev, et ei saa teisiti, kui moraalselt õõnsatele tegelastele, eetilistes kategooriates suisa mitte mõtlevatele tegelastele kaasa elama hakata.
Kui „Pank“ lõi omaenda ambitsioonide all vaaruma ning distantseeris tegelasi kunstipüüdluste tõttu vaatajast, siis „Rahamaa“ toob nad lausa ebamugavalt lähedale. „Kõiges on süüdi see, et me olime vaesed,“ alustab Artur. Ühest Annelinna korterist algav lugu võtab tubli tunni, et üldse pangakontorite melusse jõuda, ent näitab, kuidas kaootiliste üheksakümnendate vaimsest alaväärsus- ning majanduslikust ilmajäetustundest võinuks samade valikuteni jõuda sisuliselt igaüks meist.
Tõnis Niinemets väärib Arturi rolli eest kõiksugu näitlejapreemiaid. Mitte üksnes pole ta laval enamikus stseenides, lisaks tuleb tal ülimalt tekstitihedas ja tempokas lavastuses mängida kiirete vaheldumistega erinevaid ajajärke ja vaimuseisundeid ning seda kõike kaamera armutus läheduses. Kui näiteks Draamateatri suurhitt „Lehman Brothers“ nõudis näitlejatelt veelgi vägevamaid tekstilisi kuulipildujavalanguid, siis seal said kolm näitlejat mängida suuresti iseennast. Niinemets on aga tegemas läbi märkimisväärset pööret karjääris.
Loonud aastaid Duracelli jänese ülevoolava energiaga koomiku kuvandit, on Niinemets võtnud pärast Draamateatriga liitumist üha nõudlikumaid rolle, nagu Mozart „Amadeuses“ või nimikangelane mulluses „Onu Bella tähestikus“.
Kui alati pole ta olnud tõsisematel hetkedel üheselt veenev – näitlejal on ikkagi kerge naasta sisse harjunud maneeride juurde, lubada suunurgad tuttavlikult pisut ülespoole –, siis „Rahamaas“ on laval uus Niinemets. Jätkuvalt võimeline mängima noorusliku uljusega välja situatsioonikoomikat, kuid pulseerimas pealaest jalatallani sisemisest pingest rikastumise teekonnal, täidetud väsimuse ja vaikiva kahetsusega tagasivaatehetkedel, kordamööda lootusrikas ja kalk.
Vägevas hoos on kogu ansambel – eriti võluvalt paheline Karmo Nigula Arturi mentori Oliverina, Inga Salurand vampnaiseliku suhtehaldur Anjana, ülimalt paindlik Taavi Teplenkov mitmes rollis ja Gert Raudsep panga direktorina. Pisut välja langevad ansamblist karikatuursemad rollid Nikolai Bentslerilt ja ülemängitud belglane Christopher Rajaveerilt, ent säravaid hetki jagub kõigile.
Finantskolonialismi jäljed
„Rahamaa“ hoidub kategoorilistest moraalsetest hinnangutest. Seda võiks pidada autoripositsiooni nõrkuseks, ent ka lavastaja Toompere tugevuseks. Originaalseks on lavastust keeruline pidada, tegemist on Eesti versiooniga niivõrd tuttavlikust tõusu ja languse, uhkusega upakile, pika iluga pillini jõudmise loost, „Lehman Brothersist“, Martin Scorsese „Wall Streeti hundist“, Adam McKay „Suurest valest“. Üksnes vannis šampanjat rüüpava ja aktsiaturge selgitava Margot Robbie asemel on siin Raimo Passi kiire ülevaade Eestis lokanud rahapesust juba Pätsu ja Laidonari aegadel.
Oskusliku laenajana tõestab Toompere taas, et oluline pole, kust sa võtad, vaid mida sellega teed ja kuhu edasi viid. „Rahamaa“ on teater laiale publikule ja meelelahutus selle parimas mõttes, andmata seejuures grammigi järele sisus. Mitte intellektuaalne, aga intelligentne.
Kui rahapesuskeemidesse on olnud mässitud ka maailma parim jalgpallur Lionel Messi, siis vutitreenerite analoogiana pole Toompere juunior ehk innovaator nagu Pep Guardiola, küll aga suurepärane tiimi kokku tooja ja talentidele ruumi looja nagu Carlo Ancelotti.
Samamoodi suudavad Toompere ja Pihla kokku põimida mitu tasandit. See on ühe Tartu poisi lugu, aga ka terve Eesti ja terve ajastu lugu. Energiline sissevaade kiire rikastumise adrenaliiniküllasesse maailma. Nukker pilt end üle riigipiiride uuristavast rahapesust, mis toetab kuritegevust, relvakaubandust, autokraatlikke režiime. Ja ühe iroonilise kihina ka nõrgendab viimaseid, nagu tegelased poliitiliste majandusintriigide keskele sattununa avastavad. See on klassikaline lugu inimlikust ahnusest, aga ka millestki hoopis vähem kajastatust – kaasaegsest finantskolonialismist.
Eesti poliitilise teatri tüvitekstiks on Jaak Printsi ülesastumine „Ühtse Eesti suurkogu“ valimiskooli klipis, kus selgitatakse erakonna peasekretäri rolli filtrina erakonna esimehe ees, et too saaks sitarahe korral puhta maine säilitada. „Rahamaas“ on Gert Raudsepa päralt lavastuse võtmestseene, kui kohta Skandinaavia võimuladvikus lootnud pangajuhile jõuab kohale, et taanlaste jaoks jääb ta ka kõigi säravate finantstulemuste juures Ida-Euroopa sitafiltriks. Raudsepa esituses on inimlikkust ja mõistvust, aga mitte oma rolli tagajärgi eitavat ilustamist nagu Eero Epneri ajakirjanduse sildi all avaldatud poeetilises mainepesus, mis 2020. aastal Ekspressis tegelase aluseks oleva Aivar Rehe kohta ilmus.
Draamateater haukas julge tüki
Samasuguse sitafiltrite süsteemi tagajärgi võib täna näha olukorras, kus lääneriigid kehtestavad ühe käega sanktsioone, kuid võtavad teise käega vastu sanktsioneeritute investeeringuid. Nii võib London jätkuvalt pulbitseda maailma überrikaste Mekana, kus ei põlata ära ei vene oligarhide ega Saudi Araabia magnaatide raha, kaasnev korruptsioon aga emigreeritakse kaugetesse riiulifirmadega hangeldavatesse maksuparadiisidesse, mida ei kõiguta ka kõiksugu Panama paberite laadsed ajakirjanduslikud avastused.
Kuidas see maailm detailides töötab, „Rahamaa“ vaid viitab. Selleks tasub lugeda näiteks Oliver Bullough’ raamatut „Moneyland“ või Catherine Beltoni suurepärast teost „Putini inimesed“. Viimases sedastab Belton muuseas, et kõiksugu poliitiline kriitika on Kremlile nagu hane selga vesi, tähelepanu hakatakse aga pöörama siis, kui kiputakse tõeliselt olulise, hämarate rahavoogude kallale. Seda silmas pidades on Draamateater hauganud julge tüki, mille sündmustik võis ehk aset leida juba koroonaeelsel ajal, kuid mille skeemid on ajas vaid teisenenud. Lisa selle kõige kohta leiab ka „Rahamaa“ infotihedast kavalehest.
„Rahamaa“ nautimiseks ei pea aga kõigisse kihtidesse süvenema ega panganduses orienteeruma, vaimustuda saab ka lihtsalt vahetust elamusest. Tartus lavale toodu on Suur Teater, totaalne teater – ühtaegu teater, film ja kontsert. Korraga sirgjooneline ja teisalt tehniliselt nii rikkalik, et vääriks mitut vaatamist.
Kui siin-seal on ette heidetud, et Tartu 2024 pole olnud loodetult nähtav, siis nüüd on nädala jooksul taaralinnas lavale jõudnud Shiro Takatani maailmatasemel „Tangent“ ja suurejooneline „Rahamaa“, vahest säravaim näide päevakajalisest poliitilisest teatrist „Ühtse Eesti suurkogust“ saati. Ei tea, kas kohalikus teatriloos ka sama mõjukas koht põlistada õnnestub, kuid tänavuse teatriaasta suursündmusega on tegemist vähimagi kahtluseta.