Andrus Karnau, Postimees, 08.06.2024
Kui mõtlen Draamateatri «Rahamaale», meenuvad esmalt Tõnis Niinemetsa ja Gert Raudsepa rollid. Esimene mängis Annelinna Arturit ja teine Kohtla-Järvelt pärit Aivarit.
Lavastuses pole viimasel nime, ta on Taani panga Eesti filiaali direktor, aga otseseid vihjeid on nii palju, et on selge, et lavale on astunud Danske panga kunagise Eesti filiaali juht Aivar Rehe.
Majandusajakirjanikuna mäletan Aivar Rehet väga hästi, ta võttis alati telefoni ja rääkis selgelt. Ühesõnaga, Rehe oli nutikas ja viisakas inimene. Samasugune on ka Gert Raudsepa loodud direktor, ta on töönarkomaan, kel alati mobiiltelefoni kuular kõrvas.
Aivar Rehe traagiline saatus – ta tegi 2019 enesetapu (paljud kahtlevad, et vabatahtlikult) – annab Direktorile laval hoopis teise tähenduse. Julgeksin öelda, et see on isegi lavastuse suurim roll. Võtmeks on stseen, kus Raudsep moondub viisil, millest on selgelt aru saada, et nii piltlikult kui ka otseselt teda vägistatakse anaalselt.
Füüsiliselt pilastajat ei näidata, seda polegi vaja, see on teater, kus kujutlusvõimel on suurem roll kui füüsilisel aktil. Nii nagu elus ikka, lööb kõige valusamalt kõige lähedasem inimene. Filiaalidirektori lähedasim inimene oli Pangadirektor Taanist.
Lavastuses sellest ei räägita, aga Aivar Rehe oli pärit Kohtla-Järvelt. Ta oli kõva ujuja. Lavastuse peategelane Artur oli Annelinnast, ta on kibe hokimängija. Nii üks kui ka teine paik olid äärealad, Tartu elades oli vähemalt lohutus, et ülikool oli lähedal. See kontekst tuleb mängu ka lavastuses, sest Arturil on tugev tagala – humanitaarist ema ja kunstnikust vend. Motiiv, et tulen vaesest keskkonnast ja tahan pangas töötades palju raha teenida, oli omane nii pärisinimestele, kes on Arturi ja Direktori prototüüpideks, kui ka lavategelastele.
Teatriesteetika suurel ekraanil
«Rahamaa» on lavastatud suures mahajäetud tööstushoones, Tartu kammivabrikus. Et ka viimastest ridadest midagi näha oleks tuleb mängu ekraan. Aga see pole ainult kaugelt nägemise pärast. Lavastus ongi kahe- või isegi kolmeplaaniline.
Üks neist on ekraanile monteeritud pilt ja teine ekraani all kunstnik Kristjan Suitsule omaselt selgepiirilises ja funktsionaalses lavaruumis samaaegselt käiv ohjeldamatu tegevus. Kümmekond näitlejat olid lakkamatult liikumises. Virvarri keskel veel kolmas plaan ehk videopildi filmimine, kaks kaamerameest ja näitlejad nende ees. Kõik see kokku oli koreograafiline ja tehniline meistritöö, ilmselt sadade tundide tüütu harjutamise vili.
Üks võluvamaid võtteid oli, kui ekraanile monteeriti kahe inimese näost näkku dialoog, ehkki näitlejad olid üksteisest kaugel, kohati ka seljaga teineteise poole. Lavastus sündis mänguna kaamerasse. Soe soovitus: teatribinokkel kaasa, et oleks võimalik tabada detaile, kui tahta, et lavastus ei jääks ainult videopildi jälgimiseks. Kuigi ekraan oli suur, ei vaadanud sellest vastu filmi- ega seriaaliesteetika. See oli ennekõike teatriesteetika, ülisuured plaanid aitasid esile tuua midagi, mis tavaliselt jääbki laval püüdmatuks või on nähtav ainult väga väikeste saalide esimestes ridades – näitlejate miimika ja ilmed.
Viimane omakorda tingis selle, et peategelased mängisid üsna erilisel viisil, nende kehad olid jäigastunud, aga seda suurem oli rõhk kaamerasse vaatavail silmadel.
«Rahamaa» autor Mehis Pihla on öelnud, et ta pole kunagi sellist Tõnis Niinemetsa näinud. Lobedate stand-up’ide ja telesaadetega võrreldes võibolla tõesti, aga sarnast Niinemetsa võis näha Vabal Laval üsna vähe kordi mängitud «Ujujas» (Lucas Hnathi näidendi lavastas 2021 Märt Pius).
Veega kaetud laval ujumispükstes seisva Niinemetsa reaktsiooni oli peaaegu märkamatu. Vaatasin ja mõtlesin, et kas nii on võimalik? Jah, on. Niinemetsa anne murdis «Rahamaaga» nüüd mitu korda suurema publiku ette.
Tema roll «Rahamaas» on kahekordselt keeruline, sest ta on ka jutustaja, kelle energia juhib kogu pöörast pillerkaart. Sinna juurde veel Arturi heitlus ja minek. Üsna sarnast, vaoshoitud ja pigem pinget loovat tegelaskuju võis näha ka Draamateatri «Amadeuses».
Lunastuseta lavastus
Niinemetsa pilk «Rahamaa» suurel ekraanil mõjus kui südametunnistus, määritud ausus, mis lõpuks selgust saanuna püüdis oma koorma alt välja rabeleda. Aga ebaõnnestunult. Lavastuse viimased fraasid: «Me saime seal turniiril kõik mängud kotti ju» ja vastus «Kurat… Ikka veel saame».
Esimese ütles Arturi sõpra Jaanust kehastanud Markus Luik ja teise Artur, meenutades koolipõlves olnud Rootsi hokiturniiri. Eelnes arutelu selle üle, et karjuv ja ropendav treener ei tähenda veel seda, et ta oleks oma töös hea. Et hokimeeskonna võib mängima panna hoopis paremini, kasutades leebet juhendamisstiili. Tahes-tahtmata tulevad meelde pahandused vehklemises, iluuisutamises või kergejõustikus. Eriti vehklemise naiskonna saatus on näide, kuidas matslikkus võib kogu spordiala pöörata allakäigule. Me saame kotti.
Lavastaja Hendrik Toompere jr on «Rahamaaga» loonud midagi, mis ei kirjelda ainult pangandust ja sellega tihedalt seotud poliitilist kanapimedust, mis lasi Vene kuritegelikul rahal voolata läbi Eesti. «Rahamaa» – või äkki oleks seda õigem nimetada Rehemaaks kadunud pangajuhi järgi – kujutab Eestit, mis hoiab mõtteis ikka veel kinni nõukogude okupatsiooniaja lihtsameelselt sirgjooneliselt väärtusilmast. Raha on kõige tähtsam, moraal pole tähtis, väärikus pole oluline, kui sellele vilistamise eest saab palju raha.
Mida selline suhtumine kaasa toob, see on samuti laval näha: häbi ja lõpuks kõigest ilma jäämise ehk lihtsalt öeldes kotti saamise.
Toompere ei paku vaatajale patulunastust. Toompere laotab südametunnistuse me ette, aga ei päästa meid sellest. Kui tuua paralleel «Rahamaa» sünniga samal ajal viimase etenduseni jõudnud Ugala meistritööga «Kui sa tuled, siis too mul lilli», siis selle peategelane muutub lõpuks roosipõõsaks. Ilo-Ann Saarepera ja hiljem teda asendanud Laura Kalle kehastatud lähisuhtevägivalla ohver leidis nii endale vabanemise.
«Rahamaas» indulgentsi ei pakuta. Vaatajal pole võimalik lahkuda saalist kergendatult ohates, et nüüd on see möödas. Pihla ja Toompere sõnum on, et me ei ole rahapesu häbist pääsenud. Trupp võtab oma õlule üliraske koorma.
Kaunid baleriinid
Viis, kuidas viimase kandmisega toime tulla on Maria Fausti bänd. Originaallugusid nö numbritena on lavastuses vähe. Pigem on kogu helikujundus kui üks pikk lugu, milles mõned põhjalikumad sopistused. Näiteks töötlus Gianni Boncompagni viisist, mida Eestis tunneme Anne Veski esituses pealkirjaga «Jätke võtmed väljapoole».
Maria Faust ja tema ansambel polnud ilustuseks ja vahepalade mängijaks, ta oli osa lavastusest. Tema saksofon lõi lavale äreva õhustiku, muusika ei surunud end peale, vaid väreles tabamatult taustal. Valitud hetkedel haaras aga kogu kammivabriku, sest nagu öeldud, oli oluline luua karnevalisarnane väsimatult pöörlev ja vajadusel trallitav õhustik.
Baleriinid oli imeline kujund (lavastuse koreograaf on Eve Mutso ja näitleja Hanna Jaanovits balletti õppinud). Baleriinid tulid esimeses vaatuses kaks korda ja ma aina ootasin neid ka teises, aga kaduma nad jäidki. Vene raha ja imperialistliku mõtteilma kujundina pole midagi nii tabavat näinud.
Sofi Oksanen analüüsib oma viimases raamatus «Samasse jõkke», kuidas Vene riik kasutab kunsti, muusikat, kirjandust või teatrit võitluses «vaenuliku» lääne vastu. Oksaneni analüüs aitab mõista lavastuses kõlava fraasi «tunneme hästi vene hinge» konteksti ja tähendust. Vene hinge kui sellist või üldse Venemaa eripära pole olemas. See on petekujutelm ja propaganda, mille Venemaa valitsejad välja mõelnud, et õigustada vallutusi ja naaberrahvaste tapmist.
Viire Valdma roll polnud suur, aga temata loodud sidemeta oleks paljugi mõistmata jäänud. Kui midagi näidendile ette heita, siis seda, et peategelase suhted teiste inimestega jäid üsna pinnapealseks. Arturi ja tema ema (Viire Valdma) seotus oli erandlik pealiskaudsete visandite paletis.
Aga ilmselt on lahti kirjutamata inimsuhteid ka vale pidada nõrkuseks, sest üks pide oli peategelasel väga selgelt ja jõuliselt välja joonistunud – Artur ja raha. Olgu kroonid, eurod, dollarid või rublad või ükskõik milline teine valuuta.
Nagu pealkirigi – lavastus oli rahamaa. Koht, kus pole moraali, inimsuhteid ega üldse midagi elamisväärset. Ainult võimu ja jõu universaalne ekvivalent – raha. Kui see oligi eesmärk, siis sellega sai Draamateater säravalt hakkama. «Rahamaa» on lavastus, mida ma olen Eesti teatrist otsinud ja oodanud. Teater võtab lavastusega positsiooni, mis on olnud pikka aega peaaegu täitmata. Mõned üksikud tükid on tühja kohta püüdnud täita: «Kui sa tuled, too mul lilli» või Endla «Issanda loomaaed». Kumbki mängukavast nüüd maas. See on teater, mis paneb tähele oma vaatajate elu, mida nad elavad argipäeval. See on teater, mis märkab varjundeid ega karda olla tundlik ja terav ning poliitiline.
Poliitikuid «Rahamaas» pole, üks korraks vilksatab, nimeta ja näota. Kõigile on niigi selge, et lavastuses kannatlikult ja kohati võibolla isegi liiga didaktiliselt seletatud musta raha pesemine või 500euroste ülevedu kohvreis Venemaale (sadade miljonite väärtuses) sai sündida ainult poliitilise eliidi vaikival heakskiidul. Kui valitsus oleks tahtnud, oleks see lõppenud päeva pealt, aga millegipärast ei märgatud ega peetud oluliseks.
«Rahamaa» on mõtteline rusikahoop makku poliitikutele ja ka ärimeestele, kes on rääkinud juttu, et meie tugevus on ida ja lääne vahendamine. Praegu on moes öelda, et Venemaal äritegevuse lõpetamine võtab aega ja meie ei ole sanktsioonide all kaupu ealeski üle piiri vedanud.
Lõpuks maksab see kõik meile kätte. Kotti me saime ja saame edaspidigi. «Rahamaa» ei paku lahendusi, aga ta ütleb kunstnike võluvalt kaunis keeles, et võitmiseks tuleb sirguda targemaks.
Rahapesu läbi Eesti pankade
Taani päritolu Danske pank maksis detsembris 2022 USA valitsusele kaks miljardit dollarit trahvi. Danske tunnistas end süüdi rahapesus aastail 2008–2016, mil Danske panga Eesti haru teenindas mitteresidentidest kliente, kellest osa oli pärit Venemaalt.
Finantsinspektsioon keelas Danske tegutsemise Eestis rahapesuvastaste normide rikkumise pärast 2019. Danske filiaali tegevus oli katkenud juba varem, sest pank sai rahapesu normide rikkumise eest ettekirjutusi juba aastail 2014 ja 2015.
Investorid kaebasid Danske tegevjuhi Thomas Borgeni rahapesukahtluste pärast kohtusse, kuid ta mõisteti õigeks.
Danske Eesti filiaali endine juht Aivar Rehe tegi 2019. aastal enesetapu.
Harju maakohus arutab praegu süüdistust kuuele Danske panga Eesti filiaali töötajale, kes pesid puhtaks väidetavalt kokku 1,6 miljardit dollarit. Rahapesuks nimetatakse kuritegeliku või musta raha legaliseerimist varitehingute abil.
Rahapesukahtluse pärast kaotas töö ka Swedbanki Eesti haru juhtkond, samuti Swedbanki grupi juht Rootsis Birgitte Bonnesen. Ka tema anti kohtu alla tehingute eest, mis tehti Eestis aastail 2018–2019, kuid mõisteti õigeks.
Prokuratuur lõpetas selle aasta veebruaris Swedbanki endiste juhtide kuritegude uurimise tõendamatuse tõttu. Kahtlustusest said priiks: Robert Kitt, Priit Perens, Ulla Ilisson, Kaie Metsla, Rait Pallo, Heiki Raadik, Vaiko Tammeväli.
Riigiprokuratuur püüdis trahvida ajakirjanikke, kes avalikustasid kahtlustuse saanud Swedbanki endiste tippjuhtide nimed. Riigikohus tühistas meediavabadust piirava trahviotsuse.
Andrus Karnau