Gertrud Soone, Eesti Päevaleht, 7.05.2024
Eesti Draamateatris etenduv „Kollane tapeet“ kisub lihtsa ja ootuspärase lahti, et paljastada see narmendav, mida väline pind nii meisterlikult varjata oskab.
Kaamera läheb käima ja Jane’i (Marian Eplik) lugu hakkab paberile joondunud sulepea abil lahti rulluma. Vaatajale vahendatakse feministlikul häälel lugu, kus peategelane Jane võitleb depressiooniepisoodidega. Jane’i probleemile lähenetakse 19. sajandi meditsiinile kohaselt väga ebainimlike meetoditega: abikaasa John (Lauri Kaldoja) lukustab ta suvemaja kollase tapeediga tuppa, kus ta saaks rahulikult oma närve puhata. Jane’i vastsündinu eest aitab samal ajal hoolitseda Mary (Kaie Mihkelson), kes noore perekonnaga end samuti suvemajakesse sisse on seadnud. Lava keskel on publiku poole küljega seesama kollase tapeediga tuba, kuhu näeb sisse üksnes läbi poolavatud ukse.
Tekib tunne, nagu viibiksin mõne seriaali salvestusel, kus kõik, sealhulgas kaameramees (-naine!) ja kostüümivahetused, on stuudiopublikule näha. See tahtlik läbipaistev teater tekitab loo efektiivsemaks edasiandmiseks vajaliku võõristusefekti. Laval loodav võõristus on siinkohal oluline just seetõttu, et demonstreerida kontrasti erinevate reaalsustajude vahel. Eriti tähtis on kaamera, mis vahendab vaatajale toakeses toimuvat. See, mida publik näeb vaid avatud ukse vahelt, kuvatakse kaamerapildiga toa seinale – sel moel tuuakse toimuv publikule lähemale ja Jane’i konstantselt pisarais silmi ja näole groteskselt sunnitud naeratust näeb ka inimene, kes on pileti ostnud viimasesse ritta. Helikujundus hoiab pinget: piknikustseene saatvad helged loodushelid vahelduvad õudussugemetega meloodiatega, mis saadavad aina süvenevaid psühhoosiepisoode.
Kollane
Kui otsida seletust sõnale „kollane“, leiab vaste, et see on midagi võilille õite, sidruni ja õlgede värvi, midagi rõõmsat. Ajalooliselt seostub sõna aga kollase passi ehk Tsaari-Venemaa lõbunaiste kollast värvi isikutunnistusega ja tänapäeval märgib sõna „kollane“ midagi, mis taotleb sensatsiooni või kõmu, siit ka väljend „kollane ajakirjandus“. Lavastuse kollane on aga hõõguv-määrdunud ja lausa groteskselt oranž. See on suruv, õõvastust ja vastikust tekitav ning painav. See pureb ja vaevab inimmõistust, mida ümbritseb. Seega on lavale toodud kollane tundeliselt lähemal kollasele passile või kollasele ajakirjandusele – rõõmsad võilillede õied jäävad siinkohal kaugeks. Naise psüühika on selle kollase ees sama haavatav ja võimetu nagu prostituudistaatuse või kuulujuttudel põhineva kõmuajakirjanduse ees.
Tapeet
Tapeet on sõnaraamatu järgi midagi, mis kinnitub siseseina või lae külge, selle funktsioon on katta. Samuti saab seda sõna kasutada millestki ühetoonilisest rääkides. Tapeet on lavastuses tõepoolest monotoonne, koosnedes korduvast mustrist. See katab kunagise lastetoa seinu, on mitmest kohast räsitud ja aegu näinud. Kuna Jane veedab kõik oma päevad selles toakeses, hakkab ta tapeeti süvenema, mustril näpuga järge ajama ja lõpuks selle üksluisusesse uppuma. Tema ei ole valinud seda tapeeti, seda tuba või talle rakendatud ravimeetmeid. Tapeet justkui katab ja varjab Jane’i seisundi tõsidust, samal ajal kui John käib „päriselt haigeid“ patsiente ravimas. „Sa lubasid, et vahetad tapeedi ära!“ kõlab korduvalt Jane’i suust. Seda appikarjet ei kuule keegi. Või siiski – keegi tapeedi sees tundub seda kuulvat.
Naine tapeedi (s)ees
Groteskikollase tapeedi sees elab kummituslik ja alteregolik naine, keda ainult Jane näeb ja selle jubeda tapeedi seest päästa soovib. Tehtud on märkimisväärselt erudeeritud valik – rolli on valitud kehastama Sveta Grigorjeva –, mis toimib kui silmapaistvalt diskreetne ühiskondlik viide. Grigorjeva, kes iseendana esindab tänapäevast feministlikku suundumust, on asetatud sõnalisse rolli, kus ta on suurepärane ja tõstatab väga vajalikke seisukohti. Enamik neist on põhjalikumalt lahti seletatud ka lavastuse kavalehel, mis on kohustuslik epiloog ja proloog optimaalseks häälestumiseks. Näiteks tõstatub meeste ja naiste võrdsuse küsimus just ajaloolises kontekstis ning küsimus sellest, kas meie üldse eksisteeriksime siin ja praegu, kui meie esivanemate võimalused oleksid aastasadade eest olnud üheväärsed.
Lavastuse paeluv kulminatsioon üllatab oma kontrasti ja kujundlikkusega, kuid koondab endasse Jane’i pelutava loo tähtsaima sõnumi. Grigorjeva tegelase ajastukohase kostüümi alt paljastub inimese anatoomia, mis haakub ka tema enda loomingus korduva motiiviga. Midagi lihtsat ja ootuspärast kistakse lahti, et paljastada see narmendav, mida väline pind nii meisterlikult varjata oskab. Lõhutakse üks ilu, et paljastuks teine – midagi ebatavalist, veidrat ja mööduvat, midagi ajutist, kuid tabavat.
Naise sisemine olemus ning anatoomilised ja neuroloogilised keerdkäigud jäävad pealtnäha märkamatuks ning selle tõttu endiselt tihti ka mõistetamatuks. Kuigi meditsiin on võrreldes 19. sajandiga teinud meeletu arengu, visatakse fraasi „emotsionaalselt ülesköetud naine“ endiselt niivõrd kergesti õhku ning valge voodipesuga kontrastis olevad nutetud punased silmad on midagi nii tavalist, endiselt ei vaevuta vaatama pealispinnast sügavamale. Me elame kõik kollase tapeediga kaetud ühiskonnas, kust aeg-ajalt alteregolikult koletislikud tegelased välja ronima kipuvad. Aeg on nende tegelastega tegelema hakata.