Andrus Karnau, Postimees 24.09.2024
Draamateatri «Totalitaarne romaan» avaneb aeglaselt, lõbus pealispind annab taandudes vaataja meeltes ruumi lavastuse sügavusest kerkivaile tumedatele toonidele.
Leedu autori Marius Ivaškevičiuse ja Draamateatri peanäitejuhi Hendrik Toompere noorema eelmine koostöö, kaheksa aastat tagasi rambivalgusse jõudnud «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» osutus menukaks ja edukaks. Vaatajad armastasid lavastust.
«Totalitaarse romaani» idee ja ka näidend pärineb Vaba Lavalt. Viimane on ka kaasprodutsent, kes tasus poole lavastuse eelarvest.
Ivaškevičiuse kirjutatud ja Toompere lavastatud «Totalitaarne romaan» kõneleb loomingu ja võimu konfliktist. Õigupoolest ei pea selleks elama isevalitseja juhitud režiimiga riigis, et kogeda kahe nimetatu ületamatut vastuolu. Ivaškevičius teab ja on tundnud seda oma nahal, mida tähendab, kui lugejatele ei meeldi autori seisukohad. Ainult et Leedus tähendab see halvimal juhul töölt lahti laskmist või siis seda, et Seim võtab vastu sõnavabadusi piiravaid seadusemuudatusi, mis tõsi, rahva protestide tõttu tühistatakse.
«Totalitaarne romaan» räägib riikidest, kus pahane lugeja võib autori hukata või 20 aastaks vangilaagrisse saata ning keegi selle peale protestida ei julge, sest kõik, kes seda teinud, on juba ammu maha lastud. Ivaškevičiuse näidend tõukub Nõukogude Liidus (vihkan pehmendavat eufemismi Vene impeeriumi kohta) heaks kiidetud kirjanike loomingust. Nii Mihhail Bulgakovi «Meistril ja Margarital» kui ka Tšõngõz Ajtmatovi «Ja sajandist on pikem päev» lubati ilmuda. Nii üks kui ka teine tasuks enne Draamateatrisse minekut (uuesti) läbi lugeda. Küllap lavastus on ka selletagi mõistetav, aga hulk olulisi nüansse võib arusaamatuks jääda. Kasvõi see, miks lavastuse lõpus hüütakse: «Su isa nimi on Donenbaj!»
Donenbaj oli Ajtmatovi romaanis mäluta jäetud noormehe isa. Niiviisi hüüdes püüdis noormehe ema Najman-Ana tema meeltes mälestusi ellu äratada. Mankurt tappis selle peale oma ema kui kurja vaenlase.
Hoolimata traagiliselt kaunist legendist on Ajtmatovi romaan tervikuna okupatsioonikirjanduse jälk eksemplar. Kuidagi teisiti ma ei oska liigitada kirjandusteoseid, mis võivad olla küll meisterlikult kirjutatud, aga millesse on põimitud nii ohtralt Venemaa isevalitsejate ideoloogiat, et nende lugemine nõuab eneseületust.
Lavastuse proov
«Totalitaarne romaan» on vormilt lavastuse proov. Jutustaja Andres Puustusmaa (tema roll on kehastada Marius Ivaškevičiust) juhib lavastuse proovi, milles kujutatakse Lenini ja Stalini valitsusaega ning ajanihetena näidatakse, kuidas jutustaja intervjueerib samal ajal Tadžiki lavastajat Barzu Abdurazzakovit. Viimast kehastab Tõnu Oja. Lavastuses on tema tegelaskuju nimi laenatud Bulgakovilt – Meister. Barzu Abdurazzakov oli laupäeval Tallinnas esietendusel, kui kellelegi on seltskondlikud remargid olulised.
«Totalitaarne romaan» on ülesehitatud peegelduste peegeldustele, parafraaside parafraseerimisele. Kunagi oli Ajtmatovi romaan (ilmunud 1980, eesti keeles 1983 Maiga Variku tõlkes) kultusteos, mida luges iga haritud inimene.
«Meister ja Margarita» on igaviku ajaproovile paremini vastu pidanud. Toompere on lavastuses üle võtnud Bulgakovi romaani lõbus-naljaka tooni. Peemoti seiklused ajavadki naerma, aga Bulgakov kirjeldab ka kerges olmelise huumori võtmes inimeste kadumist ehk arreteerimist, millele reeglina järgnes vangilaager ja/või mahalaskmine. Bulgakovil jäävad miilitsa poolt minema viidud inimesed enamasti ellu, kuigi nende elu ei ole pärast seda enam endine. Bulgakov pehmendab dikatuuri nagu jaksab, peaaegu kõik jäävad ellu.
Ivaškevičius seob looja isiku ja loomingu. Kui Andres Puustusmaa tegelaskuju räägib, kuidas ta lapsena maailma atlast lehitsedes imestas, et miks enamikul lehekülgedel on kujutatud Venemaa, siis mõtlen, et väike Andres võis sama kogeda. Ilmselt on Puustusmaa tegelaskujus päris suur tükk ka teda ennast ja tema elu ning loomingut.
Ivaškevičiuse/Toompere käsitlus tõmbab vee peale okupatsiooniajal sündinud kunstile ja kirjandusele. Niiviisi võib vist öelda? Pigem sõnastame nii, et seab kahtluse alla kunstnike, kirjanike, fimitegijate ja kogu toonase loomingulise eliidi moraalse palge. Kui kapitalismis tuleb end müüa sõna otseses mõttes, siis toatlitaarses ühiskonnas polnud raha ainus vahetuskaup, müüki läks ka hing ja reeta oli vaja hulk inimesi. Ivaškevičiuse/Toompere lavastuses trambivad okupatsiooni ajal tunnustatud kirjanikud ja kunstnikud oma kolleegide haudadel.
Kui kuulen lavalt lugu, kuidas Bulgakov unistas Stalinilt uue rõduga korteri saamisest, ei lasknud mind lahti kujutluspilt, sellest, kuidas Evald Okas sai kunagi endale uue ateljee. Kui traagiline oli see lugu ja kuidas võimudelt teene saamiseks tuli alati midagi loovutada.
Või kui korrata lavastuse kunstniku Epp Kubu loodud kujundit, diktaatori poolt kiidetud kunstniku sokistatud jalaga sandaal on ka auväärsem kui kõikide teiste isevalitseja soosinguta inimeste looming kokku.
Enesepeegelduse enesepeegeldus
Lavastuse suurima rolli loob Tõnu Oja. Sellest ei saa kohe aru, sest ta jääb Taavi Teplenkovi Stalini ja Gert Raudsepa Korovjevi ehk Fagoti ning Kristo Viidingu Bulgakovi varju. Aga nüüd, mil laval nähtud nõukogude aja tilisev-kilisev pöörasus on hakanud tasapisi mälus tuhmuma, tõuseb esile Barzu (Meistri) roll. Oja mängib meeleheitel, segaduses kunstnikku, kes ei saa aru, kuidas on see kõik võimalik, et tema kodumaal valitsev diktaator niiviisi käitub. Iga tema lause jääb aina vaiksemaks ja vaiksemaks, andes jõudu diktaatorite lakeide pillerkaarile.
Nii nagu Puustusmaa justkui otsib õiget sõna, millega nähtu kirjeldada, aina pudistades, sest vägi ei asu enam temas eneses. Tema ebakindel jutustaja on kui Bulgakovi romaani tegelane Ivan Nikolajevitš Bezdomnõi, luuletaja, kes kaotas huvi värsside vastu. Lavastus on üles ehitatud üsna sarnaselt «Rahamaaga», võib väita, et tegu on suurlavastuse väiksema koopiaga.
Tähtsal kohal on videopilt, millest suur osa sünnib otse laval fotodest. Kaamera lubab näitlejail mängida suuremalt sissepoole, kui see teatrilaval tavaliselt oleks võimalik. Nagu ka mikrofonid ja helivõimendus loovad valikuliselt teise heli plaani, mis ühtlasi aitab markeerida ajanihkeid laval. Põsemikrofon hakkab saama ka Eesti teatris igapäevaseks.
«Totalitaarne romaan» on kui kunstniku enesepeegelduse enesepeegeldus. Peegelpiltide virvarris tuletatakse vaid hetkeks meelde, et Barzu trupi üks näitleja Daler Imomali istub vangis selle eest, et ta 2022. aasta kevadel valmistus esietenduseks. Me ei saa temast rohkem teada kui seda, et tal on Tadžiki vangilaagris veel kaheksa aastat veeta. Totalitaarses riigis sünnib kunst kellegi kontidel. Meile, kes me oleme sellisest riigikorrast mõneks hetkeks pääsenud, pakub selle meeldetuletamine närve kõditavat elamust. Nii ka Ivaškevičiuse/Toompere loodu lavastus seda vaatajale esitab. Just täpselt paraja tugevuse doos üheks teatriõhtuks.
Kõige kummalisem oligi, et ma ei tundnud kordagi meeleheidet ega leina. Ometigi peaks leeduka kirjutamisviis vaatajas tekitama tundeid. Vaataja võis elada kaasa, aga vaatajat ei koormata elu kõige tugevamate emotsioonidega, kõige raskemini talutavate meeleoludega. Tadžiki diktaator Emomali Rahmon on kui pintsaku ja lipsuga jõuluvana, kellest imelugusid kuulda. Hitler naljakas ja Stalin naljakam veelgi. Vaatajas kutsutakse esile hüperboolset lõbusust, et seejärel lasta tal vajuda tühjusse. Lavastus ei paku lunastust ega moraalselt kindlat jalgealust pinda. See jääb vaatajale endale leida.