Hanna Jaanovits, Emili Rohumaa, Richard Ester lõpetasid kevadel lavaka ja liitusid sügise hakul Draamateatri trupiga. Saame tuttavaks!
Ühest nädalalehest küsimust laenates – mis elu elate kah?
Richard Ester: Mul on elu esimene sügis ilma koolita. Tööinimese elu!
Hanna Jaanovits: Esimene sügis peale 17 aastat, kui ei lähe 1. septembril kooli. Uue elurütmi otsingud, väljatöötamised on pooleli. Saab hingata, mõelda mõtteid, mida pole ammu rahulikult mõelda saanud. Ja teen üksi kodus proove – õpin kahte lavastusse sisse, see on väga uudne kogemus.
Emili Rohumaa: Praegune graafik lubab lisaks teatritegemisele ka teatrit näha – paar nädalat tagasi käisin viiel järjestikusel õhtul teatrit vaatamas, midagi sellist pole ammu juhtunud. Lisaks proovitegemisele olen saanud perega suhelda, süüa ja muusikat teha, rattatulesid osta — ühesõnaga nagu päris inimese elu elada.
Teil on seljataga intensiivsed neli aastat lavakas. Kuidas muutus õpingute ajal teie arusaam näitlejatööst?
HJ: Peamiselt tõusis teadlikkus ja vastutustunne. Mõnes mõttes igatsen seda aega, kus ei teadnud näitlejatehnilisest poolest veel midagi. Õpetad küll ennast, et ei ole kasu asjade lahterdamisest, tehtu õigeks või valeks jaotamisest, aga see on nii kerge tulema. Näitleja peamine tööriist on selge pea ja kohalolu.
RE: Enne mul arusaama põlndki! Ma ei teadnud isegi seda, et näitlejaid kusagil õpetatakse. Aga kui hakata kinni liitsõnast näitlejatöö, siis pigem rõhutaksin sõna teist poolt.
ER: Üks olulisimaid avastusi oligi see, et näitleja töö iseendaga ei tähenda ainult tehnilist drilli, vaid ka näitleja tööd iseenda kui inimesega – niisama tähtis, kui on töö rolliga, on töö enda tundmaõppimisega. Kuidas hakkama saada oma tujude ja emotsioonidega? Kuidas stressiga toime tulla? Kuidas olla hea sõber ja kolleeg? Selliste küsimuste küsimine on minu meelest osa näitlejatööst.
Te olete teinud mitu diplomilavastust, lisaks esimesed rollid Draamateatris – mida olete teada saanud publiku kohta?
ER: Minu jaoks on kontakt publikuga üks käivitavaid jõuallikaid. Kui näitlejate ja publiku vahel tekib päris kontakt, siis tundub, et nii mängult kui päriselt on kõik lubatud. See aga eeldab mõlema osapoole kohalolu ja haavatavust, seda, et nii näitleja kui vaataja lubavad endal olla lahtised ja empaatilised. Arvan, et jämedam ots on siin näitleja käes, sest kui mina näitlejana ei suuda olla haavatav, siis miks peaks publik seda tegema?
HJ: Vahetu kontakt on imeilus ja võimas. Meil on mitmes diplomilavastuses olnud otsest publikuga kontakti loomist ja see on kardinaalselt erinev prožedest pimestatuna musta saali vaatamisest. See tunne, et näitlejad ja vaatajad ei eksiteeri eri ruumides, vaid üheskoos samal ajal ja samas kohas tekitab väga tuntava energiavahetuse.
RE: Teater on teatud mõttes alati päris. Mis iganes juhtub – juhtub. Ja tunnistajaiks saavad ainult need, kes tol õhtul kohal olid. Järgmisel õhtul juhtub juba midagi järgmist.
Milline senistest töödest on kõige hingelähedasem?
HJ: Keeruline öelda, sest iga lavastus kasvab külge ja õpetab, jätab oma jälje, viib edasi. Aga „Macbeth“ ja leedi Macduff on mind kindlasti senini kõige rohkem raputanud ja neil on oluline koht minu sees.
ER: Kõik rollid on hingelähedased, aga Miina „Luidrikus“ (lav. Taavi Tõnisson) on ikkagi esimene roll siin teatris ja seetõttu kuidagi eriti armas. Ootan huviga, et saaks juba uuesti mängida, sest tunnen, et aastaga oleme mõlemad Miinaga muutunud.
RE: Diplomilavastus Linnateatris „Tiit Pagu“ on olnud kõige hingelähedasem. See on ühtlasi suur lugemissoovitus!
Kas on olnud (või on) mõni stseen, mille mängimist te olete ühes või teises lavastuses kuidagi eriliselt oodanud?
ER: Etendusi mängides tekivad väikesed rituaalid, mis on saanud vaikimisi lavastuse pärisosaks. Näiteks ma väga ootan alati seda hetke, kui Kersti Heinloo mul „Luidrikus“ käest kinni võtab ja sõnatult lohutada püüab (Kersti mängib mu ema). Lavastuse mõttes on see kõigest väike üleminekuhetk, aga minu jaoks on see iga kord nii ilus ja oluline koht ning tekitab alati mingi äratundmishetke. „Ühe helevalge tuvi“ puhul ootan väga stseene Teelega, tunnen, et kahe inimese stseenid võivad teinekord olla isegi plahvatusohtlikud, sest kaks inimest on kogu oma tähelepanuga teineteisel ja sellest maksimaalsest tähelepanust võib sündida midagi uut ja ootamatut. Samas on „Tuvi“ etenduste rituaaliks kujunenud ka trepi veerel keedumuna söömine, kui rekvisiit pole õnnekombel (või sihilikult) stseeni jooksul otsa saanud.
RE: Mart Kangro lavastuses „Komöödia“ sai kursavennaga kahekesi väiksesse kaanetatud tünni poetud ja seal sees lärmatud. Vat nihukest arusaama näitlejatööst neli aastat tagasi küll ei old!
HJ: Minu lemmikud stseenid on need, mis ei ole täielikult ette lavastatud ja kus suurt osa mängib juhus ja tolles hetkes otsuste langetamine. Nagu näiteks üheksa minutit järjest keerutamine „Macbethis“ või veetünnis, minimaalse nähtavusega, ringi paterdamine ja stseeni mängimine „Komöödias“. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus „72 päeva“ oli pea tervenisti tundmatus kohas vette hüppamine, kus meil olid küll kindlad reeglid ja kokkulepped, aga muutuvaid tegureid piisavalt palju, et mitte teada, mis järgmine hetk päriselt toob.
Teatrimaailm on sedavõrd mitmepalgeline, et teatrivaatajal võib olla keeruline selles kõiges orienteeruda, nii et küsiksin teatrisoovitusi. Aga läheneks seekord teistmoodi, soovitage mõne teise nurga alt kui näitlejate-lavastajate põhjal.
ER: Mina sain hiljuti parima show õhtul Telliskivis ja Kalamajas rattaga sõites – kõik inimesed, kes mulle vastu tulid, olid nagu tegelased mingist kurvast ja naljakast Eesti filmist. Nende rõõme ja muresid võis lugeda nagu subtiitreid – kõik, kes mulle vastu tulid, olid mingid tegelased oma rõõmude ja murede, saatuse ja traagikaga. Vähemalt nii mulle tundus. See õhtune „show“ meenutas John Fowlesi „Maagi” – tundus, et see etendus juhuslike möödujate poolt on minu jaoks lavastatud ning just mina pean seda nägema, et mingile saladusele jälile jõuda. Konkreetsema teatrisoovituse kohapealt kutsun lugejaid Von Krahli Teatri tegemistel silma peal hoidma, mulle tundub, et seal võib lähiajal lahedaid asju näha.
HJ: Linnateatri lavastusel „Poiss, kes nägi pimeduses“ on sissesulanduv ja täpne helikujundus, mida esmapilgul isegi ei pruugi tähele panna, aga mis toetab väga tugevalt stseenide ja atmosfääride muundumist.
RE: Soovitan kuulata siinse maja loomingulise juhi tükkide helikujundust, mida on teinud Lauri Kaldoja.
Kairi Kruus