Eesti Draamateatri väikese saali lavale jõuab 2. novembril hinnatud prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza värskeim näidend „James Brown kandis lokirulle“. See on Mart Piirimehe esimene lavastus Draamateatris.
Näidendi keskmes on noormees Jacob, kes kuuleb lapsepõlves raadiost hingematvalt kaunist häält ning ta kasvab üles ühe kindlama mõttega, et see hääl kuulub talle ning tema ongi Celine Dion. Jacobi arusaam on vanemate jaoks üha kasvava mure allikas ning nad otsustavad, et vajavad poja jaoks professionaalset meditsiinilist abi.
Näidendi autor Yasmina Reza: „Näidendi „James Brown kandis lokirulle“ puhul on suurt osa publikust häirinud see, et see näidend ei anna vastuseid, nagu peaks kunstis valima õige poole. Mind aga huvitas selle teema metafüüsiline ja eksistentsiaalne aspekt, mitte sotsioloogiline külg. Kõigi meie mõtete taga peitub alati emotsioon, mis võib olla lausa risti vastupidine sellele, mille me välja ütleme. Ükski inimene ei mõtle ratsionaalselt. See innustabki mind tegelasi looma. Iga meie sõnavõtu taga on alati tunded ja närvid. Ma ei provotseeri ega vaata oma tegelastele ülevalt alla. Mitte ükski selle näidendi tegelane ei aja ideoloogiat. Mulle meeldivad kõik selle näidendi tegelased ja ükskõik kes nendest viiest tegelasest võiksin ma vabalt ise olla.“ (Tsitaadi valis ja tõlkis Margus Alver.)
Reza käsitlus on täis huumorit ja filosoofilist sügavust, uurides, mida tähendab olla iseenda ja teiste jaoks see, kes me oleme. Fookuses on identiteedi ja isikliku vabaduse vaheliste pingete küsimus, vastuolu välise ja sisemise mina vahel. Autor ei anna lihtsaid vastuseid ega dikteeri õiget vaatenurka, vaid keskendub emotsionaalsetele tõukejõududele, mis peituvad meie igapäevaste rollide ja valikute taga.
Lavastaja Mart Piirimees: „Elu on rollimäng. See on vist see mõte, mis meid kannustab… Rollimänguühiskond on jõudnud nii kaugele, et paljud võitlevad – sageli heast tahtest ajendatuna – mitmete ühiskonna toimimise hõlbustamiseks loodud rollide vastu. Sageli heast tahtest… aga mitte alati. Mulle paistab, et Reza pilkab elu rollimänge, kuigi ta ise meid seda ühiskondlikku telge puudutama ei julgusta. Sest selline see elu on. Pidev rolli mängimine võib võtta nii ekstreemsed mõõtmed, et inimene oma mänguga mõtleb ennast välja sildini või isikuni või isiku joonteni, mille tõttu ta ühiskonda enam ei sobi (või kardetakse, et ei sobi).“