Lavastaja ja multimeediakunstnik Mart Piirimees vestles tänavusel Kirjandustänava festivalil oma senisest teatriteest ja lavastusest „James Brown kandis lokirulle“. Allpool on mõned nopped sellest jutuajamisest.
Kõik algas, nagu väga paljudel noortel, harrastusteatrist. Tartus Uru Noorteteatris oli põnev ja näitlemispisik jäi külge, lahti ei saanud, proovisin raputada küll. Sattusin gümnaasiumis õppides juhendama sealset improteatri valikainet, meeldisid ka tehnoloogilised kunstid. Mind tõmbas alati väga humanitaaria poole, mu ema on kunstiinimene ja isa semiootiku põhjaga, nii et olen uudishimumulli sees üles kasvanud. Peale kooli proovisin programmeerimist, disaini, maalimist, muusikat, õppisin klaverit, asjatasin start-up’i maailmas, aga kõik huvid kontsentreerusid lavastamises, selles fenomenis – koos midagi algatada ja edasi liikuda; selles kaifis, et lood ruumi ja teistel on selles hea möllata.
Tahtsin uurida visuaalkunste, kunsti tehnoloogilist külge, pedagoogikat. Õppisin Balti filmi- ja meediakoolis integreeritud kunste. Juhendasin oma teatristuudiot, õppisime teatriajalugu ja -teooriaid, näitlemistehnikaid, proosat, luulet, liikusime pea kogemata samm-sammult füüsilise teatri ja etenduskunstide poole. Stuudio Deformance on mu südameasi, juhin seda siiani.
Klassikalise teatri mull tundus tol ajal nii paksu koorega, et ega sinna läbi ei murra. Olen tollase tunde kohta kasutanud metafoori, et oled nagu lennuvälja tara taga ja teisel pool on noored, keda õpetatakse lendama, antakse rada ja lennuk kätte: mine, lenda. On palju inimesi, kes hurraatavad ja elavad kaasa. Olen tara taga, aga ei pääse sisse. Pean ise puu otsa ronima ja jäänukitest kokku klopsitud tiibadega tuule alla saama. Ja oi kui palju kukkuma. Jah, klassikalisema teatri maailm on mind kogu aeg tõmmanud ja kunagine kriitiline positsioon oli ajendatud, nagu ikka, teadmatusest ja ligipääsmatuse… võibolla vihast. Viha kadus, aga õppisin mitte alla andma. Näen seda tegudele ajendavat viha siiani paljudes, kes tunnevad ennast taratagusena, aga kes minu hinnangul suudaksid panustada siia mulli oi kui palju…
Astusin Islandil etenduskunstide magistrantuuri. Kuidas tekitada keskkonnas või kogukonnas muutust uue tähelepanukeskme või uue vormi abil? See küsimus mind paelus ja sai Islandil vunki juurde. Seal ei öeldud, kuidas teha, vaid pidi kohtuma erinevate loojate ning nende meetoditega ja nähtust-katsetatust ise välja pikkida, mis on sinu teema, sinu meetod. Meile öeldi juba esimesel nädalal, et lakke vahtimine, ookeani ääres jalutamine, mitte millegi tegemine on osa sinu protsessist. See muutis mu mõttemaailma küll. Sarnast mentaliteeti püüan praegu ise külalisõppejõuna edastada BFM-i üliõpilastele.
Eestisse tagasi tulles astusin lavakooli lavastaja ja teatripedagoogika magistrantuuri. Mulle väga meeldib pedagoogiamet ja õppimise fenomen. Aga et teatrikunste edasi anda, peaks tervet spektrit kaasaegsetest etenduskunstidest psühholoogilise teatrini ise väga korralikult haldama. Olen teel. Otsisin lõputöö materjali, tõlkija Margus Alver oli just soovitanud Yasmina Reza „James Brown kandis lokirulle“ Draamateatrile ja sealt see minuni jõudis. Näidendi maailmaesietendus oli umbes poolteist aastat tagasi Münchenis. Nagu ikka hea tükiga: loed kaks lehekülge ja saad aru, et seda peab tegema.
Huvi identiteediteemade vastu ajendasid ka Islandi õpingud. Uurisin seal magistritöö raames mälu, neuroloogilisest ja filosoofilisest vaatepunktist, mentoriks Saksa neuroloog. Kuidas me võime nii valesti mäletada ja missugune võim on inimestel oma mälu üle! Kui hommikul suudame öösel nähtu pea jäägitult ära unustada, miks siis ärkvel olles toetume nii enesekindlalt oma mäletamisvõime terviklikkusele? Kuidas kahel inimesel võivad samast juhtumist olla paari aasta möödudes radikaalselt erinevad mälupildid? Kuidas ellusuhtumisega on võimalik ennast mõelda täiesti teise reaalsusesse… Reaalsus mõjutab meie suhtumist, suhtumine mõjutab meie tegusid, teod mõjutavad reaalsust.
Reza pilkab elu rollimänge. Pidev rolli mängimine võib võtta nii ekstreemseid mõõtmeid, et inimene mõtleb ennast välja sildini või mingisuguse isikuni või isiku joonteni, mille tõttu ta ühiskonda enam ei sobi (või lihtsalt kardetakse, et ei sobi). Kuid lõpuks on rollimäng meile kõigile omane ning rollist rolli liikumine üks ja see sama: inimese õppimine ja areng.
Reza ütles ühes intervjuus, et ta ei anna oma tegelastele hinnanguid. Me proovime lavastuses hoida sama „neutraalsust“, nagu Rezal on näidendis. Tõesti, me ei anna hinnanguid, et mis on õige, mis vale, vaid nendime, et asjad ongi hetkel niimoodi, nagu nad on. Muidugi see on ekstreemne, kui sa võtad omaks kellegi teise identiteedi ja teed igapäevaselt teise (juba maailmas eksisteeriva) inimese tegevusi: muretsed lakkamatult oma hääle pärast, kuigi endal ju kontserte anda ei tule. Aga kas seal on lõpuks vahet? Võibolla on, võibolla pole…
Ene Paaver