Veebruari lõpus esietendus Draamateatri suures saalis tõsielust inspireeritud põnevuslugu „Ükskord Liibanonis”. Lavateksti ettevalmistamisel andsid sisendit teiste seas mitu Liibanonis toimunud eestlaste pantvangijuhtumiga seotud kaitsepolitsei töötajat. Palusime lavastusele professionaalide hinnangut ja tulemuseks on kapo esimene kaastöö Draamateatri ajalehele.
Alustuseks suur tänu kogu trupile kordaläinud teatrielamuse eest! Pisut paatoslik, aga oma töös riigi julgeoleku tagamisel kaitseme kõige tõsisemas ja laiemas tähenduses ka Eesti kultuuri. Teatril on kultuuris ja ühiskonnas väga oluline roll, muuhulgas valupunkte lahata, panustada uute vaatenurkade ning lahendustega. Peegeldades elu ja olukordi kunstilisest perspektiivist, annab see võimaluse kõrvalseisja pilguga taas läbi elada päriselt aset leidnud sündmusi. Vähetähtis pole ka mõju, kuidas me midagi mäletama jääme.
„Ükskord Liibanonis” põhineb tõsielul, kuid on siiski autorite kunstiline nägemus toimunust. Tegu on suurepärase näitega, kuidas ühte lugu esitada nii, et see oleks kaasahaarav, paneks märkama erinevate osapoolte tundeid, mõtteid ja arusaamu ning neile kaasa elama. Nagu ka päriselus, saadab keeruliste olukordade lahendamist vaimset tervist kosutav eluterve mustavõitu huumor.
Etenduse publikule pakutakse väga aktuaalset ja kompaktset „sisselugemist“ Lähis-Ida, täpsemalt Liibanoni kujunemislukku ning igapäeva praktikatesse. Tekstitiheduses ja vaatajale olulise taustainfo esitamises on märgata sarnasusi Draamateatri sügisel esietendunud lavastusega „Totalitaarne romaan”.
Etendus taaselustab väga usutavalt Eesti inimeste tolleaegse vägagi tuntava pessimistliku hoiaku, eneseusu ja usalduse puudumise, et väikese Eesti teenistujad võiksid suuta nii kaugel, meile pigem võõrastes oludes oma inimesed päästa. Küsimus polnud toona ainult tavainimese, vaid üsnagi informeeritud teadmameeste skepsises. Lavastuses on see konflikt võrreldes reaalsete oludega esitatud leebelt. Toonaste arvajate seas levis jõuline hoiak, et antud juhtumi saab lahendada ainult Eesti riiki kõrvale jättes. Arvati suisa, et kui „avalikkuses kogu aeg tuld all ei hoia“, siis ametnikud ei liiguta. Etendus on palsamiks tervele hulgale Eesti ametnikele. Sarnane mõju oli ka kümmekond aastat tagasi ilmunud Tiit Pruuli raamatul „Antiliibanon 2011”, mida nüüd on ühe alusmaterjalina kasutatud.
Lavastuses kujutatud kaitsepolitseinikele otsiti meie kontoris kindlat vastet päriselust, nii mõnigi leidis, kuigi kolleeg leidis kellegi teise. Kontoris tekkis seetõttu „elav arutelu”. On selge, et me tajume oma kolleege ja näitlejate rollisooritusi selgelt erinevalt.
Etendus oli mõnusa tempoga, täis nõudlikku näitlejatööd, mis igati oskuslikult välja mängiti. Lavatekst elas ja hoidis teatrikülastaja endaga kaasas algusest lõpuni. On suur kunst leida viis nii läbipaistmatu maailma telgitaguste kujutamiseks.
Teadliku vaataja jaoks on lavateksti kui ka lavastaja mõõdupuu usutavus. Mõistagi tuleb teha kunstilisi valikuid, aga meie maja vaatest oli sellega hästi. Kuigi ajad, olud ja inimesed on muutunud, tunneme vana aja kaja ära küll (näiteks luure- ja vastuluure mõningane, õnneks enamasti siiski eluterve rivaliteet).
Kriisikoosoleku hektilisus oli videolahenduse abil välja toodud kui elust enesest, nii rollijaotused kui kriisis esinevad viperused. Vaatajana saalis võis end tunda selle sama seltskonna kõrval seismas ja kaasa mõtlemas. Päris elu, eriti suur kriis, ongi segane, teadmatust on palju ning selgeid ja alati toimivaid lahendusi pole. Etendus annab vaatajale päris realistliku kogemuse, mis tunne on üht suurt kriisi lahendama asuda.
Märten Metsaviiru operatiivtöötaja kehastamine oli ehe. Tõele au andes, siis umbes selliseid tüüpe leiab meie majas omajagu. Julged, nutikad ja ehk ka mõneti uljad. Operatiivtöötaja peab olema leidlik – leidma lahenduse ka olukorras, kus uksed on sulgunud ning pole mitte mingit mõistlikku põhjust arvata, et need enam avanevad. Inimeste ohust välja toomisel muid valikuid pole.
Ivo Uukkivi rollisooritus mõjus nagu ta oleks tõesti suurte kogemustega terrorismivastase üksuse rahulik operatiivkala. Tunneb inimesi, näeb neid läbi, oskab läheneda murepuntrale loominguliselt, kehahoiakus peegeldub kogemus ja enesekindlus. Ekslik ja päris inimene, aga pühendunud professionaal. Pikkade aastatega paratamatult kogunev küünilisus pole teda siiski paadunud pessimistiks teinud. Professionaalsus ei tähenda kaugeltki, et tegu oleks joonistatud mehe või naisega.
Tõnis Niinemetsa ees tuleb teha sügav kummardus. Milline ümberkehastumine! Ja mis seal salata, tema oli ka peamine mängulisuse ja huumori kandja muidu võrdlemisi tõsise ja tumeda taustaga etenduses.
Soovime rõhutada, et nii nagu ka lavastuse kavalehel märgitud, on tegemist tõsielust inspireeritud põnevuslooga, mitte dokumentaallavastusega. Kui lavastust selle pilguga vaadata, on kõik hästi.
Loodame, et etenduse nägemise järel jääb vaatajat saatma lisaks teatrielamusele ka tegelaskuju Karmo antud vastus lavastuse lõpustseenis kõlanud küsimusele: „No mis me sellest kõigest õppisime?“ Kui me tulevikus mõtleksime raskete juhtumite puhul veidi rohkem, kas ja kuidas nii meedias kui argivestluses väljaöeldu hätta sattunud inimeste lähedasi tabada võib, millist mõju see nende niigi emotsionaalselt raskele olukorrale võib avaldada, oleme lisaks maailmatasemel meelelahutusele ka päriseluliste teadmiste võrra rikkamad.
Kaitsepolitsei ja Draamateater on pealnäha vastandlikud asutused. Ühise teema puhul muutub aga nähtavaks meie eesmärkide sarnasus. Ühenduspunktina meenusid read Juhan Viidingu luuletusest „See kaunis maja”:
Ma töötan majas, kus ei tunta argust,
seal majas petta pole võimalik.
See maja täis on isemoodi kargust
ja kunstigi – kus kõik on võimalik.
Kui jõuad sinna, kohe palju muutud;
sa muutud nii, et sind ei muudeta.
Nii oma hinge kui ka teisi puutud,
kuid hinge võtta sult ei suudeta.
Kapo