Andres Putting, LP, 04.03.2025
Eesti esimest pantvangidraamat mitmel korral Liibanonis Bekaa oru kandis kajastamas käinud Delfi fotograafile Andres Puttingule meenusid lavastust vaadates isiklikud kogemused – hommikused hirmumõtted, sõidud Bekaa orgu mööda Hezbollahi kontrollitud alasid…
Eesti Draamateatri lavastus „Ükskord Liibanonis“ toob lavale 14 aastat tagasi Liibanonis röövitud Eesti jalgratturite loo. Kuna olin toona ajakirjanikuna sündmuste keskmes ja viibisin Liibanonis, mitte kaugel paigast, kus meie kaasmaalasi kinni hoiti, läksin teatrisse eriliste ootuste ja mälestustega. Samas oli mul ka tunne, et ega ma ka tea tegelikult, mis täpselt toimus – ja tõenäoliselt ei tea keegi väljaspool kitsast julgeolekuringkonda kõiki detaile. Lavale jõudnud lugu on tõlgendus, aga just see teadmatus, mis jäi kaadri taha, muudab kogu loo veelgi kõhedamaks ja mõtlemapanevamaks.
Lavastust vaadates tulid meelde isiklikud kogemused – hommikused kerged hirmumõtted enne teekonda piirkonda, kus eestlasi kinni hoiti. Sõit läbi Bekaa oru, mis oli tuntud oma narkokaubanduse ja relvarühmituste poolest, mööda Hezbollahi kontrollitud alasid ja sõjaväe kontrollpunkte pani mõistma, kui habras oli iga liigutus selle loo sees. See teadmine muutis lavastuse viimased stseenid veelgi pingelisemaks.
Neli tasandit
Hendrik Toompere jr lavastus avab loo mitmekihiliselt. On neli selget tasandit: pantvangide, omaste, luurajate ja põgusalt ka ajakirjanduse vaatenurk. Lavastus keskendub peamiselt lähedaste valule, teadmatuses viibimisele ja varju jäävatele jõupingutustele, mida julgeolekuteenistused tegid, et mehed koju tuua.
Eriti teravalt ja realistlikult on lavastuses esile toodud omaste ja riigiametite vahelise suhtluse keerukus. Tegelikus elus kõikus see pidevalt õhukesel köiel – mida anda omastele teada, et hoida nende lootust, ja mida varjata, et mitte seada pantvangide elu ohtu. See oli plahvatusohtlik psühholoogiline pinge, kus iga infokild võis olla kas rahustav ankur või lõhkeaine. Lavastus näitas valusalt ja täpselt, kuidas see teadmatus hakkas murdma lähedasi, tekitades lõhesid nii perekondades kui ka usalduses riigiaparaadi vastu. Samal ajal oli aga riigi vaikimine vältimatu – mõnikord oli parim abi just see, mida ei saanud avalikult selgitada.
Lähedaste vaatepunkt toob aga esile ootamise lõputu piina, kus iga uudis võis olla kas pantvangide pääsemisest või põhjustada lähedaste lõpliku kokkuvarisemise. Luuretegevuse kiht on kõige varjatum – see on justkui nähtamatu niit, mis hoiab lootust elus, kuigi publikule antakse vaid aimdusi sellest, kui keeruline ja riskantne see töö tegelikult oli. Ajakirjanduse roll lavastuses jääb küll pigem tagaplaanile, kuid siiski tuntavaks – see pidev vajadus vastuste ja tõe järele isegi siis, kui tõde pole veel valmis päevavalgele tulema, ja teadmine, et kusagil mingi infokillu lekkides võib see kõik lõppeda katastroofiga.
Varjudega mängimine lisas sügavust
Kolmetunnine lavastus kulges tempokalt ja haaravalt. Iga stseen oli läbimõeldud, näitlejate meisterlikkus ja lavakujunduse minimalism lõid atmosfääri, mis tõi esile loo sügavama olemuse. Idamaadest mõjutatud muusikaline taust lõi täiusliku koosluse lavastusega, pidev pinge kruvimine ning trupi väga sujuv koostöö on midagi, mida sageli teatrites ei näe. Valguslahendus oli minimalistlik, ent meisterlik – varjudega mängimine lisas lavale sügavust, justkui sümboliseerides nähtamatut piiri vangistuse ja vabaduse vahel. Hämar valgus ja järsud kontrastid andsid edasi hirmu ja lootuse haprat tasakaalu, muutes iga stseeni peaaegu füüsiliselt tajutavaks.
Kuigi teadsin, kuidas lugu lõpeb, püsis vaatamise ajal pidev ärevus, nagu elaksin neid sündmuseid uuesti läbi. Eriliselt puudutas mind lavastuse keskendumine piinale, mida tundsid pantvangide lähedased teadmatuses viibides. Ootamine, lootus ja hirm vaheldusid päevade ja nädalate kaupa. Mäletan selgelt, kuidas ajakirjanikuna tundsin survet leida vastuseid, mida polnud kellelgi anda. Meedia püüdis üha enam riigistruktuure survestada, avalikkus nõudis teavet, kuid diplomaatia ja julgeolekumaailm tegutsesid omas vaikuses, kus iga sõna ja liigutus võis muuta saatust.
Luure- ja julgeolekumaailmas toimib kõik varjus. Avalikkuse ees räägiti napilt, samal ajal käisid kulisside taga keerulised läbirääkimised, kus iga vale samm võis seada pantvangide elu ohtu. Rahvusvaheline koostöö on nagu habras jääkiht järvepinnal – keegi ei saa avalikult kiidelda oma panusega, keegi ei otsi tunnustust. Just see nähtamatu, varjus toimuv töö päästab elusid, kuid jääb tihti saladuseks isegi päästetutele endile. On loogiline, et paljud detailid jäävad igaveseks varjatuks – ja nii peabki olema.
Fiktiivne osa lisab loole kihte
Oluline on mõista, et tegemist pole dokumentaalteatriga. Kuigi lavastus ammutab inspiratsiooni päriselus toimunud sündmustest, on enamik süžeeliine ja karakterite arenguid loodud just lavakunsti vajadusi silmas pidades. See aga ei vähenda loo mõju – vastupidi, fiktiivsed elemendid aitavad avada inimsaatuste sügavamaid kihte ja tekitada kaasaelamise tunnet, tehes seda lavastuses isegi kohati läbi kavala huumoriprisma, mis oli reaalsetes sündmustes vaevalt nii reljeefne.
Lavastuse tõeline tugevus peitub just selle püüdluses paotada ust varjatuks jäävasse maailma. See on austusavaldus neile, kes tegutsesid vaikuses, riskides iseenda turvalisuse ja mõnikord ka eluga, et päästa teised. Teater võimaldab meil korraks astuda sinna, kuhu ajakirjanikena, publikuna ja isegi kannatanute lähedastena me kunagi päriselt ei pääse.
Lugu vastupidavusest
„Ükskord Liibanonis“ pole ainult lugu pantvangidest – see on lugu inimestest, nende haprusest ja vastupidavusest, lootusest ja valust. See on lugu, mis jääb hinge helisema kauaks pärast aplausi vaibumist ja paneb mõtlema sellele, kui palju jääb meist igavesti varju.
Soovitan seda lavastust kõigile, kes otsivad midagi enamat kui lihtsalt õhtust meelelahutust – neile, kes on valmis vaatama sügavamale ja kuulama vaikust, milles mõnikord peitub kogu tõde. Ja pidagem kõik meeles seda, et väga tark on edaspidi jälgida välisministeeriumi kodulehel nähtavaid reisihoiatusi.