Peeter Kormašov, Eesti Ekspress, 02.04.2025
Lavastuse „Ükskord Liibanonis“ õnnestumise aluseks on põnev lugu.
Ei mäletagi, millal viimati etendust esimesest reast vaatasin. Tavaliselt hoian ikkagi tahapoole, kuna olen juba päris mitu korda olnud tegevusse kaasatud. Pealegi on sealt parem ülevaade, nagu rokk-kontsertidelgi, kus just taga keskel on kõige parem heli.
Tundub, et tuleb oma harjumusi muuta, kui muidugi piletiga veab. Draamateatri „Ükskord Liibanonis“ oli esimesest reast vaadates ikka täitsa teistmoodi kogemus. Loomulikult pidid näitlejad mängima tervele saalile ja kolmanda rõdu tagumine ridagi pidi tundma, et nad on kaasatud. Aga ikkagi oli tunne, nagu oleksin hoopis kinos.
Võib-olla varsti saabki seda lugu kodukinos vaadata. Nimelt on plaan „Ükskord Liibanonis“ sarjaks teha. Selline idee oli dramaturg Mehis Pihla sõnul juba varemgi, aga Ove Musting tahtis teha sellise kvaliteediga sarja, mille jaoks Eestis eelarvet kokku saada polnud võimalik. Eduka lavastusega loodetakse leida uusi rahastajaid nii kodu- kui ka välismaalt.
Hästi on lavastusel tõepoolest läinud, sest kõik etendused on välja müüdud. Lavastaja Hendrik Toompere jr & co tegid seda jälle. Kuigi lugu on tuttav, on lavastuse jälgimine nagu põnevusfilmi vaatamine, sest kunagi ei tea, mis suunast pauk tuleb. Sageli tahaks – ja tean, et see pole ainult minu arvamus –, et lavastused või filmid oleksid natuke lühemad. Vana hea „kill your darlings“, mida kirjanikele õpetatakse, lihtsalt töötab. Siin sellist tunnet ei tekkinud, et mõne stseeni oleks võinud välja jätta.
Õudne teadmatus
Seitsme Eesti jalgratturi pantvangi võtmine Liibanonis 2011. aastal oli üldrahvalik tragöödia. Igas mõttes täiesti uskumatu lugu, sest miks peaks keegi maailma mastaabis tundmatud eestlased ära röövima. Nii mõnigi Lähis-Idaga vähegi kursis olev inimene jälle leidis, et Bekaa orgu minek oli täielik hullumeelsus. Lavastuse alguses antaksegi vaatajale teada, et välisministeeriumi kodulehel oli toona tungiv soovitus Liibanoni mitte reisida.
Elasin tükile kaasa nagu toona uudistelegi kindlas lootuses, et pantvangidel õnnestub pääseda. Võib-olla olin optimistlik selle tõttu, et nii Eesti kui Liibanon on väiksed riigid, kes mõistavad teineteise toimimisloogikat: suurte vahel ellujäämiseks tuleb kaval olla. Sama mõte kõlas äsja „Rahamaa“ eest parima meespeaosatäitja auhinna saanud Tõnis Niinemetsa suust, kes särab „Ükskord Liibanonis“ kokku kaheksas rollis.
Kõige meeldejäävam ja suurem neist rollidest on bareti ja üleskääritud varrukatega suitsu pahviv kohalik politseiülem, kellest saab Eestist saadetud eksperdi Märten Metsaviiru semu. Ma ei ole suur Melchiori fänn, aga siin teeb Metsaviir küll minu jaoks selle lavastuse teise kõige tugevama rolli põkist KAPO agendina. Vaataja võib toolil lösutades tema kätekõverduste seeriat vaadates mõelda, mitu(kümmend) tema neist suudaks ära teha.
Pantvangide eluolust me lavastuses liiga palju teada ei saa, aga see olekski hoopis teine lugu. See õudne teadmatus, mis valitses perekondades, ja jõuetus, mis valdas Liibanonis tegutsevaid eestlasi kas või näiteks pärast seda, kui kaasmaalaste asukoht õnnestus kindlaks teha, ning kogu välisministeeriumis toimunud möll on karm. Kui kavatekstides rõhutatakse toonase välisministri Urmas Paeti (Markus Luik) suurt rolli, siis lavastuses mängivad pantvangide vabastamisel suuremat osa Metsaviiru KAPO agent, Ivo Uukkivi kehastatud kogenud kaitsepolitseinik ja Christopher Rajaveeri välisluuraja. Tema ja Metsaviiru tegelaskuju umbusklik duett on üks lavastuse käivitavaid jõude.
Suures osas on ju „Ükskord Liibanonis“ ikkagi fiktsioon, kuigi vaadates ma sellele õnneks ei mõelnud. Selles mõttes ei heidaks ma loole ette dokumentaalsust, nagu paar sõpra on arvanud. Tükk õnnestus suures osas just tänu tugevale loole, kuigi muud komponendid toetasid seda. Sai tervikkogemuse, mida võiks mõju, kuigi mitte teostuse mõttes võrrelda näiteks Ivar Põllu ja Tartu Uue Teatri „Serafima ja Bogdaniga“. Eks oli seegi hea näide sünesteesiast ja sellest, et teater võib mõjuda nagu kino ja lavakunsti hübriid.
Püsti aplodeerimine
Tehniliselt on see tervik saavutatud klassikaliste, kuid hästi toimivate vahenditega. Palmipuud, valged plastmasstoolid ja mustad siluetid oranži valguse taustal on tuttavad sümbolid, millega vaatajal tekib kohe seos. Teatriauhindadel helikujunduse kategoorias võidutsenud Lauri Kaldoja on teinud lavastusele muusikalise tausta, mis tekitab veelgi rohkem tunde, kui jube ja uskumatu kogu see lugu oli. Kaldoja teeb ka kolmanda meeldejäävaima rolli Hizbollah’ intelligentse ja hästiinformeeritud pealikuna.
Ajal, kui USA ministrid ja kaitsejõudude tipptegelased jagavad salajasi rünnakuplaane sama vabalt nagu toiduretsepte või kassivideoid, on tegelikult meeldiv, et Eesti kaitse ja julgeoleku eest vastutajad sama agaralt oma tööst avalikkuse ees ei pasunda. Ehk et on hea, et asutused, kellega lavastuse tegijad suhtlesid, andsid ainult vihjeid. Niisamuti on kõik tegelased koondkujud, mitte reaalsed persoonid. Küll oli lavastuse „Ükskord Liibanonis“ loojatele abiks ühe pantvangi abikaasa päevik, mida ta hakkas pidama päevast, kui tema mees kinni võeti.
Kui eestlased tahavad, siis suudavad nad isegi võimatut, on lavastuse lõpus kõlav moraal. „Ükskord Liibanonis“ on ilus lugu ja näitab Eesti riiki pigem heas valguses. Samas nõustun Valle-Sten Maiste „Teatrivahi“ podcast’is öelduga, et mitte alati ei ole need vabastamised nii kiired, kui meenutada kas või Indias vangis olnud laevakaitsjaid. Siiski on see lavastus, mis meeldib nii rahvale kui ka kriitikutele ning jätkab seega Draamateatri viimase aja käekirja.
Publik aplodeerib püsti seistes (seekord ka täiesti põhjendatult, vahel tundub see Eesti teatris rohkem harjumusest olevat), mõnigi pühib silmi, inimesed on liigutatud. Eks see oligi igas mõttes sama suur asi nagu olümpiavõit ja saadud samamoodi rutiinse töö käigus.
Kuigi see, kas abiks oli ka doping, jääbki võib-olla veel aastakümneteks saladuseks. Nii eksperdid kui Liibanoni kohalik meedia leidsid, et lunaraha tõenäoliselt siiski maksti. Mis sest, et ei tahetud, et eestlased saaks edaspidi pearahaküttide sihtmärgiks. Samas võib isegi väiksel riigi olla pakkuda nii mõndagi muud kasulikku kui ainult raha.