Johanna Rannik, Eesti Päevaleht, 15.04.2025
Tiit Ojasoo „Eneseabiõpiku“ teises vaatuses võetakse vaatajalt varem kogetud mugavustunne ära, otsekui proovides osutada sellele, et tegelikult on armastus siiski väga tõsine asi.
Armastusega seotud teooriabaas on meeletu: kui sa ei tea, mis on su kiindumusstiil või milline on su suhtearhetüüp, siis kuidas sa üldse end kedagi armastama lubad? Nagu „Macbethiski“ mängib Tiit Ojasoo juba enne etenduse algust ruumi ja neljanda seinaga: kolm publikurida on paigutatud otse lavale ülejäänutega vastamisi. Näitlejad ise liiguvad selle kõige keskel, veidi üle lavaääre ulatuvatel valgetel diivanipatjadel. Kostüümikunstnik Aldo Järvsoo kätt on aimata peamiselt seeläbi, et tumeduse ja seksikuse seast paistab järsku säravkuldne kangas või pastelne tüll, musta naha või läbipaistva särgiga ma teda seostada pole osanud, aga olen väga meeldivalt üllatunud.
Vaba, tundmatu ja põnev
Algab dionüüsialik nautlemine: igas vanuses ja kombinatsioonis häbitult erootilised kehad risttolmlevad. Rõhutan vanust, kuna on võimestav näha, et seks ei ole ainult noore naise kujuline, olgugi et selle üle lavastuses lõõbitakse. Ihatõmbluste saatel filosofeeritakse monogaamia realistlikkuse üle ja loetakse pudelikorkide lennates Esther Pereli ja Roland Barthes’i. „Eneseabiõpiku“ kujutatud inimsuhete spektri ühes otsas on armastuse üleintellektualiseerimine, teises aga üleni kehaline, irratsionaalne armastus, mis piire ei tunne. Üdini vaba, tundmatu ja põnev, ent alati tagajärgedega. Emotsiooni ajel on ohtlikult lihtne libastuda ja võibolla jääd sinna libastusse aastaks või mitmekski, kuni lõpuks pead kõik üles tunnistama ja vaatama otsa sellele, kes on kogu aja heausklikult kodus oodanud. Ja siis on kõigil eri moodi häbi.
Eelkirjeldatud olukord on üks lavastuse tipphetki tänu Tambet Tuisu täielikule näitlejameisterlikkusele. Tuisk on „Eneseabiõpikus“ tippvormis, mida toetab kindlasti see, et laval on suures osas vanad trupikaaslased, kellega koos on ansamblimängu ja omavahelist kontakti aastaid lihvitud. Üleminekud meelast flirdist emotsionaalsesse traumasse on sujuvad ja usutavad. Väga võimas!
Truppi sulandub hästi ainulaadse tämbri ja hea kandvusega häälega külalisnäitleja Evelin Võigemast, kellele antakse lavastuses tänuväärselt palju laulmisvõimalust. Suurepärase musikaalsusega tõuseb esile ka Emili Rohumaa, teine uus Draamateatri näitleja Hanna Jaanovits särab aga füüsilise koomikaga. Need omadused torkasid kummagi puhul silma juba diplomilavastustes.
Kes kardab, et ilma (teatri)kaaslaseta hakkaks sellisel etendusel olles endast natuke hale, siis lohutuseks kinnitab Mirtel Pohla monoloog, et üksiolemise ja -elamisega kaasneb samuti omajagu kadestamisväärseid „oh my god“ ja „oh yea“ hetki! Tsiteerimisväärseid kohti oleks tegelikult palju, sest trupi ühisloomel põhinev ning Eero Epneri dramatiseeritud tekst on vahe ja viitetihe. Peale selle, et lavastusest käib läbi suur valik eesti romantilist popkitši (aga mitte ainult), toob Mirtel Pohla viivuks sisse „Leviaatanist“ (ehk teisest Epneri dramaturgiaga lavastusest) tuttavad Joona, vaala ja Niineve linna. Omajagu eetriaega saab Mati Undi „Sügisballgi“, mille tahakski nüüd ebatraditsiooniliste armastusstiilide kontekstis uuesti üle lugeda-vaadata.
Teine vaatus viskab külma vette
Teine vaatus sõidutab publiku aga järsu kurviga otse külma vette. Lavapealsed kolm publikurida on lavaauku ümber tõstetud, näitlejad ise on lava kauges otsas, ligipääsmatud. Dramaturgiliselt on teise vaatuse intensiivsus ja tempo halastamatu. Võibolla tunneb mõni publikus end selle peale lausa nörritatuna: kurat, just sai Nexust, Jörbergi, mehe-naise suhteid ja seksi, nüüd tulen, konjak hammastel, saali tagasi ja kõik on järsku jõle tõsiseks tõmmanud.
Tihti öeldakse, et armastus pole mitte niivõrd nimi-, kuivõrd tegusõna, et armastus nõuab pidevat tööd. Üsna eestlaslik. Teises vaatuses tuleb muu hulgas esile seesugune pidevalt teadvustatud, ülevaevatud armastus. Mõnikord polegi enam armastust kui sellist, vaid on üksnes paarisuhe, ja siis proovitakse viimase õlekõrrena teraapiat (isegi kui kõigil, sh terapeudil endal, on tegelikult juba ammu selge, et siin pole enam midagi teha). Armastuses läbi kukkumise hirm on lihtsalt suurem kui otsast alustamise jaks. Äkki ikka mõni raamat aitab? Äkki teeks mingi retriidi läbi koos? Mul siin just keegi rääkis, et…
„Eneseabiõpiku“ ülesehitus ja emotsioonide ampluaa on küll ootamatu, aga üsna kohe tekib tunne, et siia see kõik ju tegelikult välja jõudma peabki. Mõnes mõttes on seega kogu teine vaatus väga loomulik kulminatsioon esimeses vaatuses nähtule ja räägitule. See on kainestav, nõudes samal ajal nii publikult kui ka näitlejatelt (eriti viimastelt), et pinge ja kohalolu sekundikski ära ei vajuks. Mugavustunne võetakse täielikult ära, otsekui proovides osutada sellele, et tegelikult on armastus siiski (muu hulgas) väga tõsine asi.