Ringo Ramul, Roos Lisette Parmas, Draamateatri ajaleht, sügis 2025
John Fowlesi „Maagi“ lavastaja Ringo Ramul ja dramaturg Roos Lisette Parmas vestlesid romaani teemadel – mis on neid enim köitnud ja mõjutanud.
Ringo Ramul: Kui ma pöördusin sinu poole, et võiks John Fowlesi „Maagi“ teha, mis su esimesed mõtted olid?
Roos Lisette Parmas: Ma lugesin „Maagi“ esimest korda umbes viis aastat tagasi ja siis see jättis sellise pudru ja kapsad mulje, seal ei olnud minu jaoks mingit terviktelge.
RR: Mis mulle just meeldis.
RLP: Just, on huvitav, et sulle just meeldis. Aga olles nüüd veelkord „Maagi“ lugenud ja dramatiseerinud, siis sealt jookseb läbi hästi selge telg – ihalise egotsentrilise maailmapildi põrkumine mingisuguse vastuhäälega. See muster kordub Fowlesil mitmes teoses. Aga sind ju paelus selles romaanis just see paljusus, et kõike on nii palju läbisegi ja see annab igale lugejale võimaluse välja noppida see miski, mis teda ennast puudutab.
RR: Jah, nagu Fowles ise on ju ka öelnud, et paljud lugejad on väljendanud oma pahameelt ja arusaamatust, et mis asi see on ja millest see teos räägib. Ajab närvi, et ei saa aru ja romaan ei vii lõpuks mingite mustvalgete vastusteni. Aga mind see just köitis. Nagu Fowles on ise ka kommenteerinud seda arusaamatust, et see teos võikski mõjuda nagu Rorschachi test, kus inimesed loevad tindiplekkidest välja erinevaid asju. Mis mina sealt välja lugesin, mis mind käivitas, oli kõigepealt lugu sellest, kuidas inimene kipub end jumalaks pidama – romaani alternatiivpealkiri oli ka „Jumalamäng“. Lisaks on seal tohutult teemasid, alates manipulatsioonist, egotsentrilisest maailmapildist, nagu sa mainisid, samal ajal see on lugu inimese olukorrast maailmas, kus ei ole absoluutset tõde, aga kus igatsetakse mustvalgeid vastuseid.
Armastuse ja võimu olemusest. Vastutuse ja vabaduse vahekorrast. Sa ise ütlesid ükskord, et see on ka lugu vaimsest vägivallast, mille peale ma esialgu ei mõelnudki, aga mida ta igal juhul on.
RLP: Aga kui sa mõtled oma päris esimese lugemiskogemuse peale, siis mida sa „Maagi“ Rorschachi testist välja lugesid?
RR: Ta tekitas nii palju erinevaid tugevaid tundeid, mõjus nii sürrilt. Juba puhtžanriliselt – ta oli samal ajal psühholoogiline thriller, maagilisrealistlik õudukas ja erootiline draama. Ta pakkus kogu aeg üllatusi ja imes enda sisse. Mäletan, et ma kandsin seda endaga ikka pikalt kaasas. Temaatiliselt ma täpselt ei mäletagi, mis mind kohe haaras, aga ta tekitas hästi hästi tugevaid tundeid. Võib-olla on see tagantjärgi mõtete omistamine, aga ikkagi, jah, see sama asi. Läbi peategelase, kes mängib teistega, ja läbi Maurice Conchise, kes mängib omakorda peategelasega, et kuidas me sõidame üle end ümbritsevatest inimestest ja maailmast ainult oma isiklike ihade pärast. Mis on ka mõnes mõttes diagnoos üleüldisele inimkonna olukorrale praegu. Ja minu arust see tekst äraspidiselt ja seetõttu just hästi võluvalt kutsub üles normaalsusele. Et kõige normaalsem elamisviis on käituda inimlikult kõigi inimestega ja maailmaga enda ümber. Seda lugesin mina sealt romaanist välja. Aga mis oli sinu jaoks kõige olulisem? Ma aiman, mis see on.
RLP: Oo, põnev, räägi, mis sa aimad.
RR: Ma arvan, et nagu sa ise oled öelnud, see on see inimese illusioon oma kõikvõimsusest ja kõiketeadvusest.
RLP: Jaa, seda kindlasti. Ja ma lisaks sinna juurde inimese tungi nõuda vabadusi iseendale, olla maksimaalselt vaba, ja kuidas see suur vabaduseiha läheb konflikti armastusega – et armastus muutub ka üheks vabaduse piirajaks, millest on vaja lahti saada. Ja peategelase rännak risti vastupidise arusaama poole (või noh, ei teagi, kas ta tegelikult jõuab selleni, aga see on ju see, kuhu teda suunatakse), et armastus ei piira, vaid avardab, vabastab.
RR: Jaa. Ja huvitav on see, et paljud inimesed küsivad, et see on nii mastaapne teos, kuidas te seda teete Draamateatri väikses saalis viie näitlejaga. Ma ise loodan, et me ei ole ju teinud mingit sisukokkuvõtet sellest teosest. Kuidas sina tunned? Me oleme valinud ikkagi välja endale olulise ja loonud selle põhjal oma iseseisva maailma.
RLP: Just, me oleme teinud selgeid valikuid, mis ka erinevad romaanist. Lavastuses on loodetavasti see tervikutaju, millest ma enne rääkisin, ja samas interpreteerimisvabadus, see Rorschachi element on seal ka, ma loodan.
RR: Ja ma loodan, et see lavastus võiks lõpuks mõjuda mitte niivõrd mõistusele, intellektuaalse harjutusena, vaid alateadvusele. Alateadvuse ja hüpnoosiga me ju tegeleme ka lavastuses. Et jääks jälg kuhugi sügavale. Aga kui rääkida nüüd sellest, miks me just väikses saalis seda teeme, siis see, mis seal tegelaste vahel toimub, on nii intiimne, et väike saal tundub selle jaoks täpselt õige.
RLP: Ja et meie lugu algab peategelase kapseldunud maailmavaatest, mis hakkab Conchise manipulatsioonide kaudu järjest avarduma. Nii nagu meie lava järjest avardub etenduse jooksul.
RR: Jah. Ja huvitav on see, kas see võib tõesti olla maailma esimene lavastus „Maagist“? Ma ei ole suutnud seda välja uurida. Et kas peale filmi ja ühe BBC kuuldemängu on see esimene? Ühelt poolt oleks arusaadav, sest see on nii vohav materjal ja raske on teda piiridesse panna, aga teiselt poolt on see nii teatraalne materjal.
RLP: Puudutaks korra ka meie lavastuse mõjuruumi. Fowles näiteks oli romaani kirjutades ilmselt mõjutatud Kuldse Koidiku Ordust. Aga kas oli midagi, mis meid inspireeris, lisaks romaanile?
RR: Olen seda lavastust tehes mõelnud palju David Lynchi peale. Aga mis sind mõjutas dramatiseeringut kirjutades?
RLP: Mul oli üks konkreetne teos. John Frusciante „Before the beginning“, mida ma loop’i peal kuulasin.