Mehis Pihla, Draamateatri ajaleht, sügis 2025
Hendrik Toompere toob lavale Albert Camus’ „Caligula“, loo sellest, kuidas üks inimene hakkab mõtlema endast kui üleelusuurusest ajaloolisest tegelasest.
Ma olen kuulnud, et see materjal on sinuga kaua kaasas käinud. Kas sa palun kirjeldaksid, kust see idee alguse sai ja kuidas sa selle äratundmiseni jõudsid, et just nüüd on õige aeg lavastada „Caligulat”?
Peale lavakat olin ma aasta Noorsooteatris, siis tulin Draamasse. Tol teisel aastal tuli vana Jüri Järvet minuga garderoobide koridoris rääkima, kuidas rolli teha. See oli hea jutt: „Kui sul roll välja ei tule, siis hakka oma kolleegi kiitma, et küll sul on ikka hea osa. Siin sa saad ju teha niimoodi ja teistmoodi ja kolmandat moodi. Siis tal hakkab sinust kahju ja räägib sulle sinu rolli kohta ka kõik ära.” Mina juba mõtlesin, et huvitav, kas mul läheb tõesti oma rolliga nii halvasti. Aga järgmiseks ütles ta, et tal on selline näidend nagu Camus’ „Caligula” ja ta tahab seda lavastama hakata. Siis lugesin ma seda näidendit esimest korda.
See oli uduste tähtedega hallile paberile trükitud tekstiraamat ja ausalt öeldes – jube keeruline tekst. Ma ei mäleta, kas ma sel ajal üldse „Sisyphose müütigi“ olin lugenud. Järvet käis selle tekstiga päris kaua ringi, aga kuna tal oli tervis juba viletsapoolne, siis lavastamiseni ta ei jõudnudki.
Umbes kümmekond aastat tagasi ilmus eesti keeles Gaius Suetonius Tranquilluse „Keisrite elulood”. Ma ahmisin seda suure himuga. Varem olid mu peas kõik Nerod ja Caligulad sassis, ühed pätid kõik. Ma ei teadnud, kuhu täpselt paigutub selles reas Julius Caesar. Tõesti oli väga põnev lugemine. Siis tuli mulle muidugi ka Camus’ „Caligula” meelde. Mul tekkis tunne, et omal ajal ei saanudki seda tükki teha, sest maailm oli tol hetkel suhteliselt stabiilne. Sellist vastet kaost külvavale Caligulale päris elus polnud. Kümmekond aastat tagasi hakkas mulle tunduma, et maailm kisub sinna kanti, kus suur pilt muutub (Trumpi esimene ametiaeg algas ju 2016 – kohe saab kümme aastat juba!). Tajusin, et maailm on palju hüplikum. Kord on ühtmoodi, hetk hiljem teistmoodi. Etteaimamatust on aasta aasta järel üha enam. Siis saingi aru, et nüüd on õige aeg „Caligula” jaoks.
„Caligula” peale mõeldes tulevad esimeste paralleelidena pähe Putin ja Trump. Kuivõrd näed sa paralleelsust ka hetkel Eestis toimuvaga? On meil ka mõni oma Caligula?
Nii jõhkra kaliibriga mängijaid nagu Caligula meil muidugi pole, aga mingi seisund või mentaliteet on väga sarnane. Eesti elu on täpselt samamoodi väga heitlik. Kord maksud tõusevad, siis juba järgmisel päeval need samad maksud ikkagi ei tõuse. Ebakindlust ja segadust on väga palju. Meid ümbritseb sõda, samal ajal valmistatakse ette uutele energiatele üleminekut, siis jälle ei tehta seda, järsku muutub kõik väga kalliks, tellitakse mingeid relvi, siis ikka ei tellita. Tekib tunne, nagu meid tüssataks, ja me maksame kinni midagi, millest päris täpselt aru ei saa. Me ei jää maailma sündmustest puutumata, vaid voolame sellega kaasa. Kevadel käisin Sitsiilias ja nägin, kuidas Etna hakkas purskama. Samasugune tunne valitseb ka mujal – nagu elaksime vulkaani jalamil, näeme, kuidas laava voolama hakkab ja meil pole muud teha, kui sellega kaasa voolata.
Kuhu sa oma lavastuse ajateljel paigutaksid? Kas lavastuse maailm on ajalooline, ajatu või kaasaegne?
Me teeme kindlasti kaasaegset lugu. Üks minu lähtepunktidest oli see, et ma juba pikemat aega arvan, et näiteks Putin ei ela enam ammu reaalses maailmas. Ta elab ajaloos, ta paigutab ennast ajalukku ja loob iseennast ajaloolise ja müütilise tegelasena, paneb end ühte ritta Ivan Julma, Peeter Suure, Napoleonite, Stalinite ja kõigi teistega. Tema soov on olla lihtsurelikust valitsejast suurem, iseennast nii-öelda jumalikustada. Seetõttu sobibki Caligula lugu kaasaega. Lugu sellest, kuidas üks inimene hakkabki iseendast mõtlema kui Caligulast, ühest üleelusuurusest ajaloolisest tegelasest. Kuidas see ühe inimesega juhtub?
Kaasaegne lugu, kus ajalugu ja koht ajaloos on keskne teema?
Nii ta on. Camus on eksistentsialistlik kirjanik. Eksistentsialistlikel kirjanikel ja dramaturgidel on aga üldjuhul see häda, et nad kipuvad probleemidest ja teesidest rääkima, selle asemel, et neid näidata. See on ka oht, mida ma ise tajun ja millele proovidesse minnes lahendust otsisin. Nüüd, esimeste proovinädalate järel, on aga selgunud väga huvitav rakurss. Mis siis, kui Caligulal ei olegi mingit suuremat plaani. Mis siis, kui see kõik on improvisatsiooniline, kõik toimub hetke tujude, tervisliku seisundi, magamatuse ja kõige sellise ajel. Tänu sellele pole arutluskäigud enam teoreetilised, vaid kõik muutub eluliseks, selles on hing, veri, pisarad, armastus. Eluskude selles näidendis on väga-väga tugev.
Sa oled Camus teksti ümber kirjutanud ja töötad nüüd n-ö oma versiooniga. Kas sinu tehtud muudatused on pigem praktilist laadi (kärped ja lühendused) või kontseptuaalsed?
Nii üht kui teist. Originaalis on peaaegu 30 tegelast, aga meil on 12 näitlejat. Ma olen seda materjali kõvasti lühendanud ja kärpinud. Kui originaalis on neli vaatust, siis meil on kaks, mõlema pikkus tõenäoliselt umbes tund. Liigsed selgitused on kadunud, filosoofia, mõte ja mõtestatus aga alles jäetud. Kui originaalis on tegelasteks suhteliselt suur meestevägi, siis meil on näiteks paleeülemaks (ehk siis peaministriks) naine.
Teine asi, mida ma olen muutnud – Camus näidend algab sellega, kuidas Caligula õde Drusilla, kellega tal olid väga lähedased suhted, ära sureb. Caligula kaob pärast matuseid mitmeks nädalaks ära. Ma pidasin vajalikuks Drusilla tegelase nii-öelda tagasi tuua ja kirjutada ta näidendi kulgu sisse. Drusilla ilmub ikkagi lavale, aga söestunud kujul ja teispoolsusest. See toimub Caligula kujutluses, keegi teine teda ei näe, aga tänu sellele on Caligulal väga aktiivne suhtlus Drusillaga ja Drusilla saab talle midagi ka omalt poolt vastu öelda. Drusilla surm paneb Caligula teist moodi mõtlema elust, surmast, pärandist. Drusilla ärgitab Caligulat käituma nii nagu ta käitub, sest ta on ka pärast õe surma endiselt armukade.
Proovis katsetame Drusilla tegelase puhul Jaapani butō-tehnikaga. See on selline tantsuprintsiip, et ta mõjukski nagu teispoolsusest tulnud inimene. Katkendlik, lõhutud füüsisega, veidra häälekasutusega – ta annab selle loo realistlikesse stseenidesse mingisuguse vaimu sisse, mingi kummalise mõõtme. Lugu, mis esmalugemisel mõjub õudselt, muutub järsku nii groteskseks, isegi naljakaks, et õudus kaob ära. Heal juhul, ma väga loodan, muutub lugu ebamaiseks, isegi eepiliseks. Nagu kangelaslood, näiteks „Ilias”, kus käivad jubedad lahingud, kuid mida on ometigi tore lugeda või vaadata.
Sinu kontseptsiooni iseloomustab kindlasti ka see, kelle sa oled truppi valinud. Mille järgi sa oma truppe valid? On sul juba välja kujunenud oma usaldusisikud, nii-öelda Toompere näitlejad?
Mul on kogu aeg tegelikult olnud mingisugune tuumik, mis liigub kord suuremal, kord väiksemal kujul, ühest lavastusest teise. Ma tunnen neid „oma näitlejaid” väga hästi ja nemad mind, mistõttu ei pea proovides nii palju aega selgitamise peale raiskama. Aga alati, nagu vampiir, vajan ma värsket verd. Uusi inimesi on vaja, muidu tekib mullistumine. Caligula ongi meil nüüd Tõnis Niinemets, kellega ma teen esimest korda koostööd. Me isegi ei tundnud teineteist varem väga. Caligula on väga mänguline, teatraalne, luuleline ja järgmisel hetkel muutub maniakaalseks, tema psühholoogia on hästi labiilne, kiiresti ümberlülituv. Tõnise puhul, tema näitlejaolemuses, on see kõik olemas. Praegu ei kujuta enam kedagi teist ettegi. Teine noor näitleja, kellega esimest korda lavastajana koostööd teen, on Hanna Jaanovits. Väga huvitav on uusi näitlejaid nii-öelda juurde tuua. „Oma” näitlejate puhul, kellega olen pikemalt koos olnud, vaatan, kes millisesse rolli sobib ja mõtlen selle peale, et saaks kätte mingi uue kihi või uue suuna. Muidu vajume stampidesse.
Uutest inimestest rääkides – lavastuse kunstnik on Elisa Sinisalu. Ta on Eesti teatrimaastikul uus nimi, teil on aga selja taga edukas koostöö Vanemuise teatrist, Ibseni „Nukumaja”. Kuidas sa Elisani jõudsid?
Täpselt sama asi – ma olen palju samade kunstnikega teinud, olgu siis Ervin Õunapuu või Jaanus Laagriküll, Pille Jänes, kunagi oli pikalt Ene-Liis Semper. Tekib tunne, et me teame teineteist juba liiga hästi. Ma jutustan ära, mida soovin, ja tean juba üsna täpselt, mida kunstnik teeb.
Huvi pärast küsisin Laura Pählapuu käest, kas ta oskaks mulle soovitada kedagi päris noort, ise ma EKA lõpetajaid ei tea ja tihti on neil keeruline pärast kooli lõpetamist oma võimalust saada. Laura ütles mulle paar nime, uurisin siitsealt ja siis võtsin Elisaga ühendust. Ta õppis sel ajal Prahas, omandas magistrikraadi. Õnneks ta sai päris palju Eestis ka käia ja oli tööst väga huvitatud. See lõpptulemus, mis meil Vanemuises tuli, oli minu jaoks väga hea ja väga positiivne.Kuna esimene koostöö nii hästi õnnestus, tahtsin teda kindlasti „Caligula” juurde ka.
Millest te oma kujunduses lähtusite?
Kõikjal Itaalias, eriti muidugi Roomas, on villades ja isegi kortermajades väga palju klassitsistlikku stiili, nii-öelda viidet roomapärasusele. Võlvid, sammastikud, kõrged laed, suured uksed, mosaiikpõrandad ja nii edasi. Teine märksõna, millest me lähtusime, oli „tulekahju kahjustused”. Maailm, mis oleks nagu poolenisti ära söestunud. Intellektuaalne selgitus oleks umbes et „vanad väärtused, mis on ära põlenud”. Maketi järgi öeldes, mulle tundub, et see tekitab täpselt selle atmosfääri, mida ma soovin. Hallid ja tumedad söestunud vood, mis jooksevad mööda seinu alla. Vana on põlenud, me kõik näeme seda, aga uut ka veel pole.