Homme õhtul, 31. jaanuaril, esietendub Draamateatri väikeses saalis rahvusvaheliselt tuntud austraalia näitekirjaniku Suzie Milleri näidend „Prima facie“, mis kõneleb seksuaalkuritegude menetlemisest õigussüsteemis, mis on sageli ohvri kahjuks kaldu.
Oma seni kõige tuntuma näidendi „Prima facie“ ideed kandis Miller endaga kaasas juba juuraõpingute ajast, kuid julguse see näidendiks kirjutada leidis ta alles 2017. aastal #MeToo liikumise käigus. Mononäidend „Prima facie“ tugineb paljuski lugudele, millega Miller oma advokaaditöös kokku puutus ning käsitleb naiste kogemusi kehtivas õigussüsteemis.
Miks mononäidend? Suzie Milleri enda sõnul soovis ta, et vaataja näeks ja kogeks seda seksuaalrünnaku juhtumit naise vaatenurgast ning seejärel, kuidas seda esitatakse ja käsitletakse kohtus nii, et see näib ebatõene. Ta on öelnud, et kirjutas näidendi lihtsalt seetõttu, et tundis vajadust see enda jaoks kirja panna.
Lavastaja Ott Raidmets: „Ohvrite lugusid on valus lugeda. Mehena tekkis mitmel korral häbi, kuidas mehed naistesse suhtuvad ja nendega käituvad. Ja veel tekkis üks hästi tugev reaktsioon: isana teha kindlasti nii, et minu enda poeg kasvaks üles lugupidamise ja taktitundega naiste vastu. Vägistamine ei ole seks. See on vajadus domineerida. Need lood panid sees tööle justkui mingi alarmi,
liigutasid sügavalt, ja sellepärast tunduski see näidend mulle lavastama hakates niivõrd oluline. Sest see annab inimestele võimaluse kuulata. Kui kuuleme, siis loodetavasti ka mõistame. Kui mõistame, siis on lootust, et paneme rõhku rohkem sellele, mida kannatanud räägivad. Rõhu all pean silmas nende uskumist. Me oleme riigi ja ühiskonnana läbi kukkunud, kui me seda ei suuda.”
„Prima facie“ on toonud autorile mitmeid mainekaid nominatsioone ja auhindu, praeguseks on näidend tõlgitud enam kui 30 keelde ning lavastatud rohkem kui 48 riigis, selle põhjal 2023. aastal valminud romaanigi on avaldatud juba seitsmes keeles. 2026. aastal peaks kinolinadele jõudma ka „Prima faciel“ põhinev mängufilm.