Jaak Allik, Eesti Päevaleht, 20.02.2020
„Suure Siberimaa” vägivallaga murtud elusaatused toovad klombi kurku.
Klassiku tavapärase suurjuubeli teeb põnevaks asjaolu, et laiema avalikkuse ette on samal ajal jõudnud teave Jaan Krossi senitundmatuist teostest ja maailmavaatelist kujunemist mõjutanud elulooseikadest. Peamine avastuste tegija ja populariseerija on olnud tema väimees, akadeemikust kirjandusteadlane Jaan Undusk. Eesti teatriilmal on õnn, et kõige muu kõrval on Undusk ka hea sulega dramaturg, kelle kolm näidendit on alati auhindamist leidnud.
Olgu kohe öeldud, et Hendrik Toompere seekordne lavastus on õnnestunud ja huviga jälgitav nii noortel, kelle jaoks leidub seal kuhjaga avastusklikku, kui küllap ka inimestel, kes näidendi prototüüpe isiklikult tundsid. Minu tutvus Krossiga sai alguse enam kui kuuskümmend aastat tagasi, kui näidendi teise peategelase Alma prototüüp tõi noore Jaani minu vanematekoju kohtuma samuti äsja Siberist naasnud Hendrik Allikuga. Sel kohtumisel ei vahetatud ainult vanglamälestusi, vaid kõlas ka luule. Olid meile loetud poeemikatked pärit „Tiit Pagust” või „Tuule Jukust”, seda ma ei julge vanduda, aga mõiste „söerikastaja” süüvis oma müstilisusega kümneaastase poisi mällu päris kindlasti. Nagu ka Alma Vaarmani tuline vaimustus üliandekast kirjanikust ning poeedi kõhn kuju ja tema silmist peegeldunud kaval vaimne helk.
Lavale sobimatuse müüt
Unduski varasemaid teoseid, nii „Goodbye, Viennat!” (1999), „Quevedot” (2003)” kui ka „Boulgakoffi” (2005) on seejuures saatnud kumu nende lavale sobimatusest, mida lavastajad Tõnu Lensment ja Margus Kasterpalu on küll õnnestunult kummutanud. (2014. aastal etendus „Goodbye, Vienna!” koguni Kanepi harrastusteatriski.) Jah, need näidendid pole ehitatud tegevuslikule konfliktile well-made play’d – autorit on huvitanud hoopis võimu ja vaimu, au ja reaalpoliitika peened vahekorrad. Seetõttu on nende tekst olmedramaturgiast oluliselt sotsiaalfilosoofilisem, kuid alati seotud ka põnevate ja väga lavaliste karakteritega. Tema neljas näidend valmis Eesti Draamateatri (dramaturg Ene Paaver) tellimusel. Faabula valis küll autor ise, kuid kuidas siis veel kui mitte Jaan Krossi üle mõtiskledes jätkata teemat, mis Unduskit ennast Krossiga nii täpselt ja suurepäraselt ühendab.
Toompere lavastuse edu üks pant on kindlasti Tambet Tuisu valik Jaani rolli. Ei teagi tänapäeva eesti teatrist kedagi, kes nii oma välistelt eeldustelt kui ka vaimusuuruselt sobiks paremini kehastama noort (tõsi küll, Tuisust siiski kümme aastat nooremat) Krossi. Hinnatav on aga, et näitleja pole talle looduse ja lavastaja antud kingitust lihtsalt kergesti ära kasutanud. Ta on loonud laval iga hetk mõtleva, tekstinüansse ja inimsuhete skaalat selgelt valdava ja täpselt rõhutava tegelaskuju, kelle saatusele ja valikuile kaasa elame ning kellest usume tõesti sirguvat praegust juubilari. Maksimaalselt on autori rikkalikust materjalist välja võetud ka Marta Laan Jaani esimese abikaasa Hiljana, Viire Valdma Jaani emana ja Tõnu Kark siberlase Konovalovina. Kohtumissteen asumiselt koju naasnud Jaani ja Hilja (hellitusnimedega Lontu ja Lonta) vahel toob klombi kurku. Selles kangastuvad tuhanded tol ajal vägivallaga murtud ja nurjunud elusaatused. Konkreetne Siberi-kaaslase prototüüp on olnud ka armeenlasel Potikjanil, keda Jüri Tiidus mängib liialdamata mahlakusega.
Üks kirjanik teisele
Kõige keerukam on olnud Merle Palmiste olukord, keda erinevalt Tuisust seovad oma prototüübiga küll ehk ainult pulbitsev energia ja enesekindlus. Undusk jätab lahtiseks küsimuse, kas Jaanil ja Almal olid „vaid elulised ja vaimsed kontaktid”, nagu lausub oma (endisele) naisele Jaan. Ent autor viskab siiski õhku ka armukadeduse teema. Ega vastust sellele küsimusele tea Undusk isegi, kuid selle teadmiseta on Palmistel olnud nähtavalt raske oma tegelast luua. Kahjuks on kärpesse läinud Jaani ja Alma vaidlus mõlema iidolite, Tõnissoni ja Lenini üle, mis oleks ehk Alma sisulisele avamisele kasuks tulnud.
Mis parata, minu jaoks jääb alles küsimus, kuivõrd oli Palmiste loodud Alma naine, kelle haual ma nelikümmend aastat hiljem kuulsin Krossi kõnet pidamas. Autori tõsine aps, mida ka lavastaja pole suutnud korvata, on aga Alma toomine Jaani kohtumisele Geberechtiga. Paarkümmend aastat Siberis olnud Alma võis oma kommunismi-usus küll meie mõistes naiivseks jääda, kuid suurepärase inimeste tundmise see elukogemus talle andis. Huko Lumetiga võis ta küll „seltsimehelikus” kirjavahetuses olla – oli ju too vähemasti juunipöörde-aegne riigivolikogu liige –, Hans Leberechti sugusele poleks ta aga küll Krossi kiitma läinud. Geberechti/Leberechti kuju omapärane avamine on tervenisti kirjandusteadlase Unduski hingel.
Ta on lähtunud faktidest, et kirjaniku isa hukkus Venemaal stalinlike repressioonide ohvrina ja et kirjameest ennast vaevas kätepuhtuse-hüpohondria, ja konstrueerinud tüübi, keda Taavi Teplenkov nauditava detailiküllusega kujutab ja kelle kätt Jaan lõpuks päris teadlikult surub. Sellise kirjaniku, kes põlastab „Valgus Koordis” filmi „roosaks rosoljeks”, vihjab, et Georg Ots võlub oma sarmiga ka mehi, ning uhkustab, et on saanud Stalini preemia teose eest, kus Stalini nime pole kordagi nimetatud. Just Geberechti avameelse ning mitte sugugi pelgalt konjunktuurse soovituse kohaselt heidab Jaan kõrvale oma värssromaani ja lõpetab katse saada August Jakobsoni epigooniks Ameerika-vastaste näidendite kirjutamisel. Nii leiab vihje, nagu oleks esimene „maailmakuulus eesti kirjanik” teisele maailmakuulsusele tee kätte näidanud, Unduskil lausa usutava (ja nii krossiliku!) põhjenduse.
Elu hädaohtu seadev looming
Raskem oli mul vastu võtta Jaani Westholmi-aegse õpetaja Rumma (Jaan Rummo) kuju lahendust – sellisena tundub see küll pigem lavastaja oma olevat. Andnud Markus Luigele näidendi esimeses vaatuses väga vaimukalt lahendatud hakk Jaagu sõnatu rolli, kandub see „hakilikkus” nii hääletoonilt kui ka temporütmilt üle Luige teises vaatuses loodud kooliõpetaja rolli, kus ta tekstist lähtuvat vajalikku põhjendust ei leia. Näidendis haakub Rumma kuju pigem „Keisri hullust” pärineva krahv Pahleni mõttemaailmaga, mis lavalist vastet ei omanda. Ilma (vähemasti minule teada olevate) prototüüpideta on autor loonud Narva-eestlasest Modestuse ja Viinist pärit kaunitari Prohažka kujud. Kui Modestus on asumisel olijate koondkuju, kelle konkreetsetele tegudele motiivide loomiseks pole autor andnud Raimo Passile sugugi alati küllaldaselt materjali, siis Prohažka on pigem näidendi peamisi ideid kandev sümbol.
Ühe neist ütleb meile Jaan ära juba avamonoloogis ja lihtsustatult võiks seda sõnastada maksiimina, mis nõuab oma tõelist armastust ära tundes temast küünte ja hammastega kinni hoidmist Aga Prohažka on Unduskile vajalik olnud ka Jaani õhutamisel looma sellist kirjandust, mis autori elu hädaohtu seab. Esimene teema on lavastuses juuditüdruku „kafkalike silmade” kaudu selgelt teostatud, kuni jõuab finaalis Elleni silmade ja vapustava reani „sel künkal algab imeline laas”. Teine teema jääb autoril paraku vaid markeerituks. Paralleelselt Ameerika-vastase näidendiga Siberis kirjutatud „Irax” on lavastuse tekstistki lennanud lihtsalt kavalehele. Sellest on kahju, sest nii on „Suur Siberimaa” siiski pigem Krossi biograafiat ja eraelu kui tema kirjanikuks kujunemise vastuolusid käsitlev teos. Ja kõigist Britta Solli pingutustest hoolimata jääb Prohažka laval pigem klišeelikku armukolmnurka esilemanavaks tegelaseks, kellele Unduski ideedraamades ei peaks nagu kohta leiduma.
Õnnestunud kujundus
Peale näidendi ning peaosalise on kolmas sammas, millel Toompere lavastuse edu põhineb, kaheldamatult Ervin Õunapuu kujundus koos Tauno Makke ja Ann Einbergi videolahenduste ja Lauri Kaldoja helireaga. Tavaliselt igasugust olmet vältiv Õunapuu on seekord õnnestunult loovinud olustikulisuse ja sümboolika piirimail. Tegevus Siberis kulgeb ikoonimaalingus aiavärava/majaukse ning Stalini portree vahel, taustaks kaunid taigafotod. Tallinnas põrkame lausa naturalistlikule eestiaegsele söögitoale ja majafotole, kontrastiks 1950. aastate linnapildi dokumentaalkaadrid. Ja muidugi värvifilmi „Valgus Koordis” täpselt läbimõeldud ja külluslik kasutamine, mis kogu ajastuvalu ja -vale mõjusatesse raamidesse asetab.
Selles, et meie esindusteater tõi rahvakirjaniku juubeli eelõhtul välja spetsiaalselt tellitud ning tema elulugu värskelt ja uudselt avava lavastuse, on midagi liigutavalt kogukondlikku. See kinnitab, et teatri juhtkond on oma laiemat missiooni õigesti mõistnud.